Teel tagasi tsivilisatsiooni ehk lennukis Paapua Uus Guineast Austraaliasse
Lennuki konditsioneeri all +10 ºC
Enne reisile tulekut saime kokku Kristinaga, kes taolise reisi oli juba enne meid läbi teinud. Üks aspekt reisimuljetest, mis mind aga eriti mõtlema pani, oli Kristina lause, et peale seda reisi on tal tekkinud rohkem mõttekaaslasi igal pool üle maailma kui koduses Eestimaal ning seetõttu ei ole vahet, kus ta elab, sest sõbrad on üle maailma laiali. Ma ei ole kindel, et ma tookord seda täielikult mõistsin, kuid viimasel kuul on küll tekkinud tunne, et maailm ei ole lihtsalt enam väike, vaid muutunud üheks väikeseks sõbralikuks külaks.
Paapua Uus-Guineas (edaspidi PUG) saadab meid lennukile nädal aega tagasi leitud sõber Cliff. Järgmises ümberistumise lennujaamas Port Moresby’s teen check-in’i ning ühtäkki jookseb minu poole laia naeratusega tumedapealine neiu ning kallistab mind. Esmapilgul ei tunne ma neiut ära, sest kes oskaks oodata tuttavate kohtamist teisel pool maakera suvalises lennujaamas?! Aga see tuttav on Mush, kellest Tom kirjutas Port Moresby loos ning ta lihtsalt sõidab meiega samal päeval Sydneysse. Mõne hetke pärast heliseb Mushi telefon ning helistajaks on meie teine PUGi ( sõber Shannon (ka mainitud Port Moresby loos). Olen hämmingus – oleme Eesti kontekstist vaadatuna kusagil pärapõrgus ehk Paapua Uus-Guineas, oleme linnas, kus oleme oma elust veetnud vaid 1-2 päeva ning meil on lennujaamas tuttavad, kellele helistavad tuttavad, keda me ka juhuslikult tunneme. Pärastlõunal maandume Brisbanes ning vahetame SMS-e sealse tuttavaga. Lennujaamas oma mailboxi kontrollides leian kirja sõbrannalt Hispaanias, kes soovib meie reisiga Austraalias ühineda ning teise e-maili brasiillannalt, kellega peame plaani teha kunagi minu fotonäitus Sao Paolos. Õhtuks jõuame Sydneysse, kus maandume minu Tallinna naabripoisi (keda ma varem vaid 1 korra näinud olen) Sydney kodu sohval. Päev hiljem Sydney lähedale väljasõitu tehes jookseme juhuslikult kokku eestlanna Kaiega, kellega Brisbanes õhtusöögil käisime!?! Veel paar kuud tagasi ei tundnud ma siit maailmajaost kedagi ning kogu see ümbritsev tuttavate ring tundub väga ebareaalsena. Kuigi ma olen ka varem maininud ja mõelnud, et maailm on väike, siis nüüd pean täie tõsidusega tunnistama, et pikk rännak ja sellel rännakul kohatud uued sõbrad muudavad maailma justkui kodukülaks. Või kuidas seda eelpoolnimetatud olukorda teisiti kirjeldada? Maailma mõõtmed kuivavad ka järjest rohkem kokku, kui arvestada, et näiteks Paapua Uus-Guineas võttis kahe üksteisest 200 km kaugusel asuva linna vahemaa läbimine bussiga kauem kui lend Paapua Uus-Guineast Austraaliasse.
Enne reisi tundus see reis kuhugi tundmatusse ja teadmatusse ja reisikaaslane oli absoluutselt vajalik komponent kodust lahkumiseks. Siin reisil aga olen kohanud palju selliseid inimesi, kes on siia reisile tulnud üksi, kuid kes tegelikult kunagi ei ole üksi. Nimelt ümber maailma on sind tegelikult ees ootamas suur ringihulkuvate backpackerite pere, kellega on võimalik lihtsalt mõnusalt juttu ajada või siis kellegagi kampa lüüa ning koos edasi liikuda. Lisaks on olemas veel couchsurfing, kust omale kohalikke sõpru hankida. Ehk omalegi teadmata on sul tegelikult sõpruskond teel olemas. Nii avastasime ka meie, et kuna sellist pikka rännakut igal aastal ette ei võta, siis tuleb selle rännaku jooksul ära katsetada kõikvõimalikud rändamise viisid ning otsustasime ka Tomiga katsetada veidi üksi reisimist. Nimelt järgmisest nädalast lähevad meie rännaku teed lahku ning testime iseseisvat rändamist ning eks elu näitab kas ja millal uuesti kokku saame. Blogi lugejatele on sellest uudisest isegi aga rohkem rõõmu, sest oma blogi me loomulikult kinni ei pane, vaid sinna hakkavad paralleelselt ilmuma lood erinevatest sihtkohtadest. Tom jätkab rändamist Indoneesias, Malaisias jne, kuid mina kavatsen kasutada eelmise inimkatsete lugu kommenteerinud Avantüristide Terje ja Beriti soovitusi ning oma ringi liikumise väsimust veidi paigal püsimisega turgutada. Nimel on mul plaan kusagil armsas kohas mäe otsas pesa rentida, oma asjad lahti pakkida, lugeda, mõtiskleda, saada omale veidi pikaajalisemad kohalikud sõbrad ehk lihtsalt kusagil elada ja olla kuu või kaks. Võime endale ükskõik kus kiiresti kodune ja mõnus olemine luua, kiire kohandumine kohtade ja olukordade ja inimestega on veel üks selle reisiga ilmnenud toredaid kaasnähtuseid. See näitab minu arvates ka selgelt, et maailm on justkui sinu oma koduküla, et üsna ruttu tunned end tegelikult ükskõik kus koduselt. Juba esimestel päevadel tekivad oma kodupood, oma kindlad jalutusrajad, viis, kuidas oma peatuspaigas oma asjad laiali jaotad. Kui lähedased ja sõbrad ka lähedal oleks, siis vist ei märkakski, et kusagil mujal oled. Isegi ilmaga harjub ära – nagu ma juba ka varem maininud olen, siis oli juba 3 kuuga ununenud, et kuidas see oli, kui olid miinuskraadid ja lumi. Päike ja kuum ilm tunduvad maailma kõige loomulikumad nähtused.
Samas pean ka tunnistama, et vaatamata kiirele kohandumisvõimele on viimase kuu aja jooksul minu peas hoopis suurenenud koduigatsus. Aga kuna reis on endiselt väga nauditav ning huvitav, siis plaani koju tagasi minna ikkagi veel ei ole, kuigi viimase kuu aja jooksul kadus ära ka hirm selle ees, et reis liiga ruttu otsa saab ning peab koju tagasi pöörduma. Samal ajal on järjest tihedamini hakanud kummitama mõte, et kui Eestis majandus endiselt mööda põhja roomab, siis ei ole mul kodus midagi teha ehk mul on ilmselt keeruline omale mõni tulutoov tegevus välja mõelda. Selle eest pakub varjupaika taaskord Maailma küla, mille mõnedes osades nagu Aasias on näiteks odavam redutada ja majanduslanguse lõppu oodata kui kulukas kodumaises keskkonnas. Seega ma ei teagi, kas pool reisist on läbi või pool on veel ees?
Marika, päeval, mil täpselt 7 kuud on reisil oldud
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar