Tutvumine oma Tallinna naabripoisiga Sydneys

Umakuta külas, Balil

Kell 6 hommikul veel normaalne temperatuur

Paapua Uus-Guineast lahkumine ehk reisiplaan Wewakist Sydneysse jõudmiseks nägi välja kõigi juhuste ja meie poolsest reisi etteplaneerimatust etteplaneerimisest justkui mission impossible (võimatu missioon). Nimelt oli meil sel päeval plaanis kaks riigisisest lendu Paapua Uus-Guineas, rahvusvaheline lend Austraaliasse ning siis õhtu lõpetuseks veel üks Austraalia siselend. Muude kontinentide vahel lennates tunduks selline lennugraafik normaalne, aga kuna Paapua Uus-Guineas ei juhtu midagi õigel ajal, siis oleme mõlemad Tomiga sisemiselt valmis selleks, et sel päeval võime õhtuks ikka veel Paapua Uus-Guineas olla. Eks hommik algabki lubavalt, sest Wewaki lennujaama ootesaalis lendu oodates jõuab kätte juba lennu väljumise aeg, aga lennuk, mis peaks lahkuma ei ole veel maandunudki. Kohe peagi teatatakse valjuhääldisse, et lend hilineb 1,5 h. See on muuseas meie tihedas lendude jadas esimene lend ning 1,5 tunnine hilinemine tähendab seda, et oleme teoorias järgmise lennu pealt maha jäänud ning sellest järgmise ning ülejärgmise pealt ka. Ja kuna tegu ei ole sama firmaga, siis ilmselt tuleks meil uued piletid osta. Aga miskit või keskit on sel päeval meie poolt, sest vaatamata lennu hilinemisele jõuame järgmisele lennule ja siis ülejärgmisele ning üle-ülejärgmisele ning oleme õhtuks imekombel Sydneys. Imesid juhtub!

Sydneys ootab meid ees Henn, keda ma olen varem vaid ühe korra vilksamisi näinud. Henn oli teoorias minu Vilmsi tänava kodu naabripoiss, kuid ta jõudis enne Austraaliasse kolida, kui mina Vilmsi tänavale ehk ega meil Eestis tuttavaks ei õnnestunud saada. Hennul ja tema armsal naisel Drewl (kelle vanemad on vietnamlased, kuid kes ise loeb end austraallaseks) on Sydney kesklinnas ilus kodu, kus me nende külalislahkust kasutades end kohe pea, et nädalaks sisse seame. Ei tasu vist mainida, et pärast Paapua Uus-Guinea elamusi, on moodne ja ilus, kiire internetiga kodu ning sinuga sarnaselt elu-olu mõistev pererahvas justkui paradiis.

Henn ja Drew suudavad meil juba esimesel õhtul toredalt üllatada, teatades, et neil on meile homseks plaan – nimelt sõidame Sydney lähistel asuvatesse Sinistesse mägedesse ning Jenolani koobastesse. Hommikul kell 6 asume sättima. Sydney on ülestõusmise teise püha hommikul inimtühi ning lõputu, sest majade rivi, mille elanikud kirjutavad oma aadressiks Sydney, ikka jätkub ning jätkub ning jätkub.... umbes tunni jagu. Niipea kui Sydney lõpuks otsa saab aga algavad ilusad rohelised mäed nagu Iirimaal või Shotimaal. Sõit läheb ruttu, sest uurime-puurime üksteise elu-olude kohta ning Sydney elu iseärasuste kohta.

Koopad kuhu jõuame on aukartustäratavad. Võimalik on valida erinevat tüüpi koobaste ja erinevate raskusastmete vahel ning kel soovi, võib lausa koobastesse ekstreem-matka tegema minna ehk roomama ja ronima. Meie valime küll kõige raskema raskusega koopad, kuid sisuliselt tähendab see, et lihtsalt palju on vaja treppidest ronida. Aga koopad on ägedad – triljonite-mustmiljonite :) aastate jooksul on läbi paekivist koopa seinte tilkunud vett ning teinud kunsti – nii võib koopas näha kivistunud orelivilesid, kardinaid, üks noormees näeb lillkapsast, teine sambaid, mina näen jääpurikaid ning lilli ning Tom sulanud küünlarasva. Lisaks koobaste looduslikule kaunidusele on inimene veel omalt poolt ilu täiendanud – nimelt on erinevatesse õõnsustesse paigutatud tuled, mis toovad kogu loodusime veel paremini esile ning lisaks ühes suures „katedraaliks” kutsutavas koopas lastakse meile võimsat muusikat. Väga suurejooneline ja võimas!! Peale koopatuuri lõunat süües, saame veel suurema üllatuse osaliseks – nimelt kõnnib meist mööda Kaie, kellega Brisbanes õhtusöögil käisime. Naljakas, oleme pärapõrgus ning jookseme oma Brisbane tuttavaga kokku!?!

Tagasiteel ootab meid üllatus – nimelt kui hommikul oli linn inimtühi, siis nüüd on kõik inimesed otsustanud peale pikki pühi uuesti Sydneysse tagasi minna ning enamus on vist just selle tee valinud, kustkaudu meiegi tagasi soovime minna. Nii me jääme ummikusse. Selliste mõõtmetega ummikut ei ole mina veel varem näinud. Oleme Sydneyst rohkem kui 100 kilomeetri kaugusel ning terve tee kuni Sydneyni on sisuliselt ummik – liigume vaheldumisi 10 km/h ning siis 10 meetrit 30 km/h. Hiljem selgub, et ühel teelõigul olnud 100 meetrine teeparandus oli selle pudelikaela põhjustajaks. Aga tänu Drew vaprale sõidule oleme siiski õhtuks Sydneys tagasi, mis sest, et 3 tunni asemel veetsime autos üle 5 tunni.

Sydnes olles kombineerin asjaajamised turisti marsruudiga – nii jääb minu arvuti- ja fotokaparanduse tee lõppu ooperiteater kogu oma ilus ja postkontori otsingutel kõnnin põhi shoppingu tänavatel. (Olgu mainitud, et Tomi suurimaks asjaajamiseks oli oma Paapua Uus-Guinea karmi mehe imidžist lahti saamine. Fotol vahetult enne habeme ajamist). Ühel päeval võtame Tomiga ette rännaku kuulsale surfarite rannale – Bondi (loe: Bondai) Beachile. Alustame rannale lähenemist eemalt, 6 kilomeetri kauguselt – ilus rannapromenaad viib üle kaljunukkide ning kaunite liivakivi paljandite. Möödume või sisuliselt kõnnime läbi otse mererannale ehitatud uskumatult suurest surnuaiast, kus ühe haua ausammas proovib teist oma kujukestega üle trumbata. Surnuaed on lõputu ning asukoht otse mereääres kaljuserval teeb vaatepildi ilusalt müstiliseks. Merele pilku heites näha rannast paari kilomeetri kaugusel olevaid ujujaid (mere- või ookeaniujumine pidi popp olema siinkandis). Mõtlen, et mul tekiks paanikahoog, kui paari kilomeetri raadiuses ei ole midagi, millest kinni haarata!? Teises lahesopis ulbivad õige laine ootuses lainelaudurid ning kahe lipuga märgistatud alal on mesilasparvena suplejad. Jalutuskäik on imeilus, aga surmväsitav. Ühel õhtul saame osaks Drew igapäevaelust - nimelt käib ta kaks korda nädalas korvpalli mängimas ning läheme õhtul toimuvale võistlusele fännklubiks kaasa. Tema tiim küll kaotab, kuid leiame, et see oli ilmselgelt kehvade ergutajate süü!!

Kuna Sydney päevil täitus meil täpselt seitse kuud reisil olemist, siis otsustame seda välja tähistama minna. Aga kuna selgub, et meil on Sydneys veel Hennu-Drew tuttavaid, siis kutsume ka nemad. Ehk meie seltskond muutub päris rahvusvaheliseks, kui meiega liituvad ka malaislanna Mush (vt Port Moresby lugu) ja tema boyfriend Sean, kes on Sydneys õppiv Süüria-Inda juurtega singapurlane. Korea toidu ning riisiviina kõrvale aga pakume meiega koos pidutsevale kambale värskeid muljeid Paapua Uus-Guineast, mis ei taha ega taha lõppeda.

Sydney oli suur, ilus ja sõbralik suurlinn, mille ideaalne infrastruktuur ning igasugu teenuste kättesaadavus tundus metsast tulles eriti suure luksusena. Suur tänu Hennule ja Drewle, kes meiega lahkelt oma kodu jagasid ning meie tohutu emotsioonide- ja muljetetulva mitmel päeval järjest suutsid välja kannata!!!!

Marika