Enne vihma tuuleiiline
Nojah, sel nädalal juhtus minuga jälle nii, et sattusin mitmele üritusele, kus arutlusel olevad teemad väljusid tavamaailmakäsitluse piiridest. Hakkan ise sellega juba harjuma, et Balil on imelike inimeste kontsentratsioon väga kõrge ning ei ole mingi ime, et siin ka ise veidi veidrikuks muutud - iseeneselegi üllatusena lõpetad kummalistel üritustel ning tahes-tahtmata hakkavad mõtted käima müstilisi radu. Esmaspäeviti koguneb Ubudi kohalik hipikogukond tavaliselt YogaBarni, kus jagatakse popcorni ja näidatakse diipe filme. Sel esmaspäeval oli kavas 3 tunnine videosalvestis ettekandest (unustasin mehe nime üles kirjutada) teemal Kalender ning aasta 2012. Kokkusattumusena toimub kohe järgmisel päeval sisuliselt samateemaline väiksema mastaabiline veidrike kogunemine. Vazumi (eelmistest sissekannetest tundud maya-kosmoloogia-tädi, kes ei olegi soolapuhuja, vaid väga hea õpetaja) viib läbi maya kosmoloogia praktilise kursuse. Kuna meie blogi keskmisel lugejal ehk tavalisel tööl käival inimesel ilmselt ei ole aega kooserdada mööda selliseid veidi metsapoole seminare ning kammida internetiavarustes leiduvaid konspiratsiooniteooriaid, siis otsustasin, et teen teile siia lühikokkuvõtte kuuldud teooriast: miks meie poolt kasutuses olev kalender meis stressi tekitab, milline on õige harmooniline kalender ja mis juhtub peale aastat 2012, kui Mayade kalender lõpeb. (Hoiatus: Jäta lugemine julgesti pooleli, kui töökoosoleku ja tähtsa raporti kirjutamise vahele seda lugu lugedes katus sõitma hakkab! :)
Kinolinale ilmuv mees teeb kohe algatuseks selgeks, et inimkonna kõigi hädade allikaks on meie poolt igapäevaselt kasutuses olev Gregoriuse kalender?! Kogu maailmas terve trobikond inimesi, kutsun neid edaspidi omaalgatuslikult „Ajakunstnike koolkonnaks”, kes usuvad, et kogu maailmas kasutuses olev Gregoriuse kalender on koostatud vägivaldselt ehk ta ei põhine looduslikele nähtustele/rütmidele ning seetõttu on temasse kodeeritud disharmoonia, mis mõjutab negatiivselt kõiki ta järgijaid ja on sealhulgas meie maakera looduskatastroofi põhjuseks. Olen imestunud, sest kes seda oleks osanud kahtlustada, et süütu ilusate fotodega maatriks toaseinal või igapäevane abimees kontorilaual võib näiteks mumpsi võis siis maailma finantskriisi põhjustada?! Elades oma igapäeva elu ei ole ju midagi loomulikumat ning vettpidavamat sellest, et tund on 60 minutit ja minut 60 sekundit, kuu 28 või 29, 30 või 31 päeva ja meil on 12 kuud?! Täna on esmaspäev, 18. mai ja mul ei ole isegi mitte pähe tulnud küsida, et miks on just nimelt esmaspäev ja mitte reede? Ainuke keda ma tean, kellele kalender korda ei läinud oli Karupoeg Puhh, kelle arvates oli alati „lihtsalt üks ilus päev”.
Gregoriuse kalendri vastaste üks esimestest vastuargumentidest on: mõõdupuu ehk antud juhul kalender, mille üksikud ühikud ehk kuud on ebavõrdse pikkusega, ei saa olla korrektne või harmooniline. Tõsi see ju on, sest mis siis juhtuks, kui iga sentimeeter joonlaual oleks isemoodi pikkusega?! Aga nii just meie kalender koostatud ongi – 12 kuud on erineva pikkusega. Teise vastuargumendi aluseks on uskumus, et universumis funktsioneerib aja seadus (law of time), mille kohaselt saab maailm harmooniliselt toimida vaid loodusega kooskõlas. Gregoriuse kalender on aga disharmooniline, sest ta ei järgi looduse rütme, vaid on kunstlik. Meie poolt kasutatav 60 minutit, 60 sekundit ei ole looduse rütm, vaid kellegi poolt välja mõeldud mehhaaniline aeg. Inimesed on ainukesed olendid maamunal, kes ei eksisteeri looduse, vaid oma loodud kunstliku aja järgi (kas olete ühegi teise elusolendi randmel näinud käekella?!) ja on seetõttu eemaldunud loodusest. Selle kunstlikult loodud aja motoks on: aeg on raha. „Ajakunstnike” sõnul ei ole 12:60 ajal looduse rütmidega mingit kooskõla, mistõttu toob selline ajaarvamine meis esile ahnuse, hirmu, üksildustunde, konkurentsi, stressi, materialismi, jne. Ehk kui me ei ela harmoonilise aja järgi, siis meie mõtted ja teod ei funktsioneeri universumi muude rütmidega kooskõlas ja nii tekivadki pinged, konfliktid, õnnetused ja haigused. Viimastel aastakümnetel on kalender saanud ka kommerts-kuulutaja ülesande - sest kas ei ütle ta meile mitte, millal shoppama peab (jõulud ja munadepühad). Kolmanda vastuargumendina tuuakse välja, et Gregoriuse kalender on loodud Rooma katoliku kiriku ning Vatikani poolt (autor paavst Greogorius) ehk see esindab vaid 18% maailma elanikest. Oluline fakt on see, et kogu kalendrit muudeti, et seda katoliku kiriku pühadega sünkroniseerida. Nimelt 1582 jäeti 10 päeva vahele selleks, et paastu aeg langeks kokku ülestõusmispühadega. Mees kinolinal küsib, et kas see ongi see, mille järgi me oma tänapäeva elu korraldame?!
Huvitav, ma ei ole kunagi selle peale tulnud, et kalender kui nö maailma inimeste aegu sünkroniseeriv süsteem võib stressi allikas olla?! Kalender tundub olevalt lihtsalt ühiskondlik kokkulepe ja ma ei oleks arvanud, et ta minu siseprotsessidele mõju avaldab?! Aga kui mõtlema hakata, et aeg on mentaalne (tal ei ole peale kunstliku kella ja kalendri muud väljundit) siis ei ole ime, et ajal on mõju meie psüühikale – proovime alati jõuda õigeks ajaks, koguaeg on just viimane aeg millegi tegemiseks, alati magame millegi alguse maha jnejne. Pidevalt on vaja kuhugi jõuda, pidevalt on oht hiljaks jääda...pidevalt on stress.
Milline on ideaalne aja arvestamise süsteem?
Ideaalis ei ole aeg aga raha, vaid aeg on hoopis kunst – see juhtub siis, kui järgime universumi aja seadust ehk järgime loodusliku aja kulgemist ning ühendame selle meie ümber vibreeriva energiaga.
Kõigepealt, mis on loomulik aja kulg? Õige aja mõõde peegeldab loomulikke looduse tsükleid. Ajakunstnike arvates peaks loomuliku aja mõõtmed olema 13:28 või 13:20, mis võtavad universumi rütme. Esimene oluline aspekt on, et igas kuus peab olema sama arv päevi ehk 28 (mis on sama, mis keskmine naise igakuine tsükkel) või siis Mayade teooria kohaselt 20 päeva (niipalju kui meil on kokku varbaid ja sõrmi). Võrdne päevade arv tagab selle, te kõik kuupäevad alati samadel nädalapäevadel. Kokku on 13 kuud (liikmekohtade arv meie kehas), mis teeb päevade arvuks vastavalt kas 364+1 (liidetud üks on Päev Ajast Väljaspool) või siis 260 (see peegeldab aega, mille jooksul lootest areneb sünnivalmis väike inimene).
Teine oluline komponent ajast kunsti tegemisel on meid ümbritseva looduse energia tunnetamine. Just sellega tegelebki Vazumi oma Mayade kosmoloogia seminaril. Nimelt kogu universumil meie ümber ning igal elusolendil sh meil endil on teatav vibratsioon või rütm. Kui taasühendume loodusega läbi looduslike rütmide omaksvõtmise ning enda ümber olevate energiate tunnetamisega, siis meie südamed, mõtted ja tegevused sünkroniseeruvad meie enda ja kogu universumi loomulike rütmidega ja nii eksisteerimegi kooskõlas. Mainisin juba ühes oma eelmises sissekandes, et Mayade kosmoloogial on see tugev eelis, et ta mitte ei ütle sulle, mida teha, vaid ta selgitab sind ennast sulle lahti – kes sa oled ja miks sa oled. Nimelt uskusid Mayad, et kõik me ise valime endale sündimiseks sobiva aja – sobiva vibratsiooni. Vazumi sätib workshopis olevad inimesed nende märkide ja toonide järgi istuma ning ta selgitab meile nende inimeste energiaid – ning nii naljakas kui see ka ei ole, siis tõepoolest on näha ja tunda, mis sagedusel need inimesed toimetavad – kellest õhkub armastust, kes tundub vaba kui tuul, kellest säriseb elektrit, kes tundub kosmilise uitajana... Ehk me kõik oleme jaotunud 20 märgiks, kellest iga märk võib nö vibreerida 13 toonis. Nii olen mina näiteks Sinine spektraalne ahv, keda juhib kotkas ning kellel on parasjagu pooleli kosmiline aasta, kuid kohe algamas kuu-aasta. Teades, mis nende sümbolite taga peitub, suudame me paremini aru saada, mis ja miks meiega toimub ning end paremini kohandada kogu ümbritsevaga. Tundes iseennast, tajudes enda ja ümbritseva energiat, saab elu põhiväärtuseks ja –aluseks harmoonia. Harmooniline aja standard aitab meil jõuda suuremale teadvuse tasandile ning teadlikule spirituaalsele evolutsioonile, mis tagab lõputu õnne ja rahu ja armastuse. Teooriaas lihtne, kas pole? Harmoonilise aja järgimiseks on välja töötatud ka kalendrid (kombinatsioon Gregoriuse kalendrist ning harmoonilisest ajast) ning igasugu abimehed.
Suurim erinevus kahe aja arvestamise vahel seisnebki selles, et üht aega ehk „aeg kui kunst” tunnetame eelkõige oma sees, teist aja süsteemi ehk „aeg on raha” meist pigem väljaspool! Kes aga sooviks, et keegi teine tema aja kulgu kontrolliks? Aga seda me just igapäevaselt teemegi.
Miks 2012 ja mis peale seda saab?
Ettekandes selgitatakse ajalises plaanis lahti kogu planeedi Maa arengu - suurest paugust alates kuni 2011 aasta lõpuni. Nimelt evolutsioon kogu maailmas on käinud kindla ajalise rütmi järgi, mille iga perioodi lõpus on olnud mingi suurem evolutsiooniline sündmus – a’la esimesed roomajad maal, jääaeg, ahvist sai inimene, tööstusrevolutsioon jne. Planeedi maa tekkimisel toimusid kõik protsessid väga aeglaselt – nimelt elu tekkimine maal võttis aega miljardeid aastaid. Mayade kalendri järgi on kõik protsessid kiiremini hakanud toimuma, nimelt see, mis nüüd ehk aastal 2011 toimub 1 aastaga, võttis maailma loomise aegadel aega näiteks viis miljardit aastat. See on tänu meie loodud masinatele ning info töötlemise võimele – kõik lihtsalt toimubki kiiremini. Selline kunstlik aeg on teinud selle, et meie aeg on kiireks muutunud... Loomulikult, kui maailm areneb tohutu kiirusega – inimese aju ei suuda sellist info hulka analüüsida nagu arvutid. Kuna info hulk ning töötlemise kiirus meie ümber on niivõrd palju suurenenud, siis pole mingi ime, et meie sisemus tunneb, et ta ei saa sellega hakkama ning läheb stressi. Kui aga loodusrütmidega kooskõlla saame, siis tekitab see tasakaalu, rahu ja harmooniat. Seni on Maal arengu eesmärgiks olnud majanduslik areng ning kogu loodus ja planeet on sellele ohvriks toodud – nii ei ole meil puhast õhku, veereservid vähenevad jne. Tegelikult peaks olema eesmärk inimese enda hingeline areng.
Mayade kalender lõpeb 2012 aastaga. Lihtsalt on lõpp ja kõik. Mis siis saab? Keegi ei tea. Arvatakse, et see ei tähenda mitte maailmalõppu, vaid hoopis seda, et hakkab maakera teadvuses uus ajajärk ehk uus aeg, mil inimesed on palju teadlikumad iseendast ja oma tegudest. Peale 2012 peaks tekkima ka uus sotsiaalmajanduslik mudel - rahu saavutamine läbi koostöö, mitte enam läbi konkurentsi. Vanamaailma mudeliks oli isiklik rikkuse saavutamine keskkonna ja jätkusuutlikku inimkonna arvelt, ehk mis oli juba oma loomult isehävituslik. Uus visioon peaks olema, et elame kooskõlas loodusega, kõik toimub võrdses valguses, ning hoiame oma maakera, inimkonda ja taevast kui püha elu väljendust.
Ajakunstnike koolkond koos oma fännidega tegelevad nö uue ajaarvamise süsteemi ehk kalendri tutvustamise, reklaamimise ning kasutusele võtmise lobbyga. Edu neile, kuid usun, et hetkel on see lihtsalt lootusetu katsetus, võib-olla kui aasta 2012 oma uue energiaga saabub, et äkki siis...:):) Aga ma pigem usun sellesse, et kes ise väga tahab, sellel ei ole keeruline tekitada täna ja iseendale seisundit, kus tal on olemas kogu vajalik aeg maailmas. Kas me ei tee oma aega mitte ise? Proovige näiteks keset kiiret päeva kusagil vaikses kohas 10 minutiks silmad kinni panna, mitte midagi mõelda ning ise ennast tunnetada - see aeg tundub tundidena.... Või olles igal hetkel kohal selle tegevuse juures, mida me teeme, ka siis ei tundu aeg lippavat... Nii oleme võimelised ka oma päevi pikemaks tegema ja omale vajalikku aega hankima. Aga ei tasu muretseda, kui see välja ei tule, sest 2012 peaks ju nagunii harmoonilise aja periood saabuma ja stress kaduma :) :).
Keda teema huvitama hakkas ja tahab teooriat edasi arendada, siis soovitan külastada lehekülgi:
Marika, Mayade kalendri järgi sinise kosmilise kotka päeval
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar