Yogyakarta teatrielu

Yogyakarta internetikohvikus lääne rockmuusika saatel

Kohalikud kraadiklaasid tänaval näitavad kohati +38 ºC, aga see ei saa olla tõsi. Usun, et mingi +32 ºC on siin

Oma esimesed paar päeva Yogyakartas (või Jogjas, nagu kohalikud seda linna kutsuvad) veetsin eestlastest rändurite seltskonnas. Ott, Laura, Karol ja Eneli plaanivad maailmale tiiru peale teha ja olid nüüd otsapidi Indoneesiasse jõudnud. Nii tore oli jälle olla ümbritsetud eestikeelsetest naljadest ja kaasa elada teiste kodumaiste rändurite lugudele, sest paljud jutud on emakeeles oluliselt nüansirikkamad kui need, mis võõras keeles kuuldud/aru saadud. Sarnane soe tunne oli kui Avantüristidega Omaanis koos seiklesime. Reisimine on üldse väga hea teraapia mõistmaks, et Eestis elada on väga tore. Mitte et mujal oleks paha, mitte seda. Hea-halb kategoorias ei saagi neid asju minu meelest hinnata. Mujal on lihtsalt teistmoodi ja seda märgata ja kogeda ongi üks reisimise suurtest võludest. Meeldejäävad kokkupuuted toredate rahvuskaaslastega kusagil suvalises maailma nurgas võimendavad aga minu rõõmu veelgi, et olen osa sellest väikesest "haldjarahvast" kaugel põhjas.

Kuna meie seltskond olid keskmisest suurema teatrihuviga, mahtus ühiselt veedetud õhtutesse Yogyakartas mitu põnevat teatrikülastust. Alustuseks oli Karolil õnnestunud välja uurida, et tol reedesel õhtul toimub kusagil linna lähedal maal teatrietendus. Teades vaid küla nime ja seda, et seal on teater, ründasime kohalikke taksojuhte, et need meid sinna kohale viiks. Ei läinudki väga palju aega, kui ühe sõbraliku juhiga takso peale saime, kes meid õigesse kohta kokkulepitud raha eest ära viis. Kuna leitud kunstitempel asus otseses mõttes keset pilkast pimedust, võtsime taksojuhilt mobiiltelefoni numbrigi, et pärast etendust oleks keegi, kes meile sinna järele tuleks.

Teatrimaja ise oli omaette vaatamisväärsus - see oli vineerist (?) dekoratsioonidest kokkulöödud ajutine (?) kergehitis keset avaramat külaplatsi. Sissepääsu kõrval oli dekoratsiooni sisse saetud üks võlvkaarega aken, mis osutus kassaluugiks. Luugi taga istus rõõmsameelne naisterahvas, kelle käest sai 4 krooni eest osta teatripileti. Teatrisaalis oli kõrgem lava, kus toimus etendus, selle ees oli "orkestriauk" ehk madalam lavats pillimeestele ja seejärel pikk tooliderivi pealtvaatajatele.

Kui meie etenduse alguseks end teatrisaali sättisime, selgus, et oleme ainsad külastajad! Saal päris tühi siiski ei olnud, sest lava ees oli koha sisse võtnud gamelani orkester ja pillimängijad tinistasid laisalt ksülofone, konge, trumme. Mõned muusikud otsisid endale sobivat kohta või asendit pillimänguks, mõnel oli suits hambus ja mõnel päikeseprillid ees. Pillimängule sekundeerisid aeg-ajalt paar lauljat oma kaeblike häältega. Lauljate asukoht jäi mulle pikka aega saladuseks (arvasin, et nad on lava taga!), kuni lõpuks märkasin ka neid lava ees seljaga pealtvaatajate poole istumas.

Ühel hetkel hämar teatrisaal läks veel pimedamaks, eesriie tõusis ja etendus läks lahti. Lavale ilmusid kolm korpulentset naisterahvast ja alustasid graatsilist tantsu. Tegu polnud siiski järjekordse traditsioonilise tantsushowga (milliseid Yogyakartas pakutakse turistidele ohtrasti), vaid tantsulise avanguga järgnevale näitemängule. Kohalikku keelt mõistmata võis rahvateatrilikust mängumaneerist üheselt aru saada, kes olid positiivsed ja kes negatiivsed kangelased. Kogu etendus koosnes üksikutest episoodidest, mille lõppedes eesriie langes (kuigi mingi hetk selle tõstemehhanism hakkas streikima ja kulunud kangas ei tahtnud enam korralikult lahti rulluda...) ja gamelani orkester võttis oma muusikaga järje üle kuni järgmise stseenini. Laval toimuvat kostüümishowd ja glamuuri vaadates oli muidugi kahju, et kogu sellele pingutusele oli kaasa elamas vähem kui kümme inimest (etenduse ajal saabus veel paar pealtvaatajat meile lisaks). Samas oli kogu vaatepilt nii camp, et pikema kurvastamise asemel jälgisin minu ümber toimuvat hoopis mõnusa muigega. Mingil hetkel asendus muie mu näol küll pealetükkiva unega, sest headusel kulus kurjusest jagu saamiseks rohkem kui 2,5 tundi ära!

Et taoline Karabas Barabasi teater ei jääks meie ainsaks mälestuseks indoneesia teatrist, võtsime järgmisel õhtul ette käigu Yogyakarta garaažiteatrisse (http://www.teatergarasi.org/). Meie selleõhtune etendus algas aga juba taksos, mille juht otsustas meid kohaleviimise asemel kostitada linnaekskursiooniga (seda meiega muidugi kooskõlastamata:). Saades ühekorraga oma autosse viis turisti, nägi ta ilmselt selles oma elutehingut. Pool tundi pimedatel linnatänavatel ekslemist ei toonud taksojuhile küll oodatud varandust - Oti sünge pilgu saatel sai ta vaid poole taksomeetril ilutsevast summast - kuid meie jaoks tähendas see, et kaks kolmandikku etendusest oli juba läbi, kui kohale jõudsime.

Teatrisaal asus majadekompleksi sisehoovis ja oli pealtvaatajatest tulvil. Laval olid noored näitlejannad, žanriks oli draama, kuid midagi enamat ei õnnestunud mul haarata, sest siinne mängumaneer oli oluliselt kihilisem (ja tervitan siinkohal Birgitit!) kui rändteatri puust ja punaseks mängitud tegelaskujud. Hiljem kuuleme, et etenduse tekstiline osa jäi ka paljudele teistele pealtvaatajatele tabamatuks, sest laval oli külalisteater Sumatra saarelt ja etendus toimus keeles, millest javalased aru ei saa. Vaatamata sellele lõppeb etendus tugeva aplausiga ja üks näitlejannadest astub korjanduskastiga publiku hulka. Nimelt ei tulnud sellele etendusele pääsemiseks pilet osta, vaid külastajad teevad etenduse lõppedes oma äranägemise järgi annetuse. Etendusele järgneb kohtumine näitlejatega, kus publikule antakse võimalus küsimusi esitada.

Põnevam osa õhtust ootab meid aga veel ees. Nimelt õnnestub meil end sokutada teatri tagatubadesse ja jutule saada sealsete näitlejate ja projektijuhtidega. Saame teada, et Yogyakarta Teater Garasi on projektipõhine teater, millel on oma püsiv trupp näitlejaid ja tantsijaid ja mis viljeleb kaasaegseid kunstivorme. Kaasaegse teatri keskused Indoneesias ongi Yogyakarta ja Jakarta ja nendes kahes linnas etendatakse ka kõik selle teatri lavastused. Teatri näitlejad on enamasti õppinud teatrikoolis, samas kui telesse ja filmi võetakse inimesi sageli otse tänavalt. Eestile sarnaseid riiklikke teatreid Indoneesia suuremates linnades ei ole. Teater Indoneesias ei paista olevat Eestiga võrreldava populaarsusega, samas kui telerit vaadatakse siin vist veel suurema isuga kui meil. Sooja vastuvõtu lõpetuseks organiseerib Teater Garasi rahvas meile ka takso linna tagasi ja sedakorda siis sellise, mis meid ilma suuremate haakideta linna viib.

Tom