Bali - aeg on kunst

Ubudi internetikohvikus värsket mahla luristades

+30

Juba enne, kui „ajakunstnike” filosoofiaga tutvusin (vt eelmine blogi sissekanne), kostus siit ja sealt lauseid, et Balil on aeg kunst!! Olen peale kuud aega siin viibimist ja Balil ringi tuuritamist selles täiesti veendunud. Ei tea, kas see on sellest, et nad järgivad „häid päevi” riisi istutamiseks, juuste lõikamiseks, reisimiseks või on Bali sellises asukohas maamunal, et siin kõik lihtsalt vibreerib õigete rütmide järgi. Nimelt eelmises sissekandes sai lahti defineeritud, et mis tähendab kui aeg on kunst – see on looduse rütmide harmoonia kõiges – ja see on Balil täiesti olemas. Esialgu olin Bali kui turismimeka suhtes skeptiline – mida sa ootad kohast, kuhu pidevalt liiguvad tohutud hordid paarinädalasi puhklejaid Austraaliast ja Euroopast ja USAst. Lennujaam ehmatabki oma räuskavate turistidega alguses ära ning tänavatel peentes kohvikutes mojitot limpsivate inimeste arv on ka hirmuäratavalt suur. Bali ei ole koht, kus sa saad loodusesse omaette ära kaduda, sest turiste jagub peaaegu kõikjale. Aga mõnda aega Balil olnud, võin väita, et vaatamata suurele turistide arvule, on siin siiski olemas ka see, mis täidab mitte paketi-turisti ootusi. Nimelt Bali on saar, kus on vaatamata turismile ja ühiskonna kiirele arengule, kuid tänu vanade traditsioonide au sees hoidmisele suudetud säilitada oma nägu, kultuur ning see eksootiline „miski”. Proovin teha väikese kokkuvõtte sellest paradiisisaarest, kus minu arvates leidub igaühele midagi.

Loodus kui kunstiteos

Balil ringi sõites on näha, et loodus on siinseid asju meisterdades olnud oma tippvormis ning kasutanud julgelt oma loovust. Bali maastik on mitmekülgne - nii vahelduvad lauskmaa, orud, mäed, järved, vulkaanid ja rannad lopsaka taimestikuga. Vanade vulkaanikraatrite servadele on rajatud teed ja külad, kus sõites on tunne, et sõidad pilvede vahel taevas. Sealt taevapiirilt alla vaadates paistavad kummaltki poolt tikutopsikülad, riisipõllud ja järved. (Eriti ilusad vaated on Munduki ümbruses ning Baturi ümbruses). Mägede servadele on rajatud terrassid, kus kasvab kevad-roheline riis. Ma võin neid riisipõlde lausa lõputult imetleda, sest terrassid moodustavad kauneid mustreid ja riisitaimed tantsivad tuules. Balil kasvatatakse märga riisi, mistõttu riisipõllud on alati kaetud veega, mille peegeldus oma roheliste riisitaimede tupsudega on ebamaiselt ilus. Riisipõldude niisutamiseks on ehitatud niisutussüsteemide võrgustik, kus vee voolamisest tekkiv vulin laseb unustada kõik muu... Kõik on pidevas muutumises – nii toimub samaaegselt riisi istutamine, koristamine kui põllu ettevalmistamine järgmiseks hooajaks. Riisipõlde võib olla kilomeetrite kaupa, mis vahelduvad tavaliselt lõputuna looklevate küladega. Külades ringi sõites on tunne, et oled sattunud templite labürinti, sest enamus majadele on ümber ehitatud kõrge aed, mis on mõnusalt sammaldunud, ning üle aia paistavad katustega tornid, mistõttu enamus maju näeb välja kui templid. Jõed on peitunud sügav-sügavatesse orgudesse, mille kohal ja ümber on end sättinud lopsakas ja mitmekülgne mürkroheline taimestik. Puuviljad – papaya, mango, kookospähkel, banaan jnejne ripuvad puuotsas aastaringselt ning kohalikes kodudes tavalised iluaiad on pidevas lilleõies. See kõik on justkui suur ja ilus kunstiteos.

Inimesed kui elukunstnikud

Ei tea kas sellest, et Bali inimestel on oma Bali kalender (neil on ka muide kõik kuud ühepikkused nagu „ajakunstnikud” soovitavad), mille järgi elu käib või on see midagi muud, aga igatahes on Bali inimesed silmnähtavalt õnnelikud. Nad naeratavad kõigile lahkelt, on abivalmis ja nende enda sõnul oma eluga väga rahul. Bali inimestel on palju aega – ma ei ole näinud neid kuhugi kiirustamas. Neil on aega, et päevade kaupa rahulikult templis istuda, neil on aega, et igapäevaseid ohverdamise rituaale läbi viia, neil on aega, et sulle lõputult lihtsaid sms-e saata, neil on aega, et tundide kaupa ohverdusteks vajalikke vidinaid nikerdada. Neil on aega, et head bali toitu valmistada, küsida, kuhu sa lähed, oma sugulastega suhelda ja naabrite eest hoolitseda. Nad lihtsalt voolavad oma eluga kaasa ja on õnnelikud.

Kunstihõnguline elustiil

Balil elatakse väga erinevat elu – kuulsad rannapiirkonnad hingavad ööelu rütmis, Ubud tiksub kunsti- ning hipielu ning üle saare võib leida sportlikke turismi-aktiviste vaheldumisi põllutöölistega. Vaatamata tohutult suurele turistide arvule, teevad kohalikud siiski oma igapäevatoimetusi ning Balil on ka kohti, kuhu turistid tihti ei satu ning kus elatakse suhteliselt primitiivset elu. Nii näiteks on võimalik rolleriga sõita Ubudist tund või kaks näiteks põhja või ida suunas ning leida end totaalsetest urgastest, mis elavad suhteliselt vaest elu, mis oma räpasuselt ei jää ala maailma vaestele riikidele, kus ennast ja pesu pestakse jões, kus turiste käib harva, nii et kohalikud lapsed on nõus mööda külatänavat sulle sadu meetreid järgi jooksma. Sellise koha avastasin Baturi mäe tagant. Ubudi ümber on vaid mõne minutilise sõidu kaugusel kümneid ja kümneid väikeseid külasid, kus mehed peavad õhtuti kukevõitlust. Laiuvatel riisipõldudel toimetavad kolmnurksete mütsidega mehed ei ole seal mitte turistide lõbustamiseks, vaid nad istutavad ja hooldavad riisipõldu selleks, et nende perel midagi süüa oleks. Naised teevad igal hommikul ja õhtul viirukilõhnalisi ja lillevärvilisi ohverduse rituaale oma maja ees. Niisutuskanalites kogunevad paljaste rindadega naised, et kuulujutte rääkida ning külateel sõidab sulle vastu roller, mida juhib 7 aastane poiss ning kus peale tema istub veel 4 mõneaastast kamraadi. Külamehed kogunevad igal õhtul mõnda külapoekesse, et arakki juua ja päikeseloojangul mööduvad sinust külateel jooksujalul ühtäkki 100 kluugutavat hane, kes on parasjagu teel koju. See kõik on väga ilus...

Kunst kunstis

Bali inimesed armastavad nikerdada. Nad ei nikerda mitte turistide tarbeks, vaid ka iseenda lõbuks. Nii teevad nad lõputult käsitööd kõigi templi tseremooniate ja koduste tseremooniate jaoks – bambuse ja banaanilehtedes korvikesed, suured tornid ohvriandidega. Ka Bali inimeste kodud on nikerdustega – nii võib leida 1000 detailiga ukse või aknaluugid tavalisest maamajast. Templite jaoks tehtavast sai alguse ka kunst müügiks, mis nüüdseks on siia sisserännanud lääne kunstnike tehnikatega, materjalidega ning stiilidega segatud. Bali on kuulus puu- ja metallitöö poolest. Galeriisid, kust osta maale, kivi- ja puuskulptuure, 1000 aastase kogemusega hoolikalt lihvitud ehteid, on lihtsalt lõputult. Käsitööpoode võib leida igalt poolt – Kutast ja Sanurist, Lovinast, kuid Ubudis väidetakse olevat valik, mida mujalt ei leia. Kõigis neis kohtades on lõputult kunsti muuseumeid, kus saab tutvuda nö originaal Bali kunstiga – ehk enne shoppamist tasub neid külastada ning saada aimu, mis on originaal ja mis mitte. Kellel on kodu sisustamine pooleli, siis Balilt on võimalik osta antiiki, mööblit, punutisi, lampe, sisekujunduse detaile (aknad, uksed, paneelid jne), tekstiile, keraamikat. Kui oleksin siin mõnenädalasel puhkusel, siis vist läheksin shoppamisega hulluks, sest ilusad ja unikaalseid kunstiteoseid on lihtsalt lõputult.

Magamis- ja nautlemiskunst

Balil leiab majutust igale maitsele – askeetlikku lihtsust ning ülimat luksust. Hotellitoa hinnad algavad umbes 100 kroonist öö kohta ja lõpevad viietärni luksuse või armsate butiik hotellide tasemele vastava rahakoti kergendusega. Hotellid on siin imeilusad – enamusel on suur ja imeilus aed, bassein ning miljon ja üks detaili, millele tähelepanu pöörata. Lisaks majutusele pakub iga hotell ja ka tänaval asuvad väikesed spa-d palju nautlemise võimalusi – massaaž, kõiksugu hoolduse ja mõnulemise protseduurid. Sain ühelt oma sõbralt kingituseks mõnulemise eriti luksuslikus spas – kiljusin lausa mõnust, sest sellist luksust ei ole ma endale rändurina lubanud ning olin isegi ära unustanud, kui jumalik võib spa kogemus olla. Balilastest teenijad on lausa loodud hea teeninduse auhinna kandidaatideks. Nad on sõbralikud, abivalmid, tagasihoidlikud, hoolitsevad ja liiguvad vaikselt nagu öö. Balilased ise kirjeldavad siin pakutavaid võimalusi kui unistuste mesinädalate kohta... Tõepoolest, mõnda siinsesse hotelli võiks end lausa nädalateks nautlema unustada.

Kunstlik turism

Turistina ei ole lihtsalt võimalik, et Balil igav hakkaks. Turismifirmasid ning isehakanud giide on lihtsalt lõputult, kes kõik pakuvad lõputuid variante Bali avastamiseks. Siin on võimalik jõgedel raftida, delfiinidega ujuda, päikesetõusuks aktiivse vulkaani otsa matkata ja seal omale muna keeta või rahulikumalt looduspargis jalutada, hindu-budismi templitseremooniatel käia, riisipõldude vahel matkata, ujuda, kohalikku kokakunsti õppida, külaeluga tutvuda, tantsushowdel jalaga takti lüüa või harjutada kohalike kombel silmade pööritamist, kohalikku käsitööd õppida, tegeleda iseendaga jooga ja muu müstilise näol, kihutada rolleril mööda väikseid külatänavaid ja lihtsalt Bali rütmiga kaasa kulgeda...

Marika, soovitab soojalt puhkust Balil