Islami mitu nägu

Dumaguetes, akendeta karptoas
Palav on. Tiivik vuriseb seinal, aga selg on ikkagi märg

Viimased kolm nädalat reisisin ringi Kagu-Aasia islamiriikides - Indoneesias, Malaisias ja Bruneis. Kuna minu esimene vahetu kokkupuude islamiga pärineb Lähis-Idast, siis leidsin siinse islami olevat veidi teist nägu võrreldes sellega, mida varem kogesin.

Erinevused hakkavad silma juba tänavapildis. Üheski Kagu-Aasia moslemiriigis pole naistel rätikandmise kohustust ega pole ka paljudel siinsetel naistel endal nii suurt sisemist soovi avalikus kohas kaetud peaga ringi käia. Päikese kaitseks kantakse siin sageli hoopis kirevaid vihmavarje. Java saarel tekkis mul kohalikke naisi vaadates üldse kahtlus, kas nad on üldse moslemid, aga selle lükkas ümber saklasest rändur, kellega seal lähemalt tuttavaks sain ja kes oli Indoneesias pikemalt elanud. Ta kinnitas, et rätikandmine on Indoneesias naiste vaba valik. Need, kes on konservatiivsematest perekondadest, kannavad rätti igapäevaselt, teised mitte. Samas ei pruugi räti mittekandmine tähendada, et taoline kohalik tüdruk/naine on siis sellevõrra jumalakartmatum. Need naised, kes rätti kandsid, nägid aga muu riietuse osas sageli välja igati läänelikud. Mingi haruldus polnud kohata naist rätiga, kes kandis sinna juurde liibuvaid teksaseid või kitsamaid toppe. Mingit naiselike kehavormide organiseeritud varjamist siin ei kohanud ja riietus sõltus ennekõike ikka naise oma soovist ja võimalustest end riietumise kaudu väljendada. Samuti nägi kõikides neis riikides kohalikke mehi kandmas lühikesi pükse. Lähis-Idas, kus ilm läheb kohati palavamakski, oleks lühikestes pükstes kohalik mees olnud tõeline keigar. Hoolimata ilmast oli Lähis-Idas meestel seljas alati kas kohalik pikk rüü või jalas pikad püksid.

Indoneesia oma ligi 250 miljoni elanikuga on maailma suurim islamiriik. Lonely Planeti andmete kohaselt on riigi elanikest 88% moslemid. Siinne islam on aga oluliselt liberaalsem võrreldes sellega, mida võib kohata Araabia riikides. Kui veetsin aega Yogyakarta lähistel Parangtritise rannas, olin üllatunud, nähes nii palju noori mürgeldamas ülemeelikult rannavees, poisid-tüdrukud läbisegi. Kus on nüüd siis imaamide silmad!? Samuti võis näha noori rannaliival kallistamas, üksteiselt ümber kinni hoidmas, käest kinni pikki randa jalutamas. Taoline käitumine vallaliste noorte puhul oli Lähis-Idas täiesti ennekuulmatu! Isegi abielus mees ja naine ei lubanud seal avalikus kohas endale selliseid "vallatusi". Käest kinni kõndimas võis mitmes Lähis-Ida riigis näha ainult mehi, ja see ei olnud märk nende homoseksuaalsusest, vaid lihtsalt lähedastest sõprussuhetest ja tugevast meie-tundest, mis ühendas samasoolisi (ja lahutas vastassoolisi).

Juhtusin Indoneesia islamist rääkima Manilas, Filipiinidel oma couchsurfingu sõpradega. Üks tüdrukutest seltskonnas oli käinud keskkoolis Jakartas, Indoneesia pealinnas. Ta ütles, et oma esimesed peod elus ja tormilise nooruse elas ta läbi just Jakartas, kus tema indoneeslastest (moslemitest) klassiõed ta kodust välja pidutsema meelitasid. Ta küll tunnistas, et ainuke vahe tema (kes ta oli katoliku taustaga perekonnast) ja ta indoneeslastest sõbrannade pidutsemise vahel oli see, et tema pruukis sinna juurde ka alkoholi, mida tema moslemistest sõbrannad endale ei lubanud.

Kui olin Indoneesias Merapi vulkaanile matkamas, siis möödudes mošeest uurisin meie teejuhi Seby käest, mis keeles nad oma palvuseid loevad. Sain kinnitust, et ka siin on usutalituse keeleks araabia keel. Olgugi, et araabia keelt siin keegi ei räägi, on Seby sõnul neile juba maast madalast selgeks õpetatud, mida need laused tähendavad, mida nad oma palves kordavad. Seby ütles, et ta palvetab keskpäeval ja õhtu saabudes ja tunnistas, et varahommikune palvus (see peab olema tehtud enne päikesetõusu) on tavaliselt hästi kiire, sest uni on lihtsalt liiga magus sellisel varajasel tunnil. Sageli palvetab ta kodus, aga reedeti käib reeglina mošees palvetamas.

Malaisia oma 25 miljoni elanikuga ja oluliselt kõrgema majandusarenguga on religioosses plaanis Indoneesiast konservatiivsem. Seda kinnitas ka Paapua Uus-Guineas kohatud couchsurfer, 28-aastane vallaline tüdruk Malaisiast. Tema sõnul on islamistlikel usujuhtidel Malaisia ühiskonnas oluline roll. Lisaks on Malasias olemas ka usupolitsei (sellist väljendit kohtas ka mitmes Lähis-Ida riigis), kelle ülesandeks on jälgida, et igapäevased käitumisnormid riigis ei eemalduks liigselt islamistlikest tõekspidamisteks (loe: nende tõlgendustest). Ta kinnitas, et usupolitsei võib aeg-ajalt päris tüütu olla, näiteks tehes reide ööklubidesse, kus siis vallalistel moslemi naistel ei ole lubatud viibida. Kuna Malaisia elanike päritolu ja religioosne taust on väga kirju - ca 40% elanikkonnast on hiina ja india päritolu või erinevad kohalikud hõimud Borneol, kes üldjuhul ei ole moslemid - siis tuleb oma usu tõestamiseks seal kohalikel elanikel kaasas kanda ID kaarti, kus muude oluliste isiklike andmete kõrval ka religioosne kuuluvus kenasti kirjas on.

Tänavapildis taoline jälitustegevus küll silma ei hakanud:). Inimesed linnades näevad läänelikud välja ja igaüks paistab käituvat oma sisemiste tõekspidamiste järgi. Borneo Malaisia (kus mina käisin) olevat kohalike sõnul ka vähem fundamentalistlik-islamistlik erinevalt Malaisia poolsaare idarannikust, kus võib kohata kõige konservatiivsemat osa riigi islamistlikust kogukonnast.

Põhja-Borneol Kudati piirkonnas ringi rännates ajasin pikemalt juttu oma staabis logelevate politseinikega. Nende sõnul on Malaisia perekonnas küll mehel olulisem sõna öelda (olgu öeldud, et kõik minu vestluspartnerid olid ise mehed), samas on aga väga tavaline, et kohalikud naised sarnaselt meestele käivad igapäevaselt tööl. Samuti ei jää naised pikaks koju ka peale laste sünnitust. Meeste sõnade kohaselt jätkavad karjäärinaised tööd sageli kohe pärast sünnitust ning teised lähevad tööle tagasi peale 6-kuulist lapsepuhkust. Väga tavaline olevat, et töötava noore ema asemel vaatab väikeste laste järgi palgatud hoidja. Nii nagu paljudes islamistlikes riikides, võib ka Malaisias olla mees abielus samaaegselt nelja naisega, eeldusel, et ta suudab tagada kõikidele oma naistele sarnased elustandardid. Samas tõdesid politseinikud, et praktikas pole see neil sugugi nii kergesti teostatav, kuna sellele teele on ehitatud rida tõkkeid. Nimelt tuleb teiste naistega abiellumiseks saada alustuseks kirjalik nõusolek esimeselt naiselt. Kui see õnnestub välja kaubelda, siis peab politseinikust mees järgmise kinnituse saama oma tööandjalt, tõendamaks, et mehe sissetulekud on piisavalt suured, et ta suudab korraga rohkem kui üht naist üleval pidada. Praktikas ei olevat see tänapäeva Malaisias kuigi tavaline, et ühel mehel on mitu naist, aga seda tulevat siiski ette. Ja loomulikult peab mitme naise pidamiseks sinu usutunnistus kinnitama, et oled moslem. Meestele teistest religioonidest pole sellist võimalust ette nähtud.

Brunei paistis kolmest Kagu-Aasia moslemiriigist kõige konservatiivsem olevat. Väljendus see selles, et siin nägi rohkem naisi rättidega ja rohkeim inimesi palvuse ajaks mošeesse minemas. Samuti valitseb riigis täielik alkoholimüügikeeld. Teel Bruneisse peatus meie laev paar tundi Labuani saarel, Malaisias, mis on tuntud kui maksuvaba piirkond. Muuhulgas tähendas see seda, et osa kangest alkoholist oli seal uskumatult odava hinnaga. Nii ei suutnud ma sealt ostmata jätta (normaalmõõdus) Bacardi rummi pudelit, makstes selle eest vähem kui 80 krooni. Bruneisse sisenemisel tähendas see minu jaoks aga, et pidin kaasasoleva alkoholi deklareerima (turistil on lubatud Bruneisse sisse tuua kuni 2 liitrit kanget alkoholi) ja sain tollitöötajatelt uhke pitsatiga dokumendi kaasa, mille tohtisin ära visata alles pärast seda, kui olin alkoholi ära tarbinud (ehk siis pidin valmis olema selleks, et tõestada, kust ma selle alkoholi sain). Kohaliku giidi sõnul tähendab riigi kuiv seadus aga seda, et siinsed (peamiselt) hiina päritolu elanikud (kes pole moslemid) teevad alkoholiga salaäri ja ebatavalised polevad juhtumid, kui piirivalvurid avastavad riiki sisenevatest autodest salapeidikuid suure koguse alkoholiga. Kõlab nagu lugu nõukaajast!?

Nii uhkeid mošeesid ei õnnestunud mul üheski teises Kagu-Aasia moslemiriigis näha kui Bruneis. Näha oli, et islam ei tähenda siin vaid religiooni, vaid on ka sultanivõimu üheks oluliseks sümboliks. Bruneis lubati turistid ka mošeedesse sisse, kuid erinevalt näiteks Türgist ja Süüriast, ei olnud siin võimalik osaleda kohalikel palvustel - siis oli mošee uksed avatud üksnes moslemitele.

Yogyakartas, Indoneesias kuulsin üle hulga aja taaskord mošeede minarettidest kutset palvusele. Sageli on läänlased üle linna kõlavast kutsest häiritud ja peavad seda mingiks mõttetuks müraks, aga... ma ei saa neist aru. Minu jaoks kõlab kutse palvusele nagu mingi loits, kui see sünkroonis erinevatest linna mošeedest kostub. Müstiline ja märgiline. Kutses palvusele oli minu jaoks ka omajagu nostalgiat, kuna reisi alguses oli see heli meie igapäevaseks saatjaks (kui mitte öelda äratajaks esimesel nädalal:).

Lõpetuseks tahan rõhutada, et ma kindlasti ei jaga seda lääne meedia poolt külvatud arvamust, et islam on üks kole ja hirmuäratav religioon. Ma arvan, et inimesed üle maailma usuvad ikka suhteliselt sarnastesse väärtustesse, olenemata sellest, mis on nende usutunnistusele kirjutatud või kas nad end üldse usklikuks peavad. Samas ei saa ma salata, et liberaalne islam, nii nagu seda Kagu-Aasias näha saab, on mulle kindlasti sümpaatsem Lähis-Ida konservatiivsest versioonist. Minu pealiskaudsel vaatlusel tundub Kagu-Aasia islam lihtsalt palju vähem reguleerivat inimeste igapäevaelu ja lubab inimestel palju enam oma emotsioone ja isikupära välja näidata. Ons seepärast Indoneesia moslem vähem usklik kui moslem Süürias? Ei usu. Lihtsalt erinevates maailma otstes on religiooni külge poogitud rida muid käitumisnorme, millel pole konkreetse usuga aga mingit pistmist.

Tom