Kuujumalanna sünnipäev ehk sürrealismiralli

Külast kostva laulu saatel

Vihma-värske

Wayan räägib mulle Bali vanarahva loo ehk madara giri „Must kuu ning kuidas madu omale harali keele sai”. Olevat kord hea ja halb vaim kakelnud, et kes saab omale karika igavese elu veega. Halb vaim kaotanud ning hea vaim draakon-Garuda saanud vee oma valdusesse ning viinud selle taevasse. Taevasse lennates aga kukkunud paar tilka eluvett maa peale ning madu limpsanud seda. Kogemata riivanud mao keel aga teravat rohukõrt ning sellest ajast peale olevatki mao keel harali otsaga. Taevas võtnud jumal Vishnu Garudalt igavese elu vee oma kätte ning jaotanud seda kõigile teistele jumalatele. Jumalate keskele oli end aga salaja istuma sättinud deemon Kalarahu, kes soovinud ka igavese elu osaliseks saada. Sriratih ehk kuu-jumalanna tundnud aga Kalarahu ära ning andnud Vishnule sellest märku. Jumal Vishnu haaranud siis mõõga ning löönud Kalarahu pea maha. Kalarahu olevat aga enne seda jõudnud paar tilka eluvett siiski oma suhu krahmata ning nii surnud ainult ta keha, kuid pea jäänud ellu. Kalarahu olevat olnud marus ning lubanud, et ta jahib oma ülesandjat Sriratihit oma elu lõpuni ning tapab ta. Sellest ajast saadik olevatki nii, et igakord peale täiskuu ööd saavat Kalarahu Sriratihi kätte ning hakkavat teda alla neelama, mis võtvat aega 15 päeva. Seepärast kuu kahanevatki. Kui lõpuks terve kuu-jumalanna on alla neelatud, siis ilmuvatki must kuu (meie mõistes on tegu kuu loomisega, mil kuud ei ole näha). Siis hakkavat kuu-jumalanna taaskord kasvama, kuni ta täiskuuööl oma täiuslikku ilu taaskord saavutab.

Täna ongi kuu-jumalanna sünnipäev ehk täiskuuöö ning ta särab oma täies ilus. Istun selles müstilises kuuvalguses kusagil keset Balit, täiesti tundmatus külas ühe suvalise poe trepil, kust saab osta coca-colat ja bensiini. Minu ümber istuvad tundmatut kolm naist, kellega sain niipalju inglise keeles jutule, et nad tuvastasid minu nime ja kodumaa ning nüüd kordavad seda peaaegu kooris ning riimuvalt: „Marika-Estonia; Marika-Estonia; Marika-Estonia”. Naeratan totakalt ning mõtlen, et miks ma ometi siin istun?!

Nimelt õhtu hakkas ju rahulikult. Kuna hinduismis toimuvad igal täiskuuööl templites tseremooniad, siis haarasin kapist oma sarongi (kohaliku naise seelik) ning seadsin sammud ühe suure templi poole, et tseremoonia ilust osa saada. Istusin templis ning lihtsalt imetlesin Bali hindude visadust ning pühendumust taolisi tseremooniaid mitmeid kordi kuus läbi viia. Nimelt ei leia ma, et täiskuu öö oluliselt erineks teistest minu poolt nähtud tseremooniatest. Peale templi külastamist seadsin end Bali Buddhasse õhtusöögile. See on seda tüüpi kohvik, kus alati mõnda tuttavat näed. Nii on seal seekord Peter, kellega jooga festivalil tuttavaks saime. Peter on Kanadast pärit, Austrias elav massöör, kes põgenes kodust oma igapäeva elu rutiini eest Balile iseennast otsima. Mõtlen, et see on inspireeriv, et 56-selt (mis sest, et ta näeb välja justkui 40-45 ja hing on 25se oma) alustada eneseotsinguid – kunagi ei ole hilja! Peter on kummaline mees - tal on alati kaasas kaks riidekotti kõiksugu huvitava träniga, hea huumorisoon ning väga avatud ja uudishimulik olemine kõige uue vastu, lisaks on tal alati mõni huvitav lugu rääkida. Ta mainib, et täna õhtul toimub täiskuuöö trance tantsu festival kusagil Põhja-Balis vulkaani sees. Ma ei tea kas täiskuu mõjust või millestki muust ärkab minu sees tohutu seiklusjanu ning teen ettepaneku Peteri rolleriga (sest ma endiselt pelgan oma rolleriga sõita) nüüd kohe sinna festivalile minna. Kuigi ei mina ega Peter ei ole ilmselgelt mingid ööklubi loomad ning veel vähem trance’i austajad, leiame end siiski juba 15 minuti pärast miskipärast rolleriga Ubudist välja kihutamas peole, mille asukohast meil aimugi ei ole.

Ma olen absoluutselt mitte peo riietes, mul on kaasas peo jaoks mitte tarvilik laptop ning mägedes oleva külma õhu tarbeks seevastu mitte midagi. Nii kui Ubudist välja saame ja mäkke hakkame sõitma, muutub õhk väga jahedaks. Peter hakkab rolleri roolis jäätuma ning nii laob ta endale selga kõik riideesemed, mis tema Mary-Poppinsi riidekotist välja ilmuvad – 3 t-särki (ei tea miks ta neid kaasas kannab?!) ning käterätt, mis peagi leiab end salli rollis. Sõit on imeline – täiskuuöös siravad palmisalud, kuu joonistab välja vulkaanide siluetid ning kusagil helgib järvevesi. Sõidame rolleriga läbi külade, kust imbub lõkkelõhna, sõnnikuhaisu, kostab kukkede kiremist ning sigade ruigamist. Kõik on lausa jumalik kuni põrkume tees oleva tohutu augu põhja ning seejärel sealt välja – asi lõpeb katkise rattakummiga. Peter arvab, et meie täiskuu öö trance tantsu festival lõppes just nüüd. Ma ei taha kuidagi nõus olla ning nii sean sammud lähimasse valgustatud punkti ning räägin inimestega, kes minust midagi aru ei saa, et meil on vaja kohe rolleri kumm ära parandada. Midagi toimub, roller ja Peter ja külamehed lähevad kuhugi ning nii ma seal tundmatus külas suvalise poe trepi peal keset täiskuuööd istungi ja mõlgutan mõtet, et miks ma ometigi siia kippusin.

Õnneks ei saa minu sisedialoog kaua kesta, sest ratta kumm saab umbes 15 minutiga korda (uskumatu, arvestades Bali muud asjaajamist) ning peagi oleme minu suureks rõõmuks uuesti teel selleks, et leida trance pidu. Õhk on külm. Mul hambad plagisevad ning õlal olev käekott laptopiga soonib kaela. Kuuvalguses on kõik müstiline ning tundmatu. Tee läheb mitmel korral kaheks. Paar korda valib Peter sisetunde järgi kummale poole sõita ning paar korda peatume ja küsime teed vulkaanini. Umbes peale poolteist tundi sõitmist, kihutab meie roller nagu pöörane umbes 45 kraadise nurga all kraatri põhja. Vulkaani-külla jõudnud uurime, et kas keegi teab midagi peost. Esimene inimene, kelle leiame on ülemeelikus tujus ning ta silmad ei fokusseeri ning ta väidab, et tema just ongi see turismigiid, kes viib inimesi sellele peole. Mm... otsustame ilma giidi abita peo leida. Tiirutame mööda Baturi linna, aga kohalikud väidavad, et siin küll mingit pidu ei ole. Niipea kui hakkame juba veidi nõutud välja nägema, ilmub justkui maa-alt välja mees tsikliga, kes lubab meid raha eest kohale viia. Peole viib olematu tee. Ilmselt seda teed ei ole kunagi isegi mitte olnudki, sest sisuliselt sõidame üle vulkaanikivimiga kaetud väljaku, mis meenutab hirmsasti kuumaastikku. Kuna tee on nii ohtlik ja läbimatu, siis istun hea meelega kohaliku mehe tsikli peale, et justkui turvalisem... aga isegi tema pillab mind mitmel korral tsikli seljast maha. Vaatan seljataha ning pimeduses sirav Peteri rolleri tuli kargab temperamentselt üles ja alla ja paremale ja vasakule. Minu kohalik sõber Ketut ütleks selle peale „see on üks massaaži tee”. Vannun ning juba teist korda sel õhtul mõtlen, et huvitav, miks ma küll siin olen?! Aga pimeduses hakkab ühtäkki valgus paistma ning ilmub heli nagu keegi lõhuks puid... Oleme lähedal.

Sisuliselt on tegu kunagise vulkaani kraatriga, mis on aga nii suur, et selle sisse mahuvad järv, mõned külad ja uus beebi-vulkaan. Ükshetk ilmuvad seal keset „eimidagit” justkui maa seest meie ette autod ning piletiputka. Piletiputka laua taga istub Vazumi (eelmisest loost tuttav Maya astroloogia tädi). Miks Vazumi on tranci peo piletimüüja?!?! Mul on tunne, et näen und. Laua ümber on veel inimesi, kes kõik räägivad vene keelt. Miks siin suvalises kohas vulkaani sees on niipalju venelasi?! Liigume edasi laserkiirte ja kolkiva muusika poole, maapind on üli-eba-tasane ning seda kattev vulkaaniline kivim annab endast tunda isegi läbi kingatalla... Vahepeal muutub vulkaaniline kivim vulkaaniliseks mullaks ning sompan oma plätudega läbi musta pehme ainese. Muusika on kohutav. Inimestel on kummalised ilmed. Kuhugi ei ole istuda ega astuda. Otsustan veidi eemale minna ning seda kõike distantsilt vaadata. Seisan beebi-vulkaani jalamil ning täiskuu valgustab kõike ümbritsevat justkui tänavalaternaga. Paremale vaadates on näha selle mägise maastikku võlu – kuukuma taustal on mägede kontuurid ning sillerdav järv. Ritsikad sirisevad ning kõik on sume-sume-sume. Vasakule vaadates, on keset seda loodust ja tühjust mingi valge moodustis – telk, mille ümber sähvivad laserkiired ning kostab müra. Ma ei saa aru, kas see kõik on unes või ilmsi – kontrast on lihtsalt liiga suur.

Uudistan edasi, mis seal peol ja tühermaal veel huvitavat on. Leian ühe suure kaeviku, mille põhjas on valged kardinad?!?! Laskun mööda järsakut kaevikusse. Kukun. Olen tolmune kui tont. Leian eest veel rohkem venelasi. Nimelt selgub, et see pidu on venelaste korraldatud, kes elavad juba pikemat aega Balil. Venelased on ehitanud ka chill-out-lounge muldvallide vahele. Tellin pliine, mis võtavad aega terve igaviku ja joon imehead ingveri-sidruni-mee teed. Istun prantsuse mehe kõrvale, kellel on iirlase juuksed, ilus pruut, kuri pilk ning linnusulgedest pikad naiselikud kõrvarõngad. Ta hakkab rääkima ja jätkab ilma pausideta järgmised mitu tundi. Nimelt on tal konspiratsiooniteooria, et pangad valitsevad maailma ning oma rahaahnusega põhjustavad kohe peagi maailmalõpu (selleteemalist huvitavat ainest pakub kodulehekülg www.zeitgeistonline.com). Tunnen, et mul hakkab sellest jutust katus sõitma ning andku ta mulle andeks, ma lihtsalt naeran ennastunustavalt.

Sellele unenäole lõikab vahele aga äkki reibas Peteri hääl: „Kas me võiksime koos mediteerida, et minu eneseotsingute teekond viiks eneseleidmiseni!” Olen nõus, sest sel hetkel tundub see palve kõige loomulikuma asjana maailmas ning nii me läheme istumegi mustale vulkaanilisele kivimile rohupuhmaste vahele ning mediteerime oma pool tundi. Teen silmad lahti ja äkki näen selle olukorra sürreaalsust - istun keset kuumaastikku tümaka saatel trance peol ning mediteerin ja minu kõrval istub ülimalt süvenenud teine mediteerija. Naeran, naeran ja ei saa pidama.

Kõik on selles täiskuuvalguses ebareaalne – valgete kardinatega kaeviku-lounge, hullunud prantslane, 3 t-särgiga itsitav Peter, meditatsioon, venelased ja ma ise oma plõgisevate hammastega ning süsimustaks määrdunud varvastega. See kõik on justkui mingi film. Tahan koju. Tahan magada. Kell on öösel 3. Hakkan minema ja kukun vulkaanilise kivi otsa. Tõusen, kõnnin ning maapind on nii künklik ja jalad on nagu makaronid ning kukun jälle. Peter arvab, et ei ole mingit varianti, et sellest 45 kraadisest teest tema rolleriga praegu öösel üles saame. Naeran lakkamatult ja otsustan leida kohaliku öömaja. Linnas on hotelle, aga kõigi väravad on suletud. Keegi ei taha öiseid külalisi ja nii ei jää muud üle, kui ühe aia taga hullu müra teha.

See on kõige koledam hotell maailmas. Leban selili oma voodis, pea käib ringi ning naeran jälle – seekord üksi ja valju häälega. Akna ees olevad roosad atlass-siid kardinad on võrreldes toa muude dekoratsioonidega justkui teiselt planeedilt, voodilinad ei ole ammu enam seepi näinud, toolil on põhi kadunud, voodis on kirbud, dušš on installeeritud wc-poti kohale. Ärkan. Hommikuks kadunud täiskuu ei ole mind ümbritsevat sürreaalsust omaga kaasa võtnud. Naeran jälle, lakkamatult, sest minu hotellituba on nii naljakas. Imelik on olla. Väsinud olen. Pea käib ringi ning aju jätab lünki vahele. Nagu oleks pohmell, aga ma ei joonud eelmine õhtu midagi peale tee!!?!

Hommikusöögi lauas ühineb meiega Nyoman, kes on väidetavalt giid. Ka tema pilk ei fokusseeri – ja seda juba hommikul. Väidetavalt oli ta ka eile peol. Väidetavalt on see piirkond, mis on kuulus maagiliste (ehk narkootiliste) seente poolest. Väidetavalt sööb Nyoman iga päev seeni hommikuks, lõunaks ja õhtuks (tema ringiuitav pilk ei lasekski midagi muud arvata). Väidetavalt teevad seened keha ning elu ilusaks. Väidetavalt andis ta ema talle juba titena seeni, et ta rahulikum oleks. Ta randmel on tätoveering: Elu on liiga lühike, et tõsine olla. Naeran, sest minumeelest on ta üks tõsisemaid kohalikke, keda kunagi kohanud olen. Mina ei ole nõus temaga vulkaani otsa ronima.

Ühtäkki mõistan, et see mis minuga toimub, et ei ole normaalne. Jõuan järeldusele, et minu enesetundele ja lõputule itsitamisele ja öisele sürrealismifilmile saab olla üks kahest põhjusest – kas see, et lahked ja sõbralikud venelased panid mullegi seeni tee sisse või muutusin ma kuu-jumalanna sünnipäeval lihtsalt kuutõbiseks. Sama pidu jätkub veel järgmised 48 tundi, kuid ma ei taha sinna tagasi, tahan tagasi reaalsesse ellu.

Marika, oma reaalses kodus tagantjärgi selle "filmi" üle naerdes