Sepiku jõe folkloori ehk rahvalugusid

Õhus, kusagil Austraalia kohal

Kuiv lennukiõhk

„Ma räägin teile tõestisündinud loo”, ütleb James tasasel ja kähiseval häälel. Ta silmad põlevad nagu hundil ning hämaras toas tasasel tulel põleva õlilambi varjud muudavad ta metsikud näojooned veelgi metsikumaks. Ühes nurgas istub veel mingi mees, keda ma ei näe. Albert, keda ma olen päeva ajal rohkem jõudnud vaadelda ning seetõttu näe nii ürgne välja, kommenteerib, et hingede majades räägivad mehed õhtuti alati palju lugusid. Jõuan mõelda, et kui ma peaksin nende kolme kohaliku mehega üksi siin toas istuma, ilmselt oleks mul päris kõhe. Õnneks on Tom ka.

James jutustab loo siga-mehest. Ühel ööl olevat mees ärganud sea kisa peale. Kui ta avastas, et siga on tema põllul, siis tulistas ta pimedusse ning kuulis ruigeid. Kuna siga pidi olema haavatud, siis otsustas mees, et otsib selle sea üles ning tapab. Kui mees verenire järgi rada ajama hakkas, jõudis ta järjega kõrvalküla haus tamburani. Seal lebavad mehed uurisid, et keda naaberküla mees ka otsib. Kuulnud, et haavatud siga, vaatavad mehed mõtlikult üksteisele otsa ning selgitavad, et mees ei lasknud mitte siga, vaid nende klanni liiget. Kahjutasuks nõuavad nad mehelt suurt kompensatsiooni – palju sigu ning juurvilju. Mees ei lähe koju tagasi, vaid asub elama metsa, kus ta hakkab kasvatama sigu ja juurvilu, et kunagi kompensatsioon tasuda. Ta oskab teha ka nõiakunsti ning nii ta meisterdab omale sea kujuga suure maski, mille abil on võimalik seaks muutuda. Kord satuvad aga mehe metsaonni juurde mehed, kes ta aia segi peksavad. Suurest hirmust poeb mees seamaski sisse peitu, aga oh imet, mask sulgub ning mees muutubki alatiseks seaks. Jahimehed saavad sea kätte. Ühes jahimehes tunneb „siga-mees” ära oma lihase venna. Ükskõik kuidas ta ka ei paluks, jääb ta nutt vennale arusaamatuks ning vend tapab ta. Vend aga laseb omale tuua sea südame ning matab selle oma aeda maha. Mõne aja pärast kasvab sellest ilus ja tugev puu.

Me ei julge Tomiga selle loo peale kippu ega kõppu kosta, sest pidi see ju tõsilugu olema, kuid James lisab kohe, et see lugu juhtus kunagi nende enda külas, kuid keegi ei tea, milliste vendadega ja millises peres. Noogutame mõtlikult.

Albert teab rääkida loo Konks-naisest. Sepiku jõe külade majades ripuvad tavaliselt laes puujuurikast voolitud konksud, mille külge pere oma toidu ning muu trääni riputab. Ühes külas olnud mees, kel ei olnud peret, vaid kes elas üksi. Ta päevad olid suhteliselt sarnased – ärkas hommikul vara üles, hakkis omale lõkkepuid, tegi omale süüa ning läks aeda tööle. Õhtul koju tulles jälle samamoodi – lõkkepuud, söök ja magama. Mehe laes rippuval konksul oli aga hing ning tal hakkas mehest väga kahju, et ta peab niipalju tööd üksi tegema ning et tal ei ole naist abiks. Ühel päeval kui mees oli põllule tööle läinud, otsustas konks mehele appi minna. Nimelt muutus ta ilusaks naiseks, lõhkus lõkkepuud, pesi hommikused nõud ning tegi õhtuks toidu valmis. Seejärel muutus ta konksuks tagasi. Õhtul kui mees koju tuli, oli ta imestus suur?! Kedagi ei olnud kodus, aga ometi oli lõke üleval ning toit valmis. Nii jätkus mitu päeva ning mehe imestus aina kasvas. Ühel päeval otsustas ta aga saladusele jälile saada ning põllult varem koju tulla. Nii juhtuski, et kui mees varem põllult tagasi tuli, siis leidis ta eest imeilusa naise, kes tema köögis askeldas. Ta küsis naiselt, et kes ta selline on!? Naine vastas, et ta on tegelikult mehe laes rippuv konks. Mees ei uskunud esialgu naist, kuid kui ta aga avastas, et konksu otsas rippuvad korvid on põrandal laiali ning konks laest kadunud, siis ei jäänud tal muud üle, kui uskuda. Peale endaga arupidamist, küsis ta naiselt, et miks see teda aitab. Konks-naine vastu, et tal hakkas mehest raske elu tõttu kahju ja tahtis lihtsalt aidata. Mees leppis olukorraga ning peale mõnda aega koos elamist nad abiellusid. Lõpp. Kahjuks Albert ei lisa, et kui nad veel surnud ei ole, elavad nad tänapäevani. Selle asemel vaatab hoopis Albert mulle paljutähenduslikult otsa ning sosistades lisab, et ka see lugu juhtus nende külas, aga palju aega tagasi.

Albertil on varuks veel teinegi lugu - „Veealune naine”. Üks tüdruk ei käitunud külas aktsepteeritud tavade järgi ning Nõid-naise ülesandeks oli tüdruk tappa. Ükskord kutsuski ta tüdruku endaga kalale. Tüdruk läks, kuid järve peal tajus ta peagi ohtu, ning mõistis, et Nõid-naine soovib teda tappa. Ta otsis pääseplaani - nii teeskles ta kõhuhädasid ning palus Nõid-naisel end ühe väikese järves oleva mätta peale ihuhädade leevendamiseks korraks maha panna. Tüdruku õnneks aga arvas Nõid-naine, et sellelt mättalt see tüdruk küll eluga ei pääse ning sõudis kiiresti minema. Peale seda kui tüdruk oli üksi jäänud, palus ta kalasid, et kas ta saaks nende isaga rääkida. Kalad ujusid oma isa ehk järvevana juurde, kuid järvevana palus kilpkonni, et need läheks ja uuriks, kes see on, kes teda tahab ja mis tal öelda on. Kilpkonnad ja teised järveelukad ujusid kordamööda tüdruku juurde tema muret uurima, aga tüdruk nõudis järjekindlalt nende isaga kokkusaamist. Lõpuks ei pidanud enam järvevana vastu ning ujus veepinnale vaatama, et kes see kangekaelne küll seal on. Nähes aga tüdrukut, viis ta tema otsemaid vee alla kaasa ning võttis ta omale naiseks. Tüdruk elas veealuses maailmas ning sai kahe poja emaks – üks neist oli krokodill ning teine kotkas. Peale paljusid aastaid tuli aga naisel peale koduigatsus ning ta palus oma krokodillist poega, et see ta tagasi tema onu majja viiks. Krokodill suutis ema soovi täita vaid osaliselt, nimelt viis ta ema järvesügavusest üles veepinnale ja kaldale. Seejärel palus ema oma teist poega, kotkast, et see viiks ta igatsetud onu majja. Kotkas täitis ema palve, võttis ta turjale ning viis onu majja. Naine nuttis õnnest ja kurbusest, sest tal oli hea meel olla kodus, kuid oma poegi ei näinud ta enam kunagi.

Paapua Uus-Guinea käsitöömeistrid nikerdavad taoliste lugude edasijutustamiseks puidust „lugude tahvleid”, kuhu üks selline lugu pildina ära mahub.

Kui peale Sepiku jõe reisi istume koos Cliffi ja Albertiga uuesti tsivilisatsioonis ehk Cliffi Wewaki kodus ning ma räägin Cliffile, kui palju toredaid lugusid me kuulsime ning räägin „konks-naise” loo ka edasi, vaatab Cliff Albertile mõistmatute silmadega otsa ning naerab ülemeelikult: „Äh, Albert, need ei ole ju tõsilood?!?!! Te mõtlesite need välja!” Albert jääb vaikseks ning põrnitseb nukralt üksisilmi lillelist laualina. Ilmselt oleks endal ka sellises olukorras tunne, et keegi oleks nagu tükikese sinu ja sinu rahva minevikust ära võtnud...

Marika, kellele kõiksugu lood hullupööra meeldivad