Sepik, AIDS ja sõjaväelased

Syndeys, kenas kesklinna korteris

Siin on kena sügis, väljas mingi +21 ºC

Cliff juba ootas meid sadamas, kui laev Wewakis randus. Cliff on siinne couchsurfer ja tema profiil oli juba enne Paapua Uus-Guineasse saabumist meile silma jäänud kui kõige sisukam kogu riigi peale. Kuna rändureid ei satu sageli siia maailma servale, siis oli ta rõõmuga valmis meid võõrustama, kui me Ida-Sepiku provintsi peaksime jõudma (meeleolukas nimi ühele maakonnale, kas pole?!). Cliff ise ei olnud tegelikult Sepiku päritolu. Ta oli kolinud siia paar aastat tagasi Highlandsist, et asuda juhtima siinset Sepik Centre of Hope, mis kujutab endast HIV ja AIDSi nõustamiskabinetti ja koolituskeskust.

Cliff vastas väliselt hästi ettekujutusele Highlandsi mehest – turjakas ja tõsise olemisega, samas kui rannikul elavad mehed on tavaliselt lühemat kasvu ja sitkemad. Sünge ilme oli muidugi osa tema stiilist. Paistab, et see käib siin asja juurde, et teised sind tõsiselt võtaksid. Tegelikult oli Cliff üks vahetu kohalik sell, kes elas PUG kontekstis mõnusat elu. Mõnusa elu juurde kuulus tasuv töö mittetulundusorganisatsioonis, tööandja poolt võimaldatud uus ja ruumikas maja, mitu tööautot (sedaan ja pikap-tüüpi Toyotad) ja igasugu „tentsikud”, kes küll töötasid AIDSi keskuse juures, aga kuna Cliffi maja asus keskusega samal valvatud territooriumil, siis olid nad Cliffi jaoks pidevalt kättesaadaval. Lisaks oli Cliff enda juurde elama võtnud oma tädi Highlandsist, kes siis hoidis maja korras ja tegi süüa.

„Mõnus elu” tähendas ka seda, et Cliff tegi rohkem tööd, kui siin tavaks oli Cliffi sõnul puudub paapua uus-guinealastel läänelik töökultuur ja enamikke oma keskuse töötajaid peab ta pidevalt tööle utsitama ja jälgima, et nende tööaeg lihtsalt mitte-midagi-tegemisele ära ei kuluks. Cliff kordas juba igalt poolt varemgi kuuldud tõsiasja, et arusaam ajast on Paapua Uus-Guineas väga ebamäärane – ehk kõik võtab aega ja kellelgi pole meeles oma lubadusi täita või mingitest tähtaegadest või kellaaegadest kinni pidada. Cliffi käitumismallid oli pärit tema isalt, kes elas aastaid koos ameerika päritolu misjonäridega olles tema suureks mõjutajaks lääneliku mõtteviisi ja tööharjumuse osas.

Cliffi jaoks oli kogu läänemaailm väga atraktiivne. Ta taotles parajasti stipendiumit magistriõpinguteks Austraalias ja pikemas perspektiivis nägi end hoopis Austraalias elamas ja töötamas. Samavõrd kui meie pärisime elu ja kommete kohta Paapua Uus-Guineas, uuris Cliff, milline on meie igapäevaelu Eestis (tähendusega Euroopas), millised on meie kombed ja milline tööelu. Ja jälgis hoolega, mida meie elust ja asjadest arvame, mida ja kuidas sööme (traditsiooniks kujunesid ühised söögitegemised tema köögis), kuidas meie ja meie sõbrad välja näevad (vaatasime fotosid Eestist, mis Marikal arvutis olid), millist muusikat me kuulame, jne. Mulle tundus, et Cliffi soov lääne inimestega samastuda läks mõnikord liiale püüdes mingeid kohalikke kombeid naeruvääristada või suhtudes lihtsalt teistesse kohalikesse elanikesse üleolevalt. Cliff tunnistas, et tunneb end pigem lääne inimestega samas mõtteruumis liikuvat ning et ta ei usu, et elu Paapua Uus-Guineas hakkaks niipea paremuse suunas liikuma.

Cliffi kodu muutus meie baaslaagriks terveks nädalaks. Cliffi sõnul asus tema maja ja nende keskus Wewaki linna kontekstis getos (Tallinna mõistes Koplis!) ja paljud kohalikud „korralikud inimesed” ehmatavat ära, kuuldes, kus ta elab. Kõrvalisele pilgule see piirkond millegi erilisega silma ei torganud (olgu ka Wewaki kohta öeldud, et siinseid äärelinnu oleks õigem üheks suureks külaks kutsuda). Cliff oli enda sõnul loonud kohalike pätipoistega „sallivad” suhted ja lähiümbruses ringi sõites paistis, et temasse suhtuti respektiga. Lisaks sellele, et Cliff sõidutas meid palju oma autoga mööda Wewakit ringi, viis ta meid ka õhtuhämaruses jalutuskäigule oma linnaosa tänavaturule. Tekitasime oma jalutuskäiguga mööda õhtuseid turutänavaid suurt elevust ja Cliff kinnitas, et sellises kohas ja sellisel ajal valget inimest kohata on kohalikele elanikele erakordseks sündmuseks (ja sama erakordseks on see ka valgele inimesele, kes omapäi oma nina sellistesse kohtadesse sellisel kellaajal kindlasti ei topiks).

Olgugi, et Cliff oli traditsioonilisest Paapua Uus-Guinea külakesksest ühiskonnast suhteliselt eemal, oli siiski kombeid, mida ka tema jälgis. Nii ei pääsenud Cliff mööda kohalikust üldlevinud tavast, mille kohaselt abielludes maksab peigmees (ehk tema laiendatud perekond) pruudi eest tasu pruudi laiendatud perekonnale. Ehk siis 28-aastane Cliff ei olnud mitte poissmees, vaid oli abielus ja tal oli kogunisti 8-kuune poeg. Naine lapsega elasid Highlandsis naise vanemate külas (mis on iseenesest juba väga ebatavaline, sest kui Paapua Uus-Guineas naine abiellub, asub ta reeglina elama mehe vanemate külla) ja käisid aeg-ajalt Cliffil Sepikus külas. Olgugi, et Cliffi naine oli samuti haritud ja töötas ühes Austraalia abiorganisatsioonis ja nende mõlemate vanemad olid keskmisest palju liberaalsemad, ei tähendanud see, et neil oleks õnnestunud mööda minna pruudiraha maksmisest. Kui Cliff oli oma naisega kokku kolinud, uuris ta, kas naise perekond ootab temaga abiellumise eest tasu maksmist. Cliffi naine kehitas õlgu, öeldes, et tema vanemad seda vajalikuks ei pea, aga tema laiendatud perekond ilmselt näeks, et tasu makstaks. Kuna Cliffil oli abiellumisega tõsi taga, siis asuski ta tegutsema ja pruudi eest tasu kokku korjama. Selleks sai ta kokku oma laiendatud perekonnaga ja uuris, kui palju keegi on valmis selleks panustama. Cliffi laiendatud perekond oli aga suhteliselt tõrges, tuues ettekäändeks, et Cliff on neist majanduslikult palju paremal järjel. Cliff oli selleks ajaks vähem kui aasta olnud Sepik Centre of Hope juhiks – vaesust ei tundnud, aga rahajõgedes ka ei supelnud. Nii ei jäänudki tal muud üle, kui et pidi pruudi eest tasu maksmiseks pangast laenu võtma. Laenutooted sarnasteks puhkudeks on siinsetel pankadel täiesti olemas. Cliff pidi laenu saamiseks tõestama, et tal on kehtiv tööleping ja piisav igakuine palgatulu. Tasu, mida Cliff oma naise eest maksis, oli veidi rohkem kui 100,000 krooni ja seda riigis, kus keskmine kuupalk jääb kusagil 2,000 krooni kanti! Tavaliselt jäävad pruudi eest makstavad tasud alla 50,000 krooni, kuid Cliffil tuli maksta oluliselt enam, sest tema kosis haritud naist, kel muuhulgas oli ka veel töökoht. Cliffi laiendatud perekond võttis end ka lõpuks kokku ja toetas Cliffi omalt poolt 43 seaga. Cliffi vanemad käisid välja veel 10 siga ja nii viidi pruudi laiendatud perekonnale kokku 53 siga, 5 kaasuari (kohalik suur lennuvõimetu lind) ja üks puukänguru (kohalik loom, kes erinevalt tavalisest kängurust elab puu otsas).

Pulmad pole Paapua Uus-Guineas mingi suuremat sorti pidustused. Kui neiu asub noormehega kokku elama viib neiu laiendatud perekond noormehe laiendatud perekonnale erinevaid roogasid külakostiks ja lepib peigmehe perekonnaga kokku, kuna ja kui palju peigmees pruudi eest tasu maksab. Kui peigmees on kogunud pruudi eest tasu kokku ja toimetanud selle pruudi vanemate külla, siis on kogu „pulmatseremooniaks” toiming, mille käigus külavanem tõstab pruudi eest makstava tasu pruudi ette ja küsib, kas see on piisav summa. Kui pruut vastab jaatavalt, ongi abielu sõlmitud. Mingit allkirjade andmist või sõrmuste vahetamist siinses kultuuris ei toimu. Tavaliselt peigmees selle protseduuri juures isegi mitte ei viibi. Muidugi ei kehtinud see Cliffi kohta, kes ise kõige juures nina pidi juures oli ja oma silmaga veendus, et asjad laabuvad.

Seoses Cliffi tööga saime põhjaliku ülevaate ka AIDSi levikust Paapua Uus-Guineas. AIDS on siin tõsine probleem ja selle levik on olnud kiire, kuna riigis pole tehtud vajalikku teavitustööd. Viimastel aastatel on olukord oluliselt paranenud ja seda võisime ka oma silmaga näha, sest linnades olid suured plakatid, mis hoiatasid AIDSi eest ja Paapua Uus-Guinea ainus telekanal kordas õhtu jooksul mitu korda reklaami, mis kutsus üles inimesi kondoome kasutama. Niisamuti oli Sepik Centre of Hope üks organisatsioonidest kohalikus provintsis, kes igapäevaselt tegeles teavituskampaaniatega AIDSist, samuti nagu anonüümse nõustamisega ja inimeste suunamisega HIV testimisele. Lisaks pakkus keskus ka ajutist varjupaika inimestele, kes olid AIDSi tõttu oma kogukonnast välja heidetud või keda viiruse tõttu taga kiusati. Cliffi sõnul ei olevat see veel kuigi ebatavaline, et kaugemates külades nähakse AIDSi kui deemonite sisenemist inimese sisse ja seda peetakse ennekõike kellegi pahatahtliku inimese mustaks maagiaks mitte ettevaatamatu suguelu tagajärjeks. Teavitustöö AIDSist teeb siin keeruliseks veel ka see, et seksist rääkimine on suureks tabuks. Cliff tõi hea näite, et isegi ta oma sugulastele Highlandsis selgitades, mis tööd ta teeb ja kuidas AIDS levib, muutusid kõik rahutuks, keegi ei vaadanud talle otsa või lahkusid ruumist sootuks.

Meil tekkis ka endal huvitav võimalus osa saada ühest AIDSi teavituskampaaniast, mida Cliffi keskus korraldas. Nimelt toimus Wewakis armeeohvitseride ragbiturniir, kuhu sõitsid sõjaväelased kokku erinevatest sõjaväeosadest terves riigis. Kuna ohvitserid on üheks riskirühmaks AIDSi levikul (sagedased eemalolekud kodust, komandeeringud isoleeritud piirialadele, jms), siis korraldas Sepik Centre of Hope koostöös kaitsejõududega neile teavituskampaania. Cliff võttis meid sinna endaga kaasa. Nii avastasimegi end tähtsate nägudega istumas Paapua Uus-Guinea sõjaväebaraki auditooriumis ja jälgimas, kuidas sinna kogunenud 50-60-le ohvitserile jagati teadmisi AIDSi ennetamisest ja elu võimalikkusest viirusega. Vürtsi lisas veel fakt, et kui kohale jõudsime, oli loeng juba alanud, kuid nähes meid sisenemas peatas eeskõneleja (kes oli Cliffi töökaaslane) loengu ja tutvustas kõigile kohalolijatele, et saabusid külalised Eestist, millele järgnes mehine aplaus. Loomulikult ei osanud keegi arvata, et meie näol pole tegu mitte Eesti AIDSi-vastase liikumise aktivistidega, vaid tavaliste ränduritega, kes juhuslikult selles linnas viibisid:). Loeng ise osutus väga põnevaks, kus esinejateks olid AIDSi keskuse töötajad ja vabatahtlikud, kes rääkisid auditooriumile oma lugusid. Mitmed vabatahtlikud esinejad olid ka ise viirusekandjad ja oma väga hea esinemisega veensid nad saalisolijaid mõtlema, kui oluline on olla aus oma lähedaste inimestega ja kuidas viirusekandjad on täisväärtuslikud inimesed ühiskonnas, kelle haigus ei anna õigust nende diskrimineerimiseks.

Ohvitseride ragbiturniir pakkus meile aga veel ühe elamuse. Nimelt võtsime osa selle turniiri avamispidustustest, mille üheks osaks oli singsing ehk traditsiooniline pidu tantsu ja lauluga. Kuna üritus oli üleriigilise tähtsusega – avamisüritusel oli kohal kogunisti Paapua Uus-Guinea sõjaväe ülemjuhataja – siis oli ka singsingil osalenud kollektiivide nimekiri esinduslik. Kohal olid Asaro mudamehed Goroka lähistelt, kes on üle Paapua Uus-Guinea tuntud selle poolest, et kannavad mudast tehtud maske ja kelle keha on samuti mudaga kaetud. Asaro mudameeste ebatavaline välimus sai alguse sellest, et klannivõitluse käigus olid nende esiisad jäänud ilma oma maast. Et sõjaka klanni käest oma maa tagasi saada, siis tulid nad mõttele katta ennast mudaga nii, et neid ära ei tuntaks ja minna sellisena tagasi oma külla. Kuna maskeeritud mudamehed nägid välja nagu tulnukad mõnelt teiselt planeedilt, arvas vaenulik klann, et nende esiisad on tulnud maa peale ja põgenesid külast. Asaro rahvas aga sai oma maa tagasi! Asaro mudameestele lisaks osalesid singsingil krokodillitantsijad Sepikust Angorami piirkonnast (koos elusa krokodilliga!) ja tolai sõjamehed East New Britain provintsist. Kogu see singsing oli nagu üks võimas performance, kus aeg-luubis liikuvate Asaro mudameeste taustaks lasti erivärvilist tossu, nende järel saabusid lauldes ja tantsides Angorami krokodillitantsijad, tolai sõjamehed viskasid odasid ja paugutasid „piitsadega” ja kõige selle möllu, tossu- ja tulevärgi sees sõitis staadionile Paapua Uus-Guinea mehitatud armeeauto.

Kui ma oma uue fotoaparaadiga peaksin lähitulevikus paremaks sõbraks saama, siis riputan üles ka meeleoluka videoklipi, mis sellel üritusel tehtud sai. Igasuguste tehniliste nõuannete ja nippide eest, kuidas seda kõige lihtsam internetti üles laadida oleks, olen juba ette tänulik.

Tom