Must maagia ja mustade meeste saladused

Ubudis rohelusse mattunud hotelli terrassil

+30 ºC ja kurdistav ritsikasirin

Sepiku mehed on tumedanahalised, enamuse tunneb ära seljale ja käsivartele tehtud krokodillinaha imitatsiooni järgi, nad järgivad hoolikalt esiisade traditsioone, osad neist harrastavad musta maagiat ning neil on palju saladusi, vähemalt kohalike naiste ees. Turistidele on nad nõus enamuse oma saladustest avaldama ning Albert viib meid mõne päeva jooksul erinevatesse Sepiku jõe küladesse, et me oma uudishimu ja küsimustega neile saladustele ise jälile saaksime. Ajame juttu Kangamuni, Kaminabati, Aibomi, Wombuni, Palambi külade hingede majades kohalike meestega – Albert julgustab meid küsima kõike ning minule ootamatult on paljud nõus ka väga avatult vastama.

Haus tamburan ehk hingede maja. See on Sepiku jõe äärsete külade meeste salamaailm ning sisuliselt teine kodu. Haus tamburan on üldjuhul küla võimsaim ja suurim maja, kahekorruseline, seistes võimsatel nikerdatud postidel. Majal ei ole tavaliselt seinu, vaid mõned palmilehed ning teine korrus on peidus rookatuse all. Esimesel korrusel on igal küla klannil oma istumis-lamamislavats (nagu saunalava). Maja peasissekäigu kohal ilutseb puust tehtud sümbol – kas mõne hinge kujutis või siis kõige tavapärasemalt avatud jalgadega istuva alasti naise kujutis. Maja sissekäik pidavat kohalike mõistes olema justkui sissepääs naise vagiinasse, mis puukujukesel oli ilusti ka enamasti punaseks võõbatud. Aga naisi sinna majja ei lubata, see on 100% meeste salamaailm, vaid turistid ja mitte Sepikust pärit inimesed võivad majja siseneda. Kõigis hingedemajades, mida külastame, istub päise päeva ajal ja õhtul ja ka hommikul ehk ükskõik mis ajal päevast alati terve trobikond mehi. Nende oma sõnul arutavad nad tähtsaid asju – millal ja kas hingedemaja uuendada, kellel on kellega piiritüli ning mis võiks olla lahenduseks, pruudiraha kogumine ning üleandmine ning muud meestejutud. Vahepeal mõned käivad ka midagi oma aias asjatamas või külavahel ringi luusimas, aga peagi kogunetakse ikka ja jälle vaimudemajja tagasi. See pidavat isegi halb komme olema kui mõni mees liiga palju aega oma pere ja naise juures veedab, siis hakkab küla kohe viltu vaatama. Spirit house on tavaliselt täis kohalike meeste poolt tehtud käsitöö maske, puukujukesi. Lisaks ilutsevad igas hingedemajas ka nn kanuutrummid. Ehk trummiks on horisontaalasendis puutüvi, mis on seest õõnsaks tehtud, pealtpoolt ilusalt nikerdatud ning pealpool on peenike avaus, mille vahelt suurte võimsate puukurikatega saab trummi ka seestpoolt lüüa. See trummihelin erineb nahkkattega trummi helinast ehk sisuliselt kõlab see nagu vastu puutünni kolkimine. Vanasti kasutasid kohalikud seda külas telefonina ehk sõnumite edastamisena. Tänapäeval lüüakse seda singsingi ajal või siis kui haus tamburanis mõni töö ette võeti. Satume Palambi haus tamburani ajal, mil alustatakse just katusetöödega ning oleme trummishow tunnistajateks. Kohalikud paljaste ülakehadega sitked mehed taovad suurt puukaigast vastu trummi, korraga mängitakse neljal trummil, heli on võimas ning musklimäng meeste tumepruunidel krokodillinahksetel selgadel veelgi ilusam...

Spirit chair ehk hindede tool. Hingede maja olulisem element on hingede tool (spirit chair), mis on ilus nikerdatud jalgadega puust taburet, mille ümber mehed käivad nõu pidamas. Mehed seisavad ümber tooli ning rääkida tohib ainult üks mees korraga, kellel peab käes olema ühe kindla puu oks. Rääkida tohib vaid peale oksaga tooli pihta löömist ning ühe lause korraga. Siis paneb ta oksa toolile ning käes on järgmise mehe kord ehk nii saavad kõik ükshaaval sõna, kuni mure on selgeks räägitud ning lõpuks otsus vastu võetud. Ühes hingedemajas kutsub üks vanem mees Tomi kõrvale ning sosistab talle: „Ma räägin sulle saladuse. Kui sa oled eelmisel õhtul oma naist puutunud, siis ei tohi sa tooliga rääkima tulla. Ning samuti ei või hingedemaja trumme puudutada.”

Meheks pühitsemise rituaal. Hingede majas toimub Sepiku meeste olulisim rituaal – nimelt meheks pühitsemine. (Pühitsemata mehi ei lasta hingedemajja). Kui poiss on saanud piisavalt suureks ning vanematel on ka veidi raha, et poja meheks pühitsemiseks vajalikud tarvikud osta, siis kogutakse pühitsemist vajavad mehed kokku ning toimub mitme kuuline rituaal. Rituaalil on kaks eesmärki. Esimene on füüsilise keha mehistamine, mida viivad läbi ema poolsed meessugulased ning piltlikult toimub emavere väljalaskmine ning isapoolse klanni ridadesse ümber asumine. Poistele/meestele lõigatakse seljale ja rinnanibude ümber naha sisse haavad (justkui teksade teping) ning haavadele määritakse mitmeks päevaks peale muda ja õli, mis haavu ravitseb. Kui haavad terveks saavad, siis tänud mudale ja muudele maarohtudele jäävad armid nahast kõrgemad ning nii katabki meeste selgu ning rindu krobeline krokodillinahka meenutav muster. Kuna krokodill on siin uhkesti au sees olev loom, siis on kõik hästi uhked oma sarnase naha üle. Teine pool rituaalist on vaimne mehistumine – nimelt ajal, kui poisid hingedemajas mitu kuud paranevad, räägivad Alberti sõnul küla vanemad mehed neile mehe rollist, sellest et kui nad naise võtavad, siis peavad nad oma naise ja laste eest hoolt kandma, kuidas naist oma kontrolli all hoida, et ta liiga käest ära ehk võimutsema ei hakkaks, sellest et ei hea liiga tihti oma naisega seksida, naisest tuleb eelmale hoida, kui tal on teatud aeg kuus jnejne. Olgu mainitud, et ka siinses kultuuris on lubatud mitmenaisepidamine ning ilmselt saavad poistele selgeks ka kõik selle elu detailid. Kui rituaali läbinud lõpuks hingedemajast väljuvad, on poistest saanud nii hingelt kui ka kehalt mehed.

Meeste nooruslikkuse saladused. Sellele saladusele sain tegelikult jälile Goroka muuseumis, kus oli lugu ja fotod sellest, kuidas highlandsi mehed neelavad teatud tüüpi ogalist ja pikka roogu oma söögitorusse, seejärel tõmbavad selle välja, eesmärgiga vabaneda vanast verest ja niiviisi oma keha noorena hoida. Meie Goroka sõbranna Prisilla kinnitas tookord mulle, et ta teab ka mitut meest, kes seda protseduuri harrastavad ning nad näevad tõesti uskumatult noored välja. Uurin kanuusõidu ajal Albertilt, et ega siin Sepiku kandis midagi sarnast ei tehta. Albert naaldub mulle lähemale, võtab hääletooni mitu kraadi madalamaks ning paljutähenduslikult mulle silma vaadates ütleb, et oma noorendamiskuur on tõepoolest ka Sepiku meestel. Aga... sellest peaaegu üldse avalikult ei räägita, aga kui ma just küsisin.. Nimelt teevad Sepiku mehed sisuliselt sarnast protseduuri, aga mitte avalikult nagu highlandsi mehed, vaid metsas vaikselt omaette ning mitte suu kaudu, vaid roog aetakse soolestikku keha teise otsa kaudu. Albert ütleb, te need mehed näevad ilusa naha ja kehaga välja ning see on vajalik, sest erinevalt naistest puudub meeste kehal loomulik funktsioon vana vere väljutamiseks. Aga see rituaal on nii salajane, et see küll ühegi mehe suust oma naisele ei leki.

Must maagia – headhunting, Waldu ehk krokodill-mees. Igas külas on vähemalt üks mees, kes mõistab musta maagiat. Kanganamuni küla meeste jutu järgi võib musta maagiat kasutada nii heade kui halbade asjade kordasaatmiseks, samal ajal kui highlandsi inimesed kasutasid seda ainult halbade asjade tegemiseks. Sepiku äärsed mustad maagid võivad oma oskusi kasutada näiteks viljasaagi suurendamiseks, vihma võlumiseks, tervendamiseks, kuid samal ajal on neil selged ka trikid, kuidas kellelegi surma või haigust saata. Meile jutustatakse ka kahest põhilisest rituaalist, kus must maagia mängus on. Kuna klannidevahelised võitlused on kogu Paapua Uus-Guineas tavalised ka tänapäeval, siis peamised rituaalid puudutavad teistele klannidele kättemaksmist või neile halva tegemist.

Headhunting (ehk peajaht) oli (on?) rituaal, kus koduküla mees saadetakse vaenlase külla, et sealt vang tuua. Vang seoti kodus haus tamburanis posti külge ning kohalikud mehed tantsisid ja laulsid ümber vangi terve öö ehk pidasid singsingi. Vastu hommikut löödi vangil pea otsast. Pea keedeti koos koera lihaga ning see söödeti küla noortele meestele sisse (ilma mainimata, et mis seal võlusöögi sees on). Selle segu söömine pidavat noored mehed muutma tugevaks ning vaenlase küla meeste poolt võitmatuks. Koljud aga sätiti ümber haus tamburani postide, mille arvukus oli natuke nagu ka uhkuse asi. Kui kristlus Sepiku jõe äärsetesse küladesse jõudis ning paljud paganausku mehed kiriku poole pöördusid, siis kirik käskis koljud ära põletada. Peab mainima, et kirik on kohalikke traditsioone väga tugevalt hävitanud. Olen sellest juba mitu korda siin blogis kirjutanud, aga sooviks siiski uuesti ära mainida selle teema, et kuidas kohalikud karmid mehed nagu tallekesed kirikule allusid. Nii küsin selle küsimuse seekord Alberti vennalt Jamesilt, kelle metsik silmavaade ja süngevõitu olemus näevad minu arvates rohkem maagi kui pühendunud 7 päeva adventisti moodi välja, et kuidas nende küla inimesed olid nõus kiriku nimel oma esiisade traditsioonidest loobuma. James koos Albertiga selgitavad, et misjonärid tõid kohalike jaoks jumalikke asju, mis veensid kohalikke, et misjonärid on jumala saadikud. Näitena toovad mehed suhkrut, mis oli tookord kohalike poolt tundmatu aine. Kuna see oli nii ilus, valge ja maitses nii imeliselt nagu mitte miski siin ilmas, siis peeti seda jumala anniks ja selle neile toonud valgeid mehi usuti olevat jumala saadikud... Ehk kogu see maailm oli nii võõras ja imeline, et valgetel ei olnud vaja palju meelitada.

Teine laialt levinud musta maagia traditsioon oli (on?) Waldu ehk krokodill-mees. Kui vaenlastele on vaja kätte maksta, siis, selleks saadetakse teele kindel inimene külast ehk krokodill-mees. Kõigepealt lõigatakse mõne küla elaniku keha küljest tükike, selle verega määritakse krokodill-mehe huuled kokku, talle tehakse vastavad maalingud ning saadetakse kanuuga vaiksel teise küla meest/mehi tapma. Krokodill-mees valdab musta maagiat ning üldiselt on ta oma retkel edukas.

Cargo Cult. Üheks endiseks uskumuseks, mis oli laiemalt levinud kui vaid Sepiku jõe ääres oli Cargo Cult. Nimelt kui valged mehed hakkasid ammustel aegadel Paapua Uus-Guinea rannikule maabuma, siis oli valge nahk ning imelikud juuksed kohalike jaoks nii võõrad ja kummalised, et nad arvasid, et need on nende surnute riigist tagasi tulnud esiisad. Suured laevad, millega mehed saabusid, olid märgiks, et neil on kaasas ka suured varandused. Nii uskusid paljud kohalikud veel päris hiljaaegu, et valged inimesed on nende suure varandusega koju naasnud esiisad. Ühes varasemas blogi loos mainitud misjonärid isegi rääkisid, kuidas üks vana mees oli ühel misjonäril varrukast haaranud ning küsinud, et kas ta surnute maal tema tütart nägi? Tänapäeval on aga valgeid liiga palju liikvel ning kohalikud enam varandust küsima ei tule.

Naistest ka veidi. Peale mitut päeva ainult meestega meestasjadest rääkimist uurisin Albertilt, et kas ta naisteasjadest ka midagi teab. Ta ütles, et ta on üht-teist oma naiselt kuulnud, aga ilmselt kõike ta ei tea. Minu lunimise peale leidis ta mulle lõpuks ühe inglise keelt kõneleva 28 aastase kohaliku naise, 2 lapse ema, kes jõe ääres parasjagu singsingi maski tikkis. Janetilt saan teada, et naistel ei ole oma rituaalide paika ega maja nagu meestel. Naised veedavad põhiliselt aega majas (erinevalt meestest) ning mõnikord nad kogunevad kas kellegi juures või jõe ääres ühiselt käsitöö tegemiseks. Põhiliseks naistejuttude ajamise kohaks ja ajaks on aga varahommikune kalapüük. Siin on kindel, et ükski mees neid ei kuule ning saab kõik hingelt ära rääkida. Aga vanasti oli väga palju rituaale ning uskumusi naise kehas toimuvate füsioloogiliste protsessidega seoses. Erinevates külades on nende tänapäevane harrastamine erinev, kuid Janeti küla tundus olevat veidi edumeelsem ning kõike traditsioone enam ei järgitud. Nii näiteks oli (on?) tavaline, et „päevade” ajaks pidid naised kodust ära kolima, kaugel metsas olevasse eraldi majja, sest nende keha arvati sel ajal olevat eriti räpane ning ükski mees ei saanud/tohtinud sellise naisega ühes majas viibida. Niisiis teatud ajal kuus istusid naised metsas ühises majas, kuhu nende emad tõid neile ämbritega pesuvett ning toitu. Janeti väitel on nüüd nende külas see muutunud privaatseks teemaks ning enam kodust välja kolima ei pea. Osades külades saadetakse naised ka eraldi majja sünnitama. Janeti külas on senini elus traditsioon, et kuni paar nädalat peale lapse sündi, nii nagu ka „päevade” ajal ei tohi naine minna köögi lähedalegi, rääkimata söögitegemisest. Sel ajal sööb mees tavaliselt oma ema või siis õe juures või mõni edumeelsem vast kokkab ise.

Aga ma arvan, et kohalikud mehed ja ka Janet meile siiski kõike ei rääkinud ning mõnes Sepiku külas pikemalt aega veetes saaks jälile, milliseid traditsioone eelkirjeldatutest veel tänapäevalgi kasutatakse ning mis seal tegelikult veel aset leiab :).

Marika (fotol meestele seletamas, et nad võiks lebamise asemel rohkem tööd teha)