Minu kodu, pere ja muud loomad

Umakuta küla kodus, seinamaalilt vastu vaatava Bali naise pilgu all Ritsikasirinasees

Kodu.
Nüüd lõpuks on üks minu unistustest täitunud – mul on kuuks ajaks päris oma kapp, kuhu kogu oma seljakoti sisu laiali laotada ja üles riputada! Ja mitte ainult, tegelikult on mul kuuks ajaks päris oma kodu – kõrgete lagedega Bali stiilis maja, köök-elutoa ning 2 magamistoaga, rääkimata ilusast vannist, hoolitsetud aiast ja sini-rohelise veega mõnusast välibasseinist. Aga olulisem isegi on see, et mul on koht, kus mõneks ajaks reisimisest puhata ning end täiesti koduselt tunda ja aeg iseenda jaoks maha võtta.

Ma ei suuda uskuda, et ühe päevaga võib kogu olukord muutuda lootusetusest totaalseks paradiisiks. Nimelt Ubudisse jõudes, asusin omale internetist kohe elamist otsima, ilma, et linnas oleks suurt ringi vaadanud. Kuna Ubud oli erinevate inimeste ja raamatute kirjelduse järgi mõnus kunstilise õhkkonnaga linnake, kus on võimalik käia arvukates jooga- või meditatsioonikursustel, siis tundus mulle koht ilma ise põhjalikumalt süüvimata sobivat. Kui aga hommikul internetipunktis leitud „kinnisvaramaakleri” rolleril mööda Ubudit ja selle ümbrust ringi kihutasime ning mulle kodu otsisime, siis muutusin veidi kõhklevaks. Nimelt Ubud on küll tore koht, kus mõnda aega peatuda, heades restoranides käia, galeriides kulgeda ning uhkete kaupluste vahele mattunud templeid imetleda, kuid... See tiheda liiklusega ning turistidest tulvil linn ei tundunud mulle see koht, kus aeg maha võtta. Kohaliku poisi poolt mulle näidatud elamised olid küll enam-vähem, aga ükski ei vastanud minu peas olevale ettekujutusele oma kodust ning internetis kuulutatud ilusad majad olid kõik hõivatud. Ehk mul oli juba küpsemas alternatiivplaan – minna mõnda teise kohta.... Otsustasin kokku saada veel ühe „maakleriga”. Ta sõidutas mind 20 minutit linnast välja ning mul olid igasugu ootused kadunud. Aga kui linnamüra oli seljataha jäänud, kui olime külavahe teel kanade ja koerte vahel slaalomit sõitnud, kui riisiväljade vaheline värske õhk hingamise kergemaks tegi ning me keerasime sümpaatselt külatänavalt hoovi sisse ja ma maja nägin, siis... ei tahtnud ma enam kuhugi minna. Mõned puudused siiski olid - maja ei asunud mäe otsas (millest ka unistanud olin) ja isegi olulisem puudus oli see, et kappi ka ei olnud. Aga peremees oli uskumatult vastutulelik, sest piisas mul ainult soovida, et mul oleks vaja kohta, kus riideid riputada ning juba õhtul saabusidki poest tuttuued kaks riidekappi! Mida veel tahta - see oligi „see”. Võtsin oma triibulise vihiku, käristasin sealt lehe ning kirjutasime Wayaniga kahes keeles (bali keeles ja inglise keeles) ühes eksemplaris lihtsa lepingu. Et mina Marika maksin raha ja et tema Wayan annab mulle selle eest kuuks ajaks maja :). See leping oli loomulikult minu kui lolli skeptilise läänlase idee (et palju raha ja mine tea...) ning Wayan hiljem poetab mulle, et Balil tavaliselt kehtivad suusõnalised kokkulepped... Mmm. Ilmselt see Sepiku jõe õppetund on mind ettevaatlikuks teinud.


Jah, nüüd ma elangi maal, Umakuta külas, Ubudist umbes 10 kilomeetrit. Umakuta küla ja minu kodu ümber on riisipõllud, külatänavate ääres on sammaldunud templid ning teised majad, mis kõik näevad ka välja justkui templid. Hommikuti äratab mind tõusev päike ning kukkede-sigade segakoor ja õhtuti on kosta ritsikasirinat ning templist tseremoonia hääli. Kella seitsme ajal lähevad kolmnurksete mütsidega mehed riisipõllule tööle, punaste seelikutega koolitüdrukud tulevad minu naabermajja kooli, vanad naised kuivatavad külavahe teel päikese käes riisi. Õhtupoolikul lähevad ilusti riietatud külaelanikud templitesse tseremooniale ja naabripoisid lennutavad tuulelohet. Kuna olen oma blondi tukaga kergelt eristatav, siis niiviisi tuleb mul mööda külatänavat liikudes jagada sadu teresid...

Pere.
Majaga koos sain omale ka armsa ning hoolitseva pere - Wayani (alumisel fotol), kaks Putrit ja Dewa. Wayan on maja omaniku vend, kes elas aasta tagasi üle insuldi ning peale seda elu õppetundi on ta üks rõõmsamaid ja hoolitsevamaid mehi, keda näinud olen. Putri on Wayani naine. Ja teine Putri on Wayani õde. Esimestel päevadel sisuliselt elasid nad minu juures, sättides asju ning parandades ja remontides kõike, mis vähegi vajalik. Dewa on esimese Putri vend ning ühtlasi aednik. Tema on siin hoovipeal iga päev – hommikul 7st kuni õhtul 5ni. Dewa hoiab aeda korras ja puhastab basseini. Dewa on ka väga hoolitsev, ta aitab mul koristada kui vaja ning pidevalt pakub, et valmistab mulle hommikusööki. Aga täiesti ausalt, kui sa ei ole 7 kuud koduseid toimetusi teha saanud, siis ei „raatsi” neid töid käest ära anda, vaid nõude pesemine ning koristamine on lausa naudinguks. Lisaks viib Dewa iga päev läbi minu maja templis ohverduse ehk usurituaali selleks, et minu majas ikka head vaimud oleks ning kaitseks mind. Dewale ei ole ka mingi kunst lihtsalt palmi otsa ronida ning mind basseiniääres värske kookospähkliga üllatada. Ta räägib vaid bali ning prantsuse keelt ja nii me üksikute sõnadega peame maha pikki vestlusi :).


Minu perre kuulub ka minu roller. Esimesel päeval, kui ta sain, asusin kohe uljalt hullu liiklusega Ubudi poole teele. Siin ei ole tavaline liiklus, vaid kahesuunalisel kitsal tänaval moodustavad rollerid tihtipeale 4 rida ning kõik sõidavad seal ja nii kuis mahuvad ja parasjagu pähe tuleb. Kuulen ka, et ega Indoneesias autokooli kui sellist üldse olemas ei olegi. Lubade saamiseks on kaks tingimust - pead olema 17 ja pead veidi raha maksma. Seega kodus hoolikalt kätteharjutatud ristmikel pööramistest ning teeandmistest ei ole siin mingit kasu, sest kui proovid vähegi korralikult sõita, siis pigem takistad liiklust. Niisiis jõudsin ilusti esimesel päeval linna, kuid ära sealt enam ei saanud, sest sõitsin ühele kallile džiibile lihtsalt suures segaduses (sest rollereid tuli igalt poolt) tagant sisse. Eks plekki ja plastmassi tuli parandada nii džiibil kui rolleril, ise õnneks pääsesin rahakoti kergendamise ning potisiniste sinikatega. Roller tehti päevaga terveks ning Putri (all fotol) tegi talle kohe ka ohverduse – pani lilli, viirukit ja bambuse lehti sarvede ja tulede vahele, luges palveid. Palusin ise ka rollerilt andeks ja lubasin tulevikus parem perenaine olla. Aga tuleb tunnistada, et sellest apsakast jäi kerge hirm nahka ning otsustasin oma eluga kohe mitte rohkem riskida ja rentisin omale lisaks rollerile ka rollerijuhi. Nimelt aednik Dewa on minu rollerijuht ja elupäästja Ubudi hullus liikluses – ta viib ja toob mind kui vaja. Ise käin iga päev salamahti siin külatänavatel harjutamas. Eks seegi on paras väljakutse, sest külatänavad on paksult loomi täis - täna näiteks lendas üks kukk otse minu rataste alla, aga mingil kombel tuli ta sealt elusalt jälle välja, lihtsalt lõputu arv on koeri, kes lihtsalt on end unustanud keset tänavat sügama või magama ning hordid kanu ja parte õpetavad oma tibudele tänava ületamist. Mul oli au sõita ka üle boamao, aga keegi teine oli enne mind juba temast üle sõitnud nii, et ta oli minu poolt ülesõitmise hetkel juba surnud. Ma nüüd harjutan siin niikaua, kui end kindlana tunnen ning siis proovin ise Ubudi liiklusesse tulle minna.


Muud loomad.
Mul on ka koduloomad – sipelgad, igas suuruses sisalikud, kes vabalt oma äranägemise järgi mööda maja igal pool ringi toimetavad. Eile leidsin sisaliku pesurestil kuivavate taldrikute vahelt – eks kõigega harjub! Kas ei ole sisalik vähemalt sõbralikum kui rott?!! Esimesel õhtul käib mul ka kaks külalist. Tuppa lendab nahkhiir, kes arvab heaks umbest tund aega mööda tuba ringi lennata. Lisaks kõnnib keegi Mr. Incognito minu vannitoa katusel. Sammud on mehised, aga mõtlen endamisi, et vannitoa lagi on hõredast pilliroost ning ilmselt kui see oleks suur mees, siis kukuks ta alla. Proovin teda ka viisakusest läbi lae kõnetada, aga ei tea, kas ta ei taha või ei mõista ta minu keelt, igatahes ta ei vasta. Lasen tal end seal oma tunnijagu hästi tunda, kuniks tal igav hakkab ja ta lahkub. Ühel õhtul istun rahulikult diivanil ning tunnen, et miskit maandus mulle õlale – see oli üks sõbralik rohutirts, kes tuli ilmselt uudistama, et kust see tore muusika tuleb... Mul on hea meel, et ma ei ole majas ainuke hingeline... ehk kuidagi kodusem on.


Kokkuvõttes olen üliõnnelik oma „aja maha võtmise” pesas - minu raamatud on riiulis, ma ei pea enam mõnda aega riideid lahti-ja kokku pakkima, ma ei pea mõtlema, et kas ja kuhu homme edasi minna, mul on naabrid ja tuttavad koerad külavaheteel. Olen siin nüüd kohe algatuseks kuu aega – loen ja kirjutan, ujun ja jalutan, iluprotseduuritan, vaatan kaugusesse ja tähistaevasse, kuulan ritsikaid ja muusikat, jäädvustan fotole ja kogen enda sisse, teen ei midagi ja ometi teen kõike.

Marika (tervitustega minu Vilmsi kodu praegustele elanikele)