Lendavate rebaste linn Madang

Hotelli ühisköögist kaikuvate hiinanaiste kilgete saatel

Õhtuselt sume äikeseilm

Ega Gorokast lahkumine polnud niisama lihtne. Niipea kui andsime Prisillale teada, et plaanime edasi sõita Madangi, kogunes tema kodukülas sugulastest ring ümber lõkke ning viidi läbi arutelu teemal „valged inimesed Madangi”. Põhiline arutluse all olev küsimus oli valgete turvalisus kohaliku bussiga sõites, sest teel varitsevaid ohte on mitmeid. Nimelt vihmaperioodi tõttu võib tee olla suure tõenäosusega ära uhutud, mis tähendab omakorda seda, et valged peavad bussi pealt maha tulema, läbi jõgede sumpama ja oma asjad ilma valveta bussi jätma. Kuna tee on vihmaga libe ning bussijuhid tihtipeale sõidu ajal „pilves”, siis võib väga lihtsalt juhtuda mõni liiklusõnnetus. Lisaks võib mõni raskolite kamp bussi kinni pidada ning ära võtta meie kotid ja raha. Osad nõudsid, et hotelli turvamees Rocky meiega kaasa sõidaks või et kellegi tuttava tuttav meile Madangi bussi vastu tuleks. Meie aga proovime omalt poolt poetada, et oleme kogenud rändurid ja et meil on hea karma ja see ei ole lihtsalt võimalik, et midagi juhtub. Lõpuks „külanõukogu” annab alla ja otsustab meid bussi peale lubada, kuid meile antakse terve suguvõsa telefoninumbrid, kellele ohu korral helistada ja käsk kohe Madangi jõudes Prisilla isaga ühendust võtta.

Prisilla kamandab oma noorema sugulase (siinses kultuuris on loomulikult igal vanemal sugulasel õigus noorematele käskluseid jagada) meie kotte tassima ning asume teele bussipeatusesse, kust proovime leida sõiduriista Madangi. Istume mikrobussi, mis väljub kohalike traditsioonide kohaselt loomulikult siis, kui kõik istekohad bussis (8 koha asemel oma 20) on täidetud. Nii tiirutame oma tund või poolteist Goroka turuplatsil ja bussi saatja kutsub vuriseval häälel inimesi: „Madangmandangmadanggggggmaaaadang”. Lõpuks kamandatakse ühe teise bussi hõredad reisijateread ka meie bussi ning sõit algab. Sõit kulgeb mööda imeliselt kaunist maastikku – mäed on kaetud rohelise pehme madala kortsus vaibaga (nagu sametine voldiline koer, tõu nime ei mäleta). Tom paneb kogu vaatepildile tabavalt nimeks Teletupsumaa. Tee ei olegi nii hull kui ette kujutasime, kuigi vahepeal sõidame tõesti läbi väikeste ojade ning seejärel jälle läbi suuremate jõgede. Mõni teelõik on abiprojektide rahadega korda tehtud, kuid kohe peagi kaob tee jälle olematuks mudamülkaks ning hüppame oma istekohal regulaarselt lakke. Nõudmisel tehakse pissi- ja toidupeatusi. Terve bussitäis koos bussijuhiga närib ühes rütmis punast beetlipuu pähklit. Ühtäkki muutub Tom mu kõrval tähelepanelikuks ning ütleb, et bussijuht pani armatuurlauale väikese kilekoti valge pulbriga?!? Mõtleme, et nüüd läheb narkotsi laksamiseks lahti - ootame, vaatame, mis juhtub. Aga hiljem selgub, et see on teokarpidest põletatud tuhk, mida kohalikud koos beetli massiga ja sinepitaimega mäluvad ning see tuhk tekitabki reaktsiooni, mille tulemusena kogu mass suus punaseks muutub. Elusate ja tervetena olemegi „juba” 7 tunni pärast Madangis, mis sest, et sõidu ajaks pakuti 4-6 tundi.

Madangis on kõik hotellid täis – justkui ei olekski tegu vaese ning väikese turistide arvuga Paapua Uus-Guineaga. Peagi aga selgub, et linnas toimub korraga mitu konverentsi ning kõik konverentsil osalejad on hotellid hõivanud. Nii ei jäägi meil muud üle, kui endale võtta ainuke vaba tuba viietärni puhkekeskuses ja rentida omale meie reisi rekordhinnaga tuba – 1750 eeku öö eest. Tuleb mainida, et see on meie reisi üks halvemaid diile oma hinna-kvaliteedi suhtelt, sest selle raha eest saame tavalise lihtsa toakese, mis Eestis kvalifitseeruks ilmselt kusagil kahe tärni hotelliks. Hinna sees ei ole seepi, kahepeale eraldatakse üks käterätt, kuid selle raha eest on meie toas tervelt töötav telekas ja tasuta lahustuv kohvi ja tee! Kuna me olime viimased mitu päeva elanud ilma pesemisvõimaluseta hütis, kus laest pidevalt pudenes midagi, kogu külateede tolm ja kuumusest nõretav higi on meie kehade külge kleepunud ning mul oli tunne, et olin külast päranduseks ka mõned täid saanud, siis oleme lihtsalt pööraselt õnnelikud meie toas oleva sooja duši üle. Kui õhtul lisandub miljonivaatega restoranis kohalik halb vein ning paapua uus-guinealaste poolt tehtud itaalia kokakunst, siis tunnen end lausa õnnejoovastuses olevat – see on kõik, mida reisil olles õnneks vaja on :).

Madangi loetakse Paapua Uus-Guinea turismimagnetiks, sest tegu on Paapua Uus-Guinea kontekstis enneolematult :) ilusa linnaga – otse mere ääres, linnas on tiigid ja rohealad ning rannikul on mitmeid ilusaid saari. Muidu on aga linn pigem nagu veidi väsinud külakeskus – lagunenud majad, mida on mitu korda mitme erineva värviga ülevõõbatud, tee on auklik, tänavad ja maja ääred on täis punaseid beetlilärakaid ning lihtsalt kükitavaid inimesi, puude all müüvad naised beetli pähkleid, keegi läheb kanaga kuhugi ning kai-kaid ehk toidubaarid on rahvast täis. Enamust elust käib turul, ostes-müües-vahetades, aega surnuks lüües või lõunaks süüa hankides. Madangi peetakse ka Paapua Uus-Guinea üheks ohutumaks linnaks. Tõepoolest, linnas on näha rohkem valgeid kui kusagil mujal (kokku umbes kümmekond:), kuid millegipärast tulevad nad kõik alati luksusliku Madang Resorti poolt või on siis teel Madang Resorti, ühesõnaga paketituristid. Nende jaoks pakub puhkekeskus sisuliselt turvakodu – seal sees saab süüa-juua, snorgeldada ning omale ette kujutada, et oled Paapua Uus-Guineas.

Üks esimestest muljetest, mille Madangis aga saame, on taevas lendlev ja puude kohal kriiskav linnuparv. Kui oleme mõnda aega jälginud, mis ometi toimub, tuvastame, et need ei olegi linnud, vaid hoopis nahkhiired. Need lind-loomad teevad hullu häält. Meile suureks üllatuseks ei otsi need nahkhiired omale päevaseks magamisasemeks pimedat peidikut või koobast, vaid võtavad kohad sisse ilma lehtedeta okste küljes puu ladvas. Huvitav, kas nemad ei kardagi päikesepaistet? Veidi hiljem kohalikud täpsustavad, et need ei ole miskid nahkhiired, vaid hoopis lendrebased. Kuna meil ei ole ammu olnud blogi küsimust ja kuna siin on internet nii aeglane, et meil endal võtaks terve sajandi, et välja uurida, mis on nahkhiirte ja lendrebaste vahe. See ongi uus blogi küsimus ning kõige ägedama vastuse eest paneme teele mitte vähem ägedama postkaardi!

Pärast oma glämmi 5 tärni puhkekeskuse kogemust kolime alguses veidi vastu tahtmist odavamasse külalistemajja. Kuigi aus olles, on sealne atmosfäär palju kodusem ning hubasem ning vaatamata meie varasematele tihedatele seiklusplaanidele ankurdame end järgmiseks 7 päevaks sinna paigale. Päevad on küll üpris rutiinsed, aga see-eest mõnusalt rahulikud. Nimelt saadame kohalikega samas tempos päevi õhtusse - loeme, kirjutame, teeme lõunauinakuid ja üldse mitte midagi. Eredamateks hetkedeks on aga internetis käimine. Nimelt see on siin täiesti eraldi ettevõtmine - internet on nii aeglane, et minu mailbox ei avane isegi peale tundi aega ootamist. Õnneks ainuke lehekülg, mis vähegi liigub, on meie blogi. Hea seegi. Ja kõige selle eest küsitakse 100 krooni tund. Eraldi tegevuseks kujuneb ka igapäevane turul ja poes käimine. Poest saab siin nuudleid ja konserve ja saia ning lahustuvat kohvi. Turg on aga see-eest täis „elus” kaupa ning nii on meil turul välja kujunenud juba oma kohad, kust osta tomatit ja kurki, kus käia pomelo järgi ning kust saab kõige ilusamaid sibulaid. Uskumatu aga tõsi – siin olles teeme iga päev vähemalt korra päevas ise süüa – oma tavapärast koduhõngulist tomati-sibula-kurgi salatit kartuliga, omletti ja kaerahelbe putru. Kokkamise põhjuseks on ka see, et linnas on ainult üks koht (v.a puhkekeskustes olevad restoranid), kus söömas käia. Kaua sa ikka magushaput kala sööd?! Seal tasub aga käia juba seetõttu, et sellist teenindust nagu seal, ei ole enam ammu näinud. Tööl olevad kohalikud neiud ei ole kordagi esimese korraga saanud tellimusest aru, mis sest et küsime viiendat päeva järjest juba sama toitu, mitu korda tuleb juua küsida ning kui paluda selgitada, mis on ühe või teise toidu sees, siis vaatavad nad väga mõistmatu näoga sulle otsa ning vastavad: „Aaakustmatean?”

Kaheks päevaks suudame end ka vahepeal turistidena kokku võtta ning läheme avastama 15 minutilise paadisõidu kaugusel olevat Krangketi saart. Saare tipus on väikese kaljunuki peal justkui maailmalõpus asuv hütt ehk külalistemaja, kuhu end sisse seame. Elame justkui üksiku saare elu need kaks päeva - magame sisuliselt meres ehk meie ja mere vahel on vaid moskiitovõrk ning 5 meetrit. Meri kohiseb 24 h võimsalt ning öösel ei ole võimalik magada, sööme otse kaljul, vaatega vulkaanisaarele, elame tunde soojas merevees, hommikuti panen juustesse lilled ning õhtuti imetleme oma kaljunukilt tule-tuule-vee showd. Õhtuti hakkab välku lööma, müristama, tõuseb tuul ning lained löövad jõuliselt vastu kallast – see on nii imeline, et unustan end tundideks seda jälgima. Saar on muu Paapua Uus-Guineaga võrreldes justkui teine maailm – inimesed on väga sõbralikud ja avatud, saarel ei ole kõrgeid aedu kaitsmaks ja varjamaks kohalike eraelu, kuulduste järgi ei ole saarel vargaid ning on muidu ka hästi rahulik elu.

Singsing on peamine põhjus, miks turistid sageli Paapua Uus-Guineasse tulevad. Nimelt singsingon tavaliselt septembris toimuv kohalik festival, mida peetakse riigi igas külakeses ning sel ajal kohalikud riietavad end traditsioonilisel viisil ning laulavad ja tantsivad. Rikastele turistidele korraldatakse suure raha eest singsinge ka muul ajal aastas, aga meil õnnestub kogemata näha tükikest singsingi täiesti tasuta ja hooaja väliselt. Nimelt rahvusvahelise puuetega inimeste päeva puhul on naaberküla lapsed-naised-mehed end traditsioonilisse pidurüüsse pannud ning teevad tunniajalise tantsushow linnaväljakul. Kõik tantsijad ja lauljad on punase beetlipähkli massiga kokku võõbatud, palja ülakeha (nii mehed kui naised) ning rohuseelikutega, kandes kaelas seahammastest, teokarpidest ja muudest looduslikest materjalidest ehteid ning peas kas linnusulgi või rohumütse. Lähen lapsi lähemalt uudistama ning ühel hetkel olen ma tihedalt lastest sisse piiratud ning nemad uudistavad mind sama palju kui mina neid, teisel hetkel hakkab kostma trummipõrin ning mind ümbritsevate laste mass hõreneb veidi, kolmandal hetkel olen ma keset tantsuplatsi, ümberpiiratuna kogu klanni tantsijatest ning neljandal hetkel pusivad naised minu puusade ümber rohuseelikut ning annavad kätte rohutuustid ning viiendal hetkel tammuvad minu jalad laulu ja trummihelide saatel, matkides teiste tantsijate jalgu. Tantsuplatsil õhk seisab ning seniidis olev päike ei anna mitte sekundikski armu. Olen mõne minutiga läbimärg. Kuna tantsin ümbert kinni paaris kohaliku naisega (meestega füüsiline kontakt avalikus kohas on siinmaal tabu), siis olen mõne minutiga ka punase beetlimassiga koos. Tore on, aga pärast kahte tantsu loobun viisakalt, et mitte öelda, et põgenen kuumarabanduse eest. Kohalikele ei tundu aga päike liiga tegevat ning nii lasevad nad aina edasi. Kui aus olla, siis minu kõrv ei erista erinevate tantsude taustaks kõlavaid laule – kõik tundub olevat üks ja sama rütm ning sõnad. Tantsud erinevad üksteisest – küll on aga muster sama – mehed trummidega keskel ning naised ringis ümber. Meeste liigutused on hästi plastilised, veidi hiilivad, salapärased ning nauditavalt nõtkuva jalgadetööga. Naiste liigutused on veidi monotoonsemad – ehk tammumine ühelt jalalt teisele ning ümber oma telje pöörlemine. Ilmselt ei oleks kuigi keeruline mõne klanni tantsud ja laulud omale selgeks teha.

Marika