Dim dimid Nagamiufa külas

Viimaseid päevi Madangis

Palav, tiivik tiirleb laes nagu pöörane

Loomulikult oleksime me oma vaimusilmas tahtnud olla esimesed dim dimid (pidgini keeles valged inimesed), kes oleksid jõudnud Nagamiufa külla Goroka lähistel. Aga see au läks teistele seiklejatele, kes tegid selle triki teoks juba aastaid enne meie sündi. Vähe sellest, vaid aasta tagasi elas samas külas ligi kaks nädalat tüdruk Belgiast. Sattus ta sellesse külla lihtsal põhjusel, et ta oli Austraalias keskkoolis klassiõeks Prisillale, meie siinsele heale haldjale. See külaskäik polnud kustumatuks elamuseks mitte ainult Prisilla lääne-eurooplasest sõbranna jaoks, vaid ka külaelanikele oli see sündmuseks, mida meenutati veel praegugi. Küla lapsed igatahes teadsid, kus asub Belgia ja Eesti asukohta kaardil paika pannes küsiti algatuseks, kaugele see Belgiast jääb.

Nüüd oli siis Eesti kord Nagamiufa küla maailmakaardile jõuda. Oma esimesel ringkäigul külla saame teada, et kogu küla on üks suur perekond (vaatamata sellele, et siin elab umbes paarsada inimest). Ehk siis tegu on nn laiendatud perekonnaga, mis koosneb (vana)tädidest, (vana)onudest, nende lastest ja nende perekondadest. Prisilla kutsub kõiki oma tädisid emadeks, kõiki oma onusid isadeks ja nende lapsi oma õdedeks ja vendadeks. Prisilla selgitab, et nii näitab ta üles austust ja armastust oma lähisugulaste vastu. Meile muidugi valmistab see omajagu segadust, kui oleme tervituseks peatunud juba kolmanda ema või seitsmenda venna juures. Õnneks Prisilla hiljem täpsustab meile, kas tegu oli „päris” ema või „päris” vennaga. Ometi kaotan õige pea igasuguse järje, kuidas keegi külas Prisillaga sugulussidemetes on. Vähe sellest, kuna lühikese ajaga käib meie silme eest läbi nii palju uusi ja huvitavaid inimesi, siis hõikan peagi „Tere!” aias toimetavatele inimestele, kellele mõni aega tagasi terekätt olin andnud...

Külaelanikud on äärmiselt sõbralikud. Prisilla tutvustab, kust me pärit oleme ja selgitab kõigile põhjalikult, et Eesti oli osa Venemaast ja nüüd oleme uuesti iseseisev riik. Teretame külaelanikke kättpidi, tutvustame end nimepidi ja noogutame vastastikku tunnustavalt. Soojadest silmadest ja tugevatest käepigistustest on näha, et külaelanikel on meie tuleku üle siiras heameel. Mõnel korral vaatan, et Prisilla vanatädid ei lasegi Marikat oma tugevast kallistushaardest lahti. Tangidega siiski kedagi lahutama hakata ei tule ja peagi leiame end juba järgmise talu hoovist tervitamast. Küla lapsed on asunud meid piirama esimestest hetkedest, mil küla läbivale teele jõudsime. Mõned pisemad räägivad meiega pikad jutud kohalikus keeles maha ja suudame sellise siiruse eest üksnes vastu naeratada. Jalutades läbi suurest aiast, mis on täis erinevaid kohalikke puu- ja köögivilju, püüavad lapsed, kes juba koolis käivad ja inglise keelt õpivad, meile õpetada, millised taimed nende aias kasvavad. Kuna igale taimele saame vastuse kümnest erinevast suust, siis suudan peagi vahet teha, milline näeb välja magus kartul, milline taro (üks taim, mille juurt siin süüakse) ja millise puu otsas kasvavad guaavad.

Järgmised kaks ööd on meie koduks suur ja kena bambusmaja, mis kuulub Prisilla „päris” vennale. Vend elab oma perega igapäevaselt Port Moresbys, kuid talle oli auasi ehitada omale maja ka kodukülla. Kuna Prisilla elab suurema osa ajast külas, mitte oma vanemate juures linnakodus, siis on venna maja praegu ennekõike tema kasutuses. Erinevalt Laose külades nähtud „kanajalgadel” bambusmajadest on siinsed külamajad ehitatud maa peale. Paljud majad on ringikujulised ja neil on püstkoja stiilis kõrged laed. Meie maja on uus, ehitatud umbes aasta tagasi. Hiljem saame teada, et sellised majad püsivad heas korras kuni viis aastat. Seejärel tuleb hakata jämedatest kõrtest tehtud katusematerjali välja vahetama või olemasolev maja üldse lammutada ja uus ehitada.

Maja ise on üks suur akendeta ruum, mille põrandat katavad parketti meenutavad bambusest punutised. Kolmandiku ruumist võtab enda alla suur lavats, mis algab maast umbes meetri kõrguselt ja mis on eraldatud muust ruumist kardinaga. Lavatsit kasutatakse magamiseks, kuid ka igasuguste asjade hoidmiseks. Meie saame kumbki endale oma voodi hüti servas, mida katavad soojad värvilised tekid. Keset tuba on lõkkease. Meie maja lõke pole toidutegemiseks (toitu tehakse eraldi majas), vaid see valgustab me tuba, kui väljas on pimedaks läinud. Samuti annab lõke sooja, sest mägisele piirkonnale omaselt läheb õhk öö saabudes jahedaks. Elektrit siinsetel majadel pole, samuti nagu pole veesüsteemi. Kemps on siiski täiesti olemas – selleks on väike bambusmaja maja taga, mille keskele on kaevatud suur auk ja mille seintelt võib leida joonised erinevatest põllutööriistadest ja lehma siseelunditest.

Meie maja asub suurel krundil koos veel nelja teise sarnase bambusmajaga, mille ees on suur muruplats lastele ringi jooksmiseks. Kogu kompleksil hoiab silma peal Prisilla „ema” (ehk siis tädi) Brigitte. Tädi Brigitte’st koos ühe Prisilla „õega” (ehk siis täditütrega) saavad ka kokad, kes igal õhtul meie poolt kaasa võetud toiduainetest ja aias kasvavatest eksootilistest viljadest meile toitu valmistavad. Prisilla hoiatab meid juba varem ette, et kohalike kommete järgi ei tohi külalised külas mingit tööd teha ja selle reegli rikkumine on väga ebaviisakas. Seega visaku me juba eos peast mõtted pakkuda abi toidu tegemisel, nõude pesemisel või lõkke korrastamisel. Kuuletume ja abi pakkumise asemel kiidame siinsete kokkade oskusi – ingveriga maitsestatud riisitoidud on väga head. Riisi kõrvale pakutakse aurutatud porgandeid ja tomateid, keedetud maisitõlvikuid, tarosid ja kõrvitsataimede võrseid ning sütel valmistatud magusat kartulit. Kui õhtusöök läbi, serveeritakse meile kohvi. Sarnaselt mitmele teisele Aasia riigile on lahustuv Nescafe ka Paapua Uus-Guineas tõeline hitt. Oleme reisi käigus ka ise ära õppinud seda armastama:). Lisaks meile ja Prisillale viibivad õhtusöögi ajal meie hütis ja söövad koos meiega tema toiduvalmistajast täditütar, kes igal õhtul serveerib valmistatud toidu taldrikutele ja tädipoeg, kelle ülesandeks on muuhulgas lõkkel silm peal hoida.

Niipea, kui oleme lõpetanud kohvijoomise, saabub meie hütti lõkke ümber istuma ja juttu ajama veel külarahvast. Räägime oma reisist ja elust Eestist. Lisaks Eesti kommetele pajatame lugusid huvitavatest kommetest, mida oleme reisi jooksul teistes riikides kohanud. Vastu kuuleme lugusid kohalikust elust ja traditsioonidest. Prisilla tõlgib meie jutu pidgini keelde ja külaelanike poolt räägitu omakorda inglise keelde. Lisaks väga heale inglise keelele on Prisillal suurepärane oskus meie lugusid edasi rääkida. Ta võtab aega asju lahti seletada ja toob paralleele kohaliku eluoluga. Kuigi mitmed külaelanikud räägivad ka ise mingil määral inglise keelt, saavad Prisilla selgituste abiga meie jutuajamised palju sisukamad.

Kuuldud lugudest jäid mulle kõige eredamalt meelde kaks järgmist. Alustuseks inimsöömine. See on ikka väga intrigeeriv teema ja ilmselt seetõttu on see ka osa Paapua Uus-Guinea välisest imidžist. Tänasel päeval võib küsimuse peale: „Kas Paapua Uus-Guineas ikka veel süüakse inimesi?” saada kohalikelt iroonilise vastuse: „Jah, ma kohe hammustan Sind” või midagi sarnast. Ehk siis oht siin kellegi taldrikus lõpetada on sama ebatõenäoline kui enamikes muudes riikides. AGA, võrreldes muu maailmaga pole inimsöömine siin kuigi kauge minevik. Ma ei saa salata oma ehmatust, kui kuulsin, et veel Prisilla vanaisa oli ära söönud oma kolm venda!!!! Ok, ok, intrigeeriv sissejuhatus, aga olgu lisatud, et ärasöödud vennad olid kõik hukka saanud klannidevahelise võitluse käigus ja vanaisa ei söönud neid mitte näljast, vaid see oli talle osaks saanud suur au. Uskumuse järgi sai ta seeläbi osa oma vendade hingest ja väest. Olles inimsöömise valdkonnas täiesti võhikud, uurisime, kuidas inimest söödi – kas toorelt või kasutati ehk ka mingeid toiduvalmistamise nippe. Saime teada, et Paapua Uus-Guineas ei sööda ühtki liha toorena. Liha alati küpsetatakse ja nii tehti omal ajal ka nahka pistetud inimestega.

Vähem värvikas ei ole minu jaoks teinegi lugu. Seda ennekõike seetõttu, et siin-seal võidakse seda praktiseerida veel tänaselgi päeval. Nimelt näeb kohalik komme ette, et kui sul sureb mõni sulle väga kallis lähedane inimene, lõikad sa maha ühe oma sõrme. Uljamad teevad seda endal ise, teised kasutavad kellegi kõrvalise abi oma sõrmede eemaldamisel. Põhjus, miks selline brutaalne käitumine enda kallal toime pannakse on see, et füüsiline valu aitab kiiremini üle saada hingevalust, mida kalli inimese kaotus kaasa toob. Samuti on see märgiks, et sa oled kaotanud kedagi väga kallist oma elus. Prisilla osutas oma tädile külas, kelle ühel käel on järel vaid kaks sõrme ja ütles, et selle väikese eripära tõttu ei jää tal midagi tegemata. Lisaks kuuleme, et mõnel teisel klannil on kombeks, et kui naisel sureb tema laps või mees, siis lõigatakse surnul sõrm(ed) maha ning naine riputab sõrme(d) pärast nende kuivatamist ja tuhas hõõrumist endale kaela...

Kuna oleme üles näidanud igakülgset huvi kohaliku folkloori vastu, käib Prisilla üks „isadest” (ehk siis onu), välja mõtte, et ta võib meile demonstreerida, milline näeb välja kohalikes riietes ja näomaalingutega tüdruk. Järgmise päeva pärastlõunal koguneme koos terve seltskonna külarahvaga onu hoovile, et kogu protseduuri pealt vaadata. Selgub, et rahvariided ja näomaalingud on hääbuv osa kultuurist ja järjest vähemaks jääb neid inimesi, kes oskaks teha dekoratsioone, mida rahvariiete juures kasutatakse või kes oskaks kogu atribuutikat õigesti selga panna. See, et viimane oskus on omaette kunst, tõdeme peagi oma silmaga, sest nooruke imekaunis tütarlaps Naka saab kiht kihi järel enda külge erinevaid väikseid detaile. Naka pähe pannakse nii palju erinevat kraami, et alguses pähe surutud mütsi lõpuks näha ei jäägi. Onu ja tema naine riietavad Nakat nagu oma ala professionaalid. Iga natukese aja tagant tuletavad nad Nakale meelde, et too naerataks, sest meie Marikaga tiirleme nagu tüütud putukad oma foto- ja videotehnikaga nende ümber. Ühel hetkel saab viimane detail Naka külge riputatud ja teine onudest teeb talle lihtsa näomaalingu. Kõik on rõõmsad suurepärase tulemuse üle ja selle tähistuseks teeme veel sada võtet ja kroonime pikka protseduuri ühispildiga. Naka, kellele see on esimene kord oma piirkonna rahvariideid selga panna, on ka õnnelik, et kõik on möödas ja asub talle külge riputatud dekoratsioone enda küljest ära võtma. Kuidagi kurb isegi hakkab, et taolise kunsti eluiga nii lühikeseks jääb. Samas tuleb tõdeda, et kohalikud rahvariided näevad küll uhked välja, kuid nende kandmine ei paista olevat eriline lust – paljud materjalid on karedad või teevad kõdi ja igasugused oksad, suled või lilled torgivad pead ja nahka.

Nagu enne kirjutasin, olime külas pidevalt ümbritsetud kohalikest lastest. Kuna poisse oli nende hulgas rohkem kui tüdrukuid, sattusin ma nende erilise tähelepanu objektiks. Nii juhtuski, et mina istusin hoovis peamiselt laste ringis, samal ajal kui Marika pakkus seltskonda täiskasvanutele. Lapsed, kes olid vanuses 9-13 ja käisid koolis, rääkisid oma ea kohta väga head inglise keelt. Nii saime ilma kõrvalise abita räägitud paljudel erinevatel teemadel. Saan teada, et poistele meeldib kõige rohkem mängida ragbit ja jalgpalli, et nende suurteks filmiiidoliteks on Rambo ja Rocky, samas on nad näinud ka Shreki filme. Mulle tuleb üllatusena, kui lapsed ütlevad, et nende emakeeleks on pidgin ja oma küla keelt nad rääkida ei oska. Et seda keelt teavad rääkida üksnes veel nende vanaemad ja vanaisad (hiljem selgub, et ka Prisilla ei räägi oma küla algupärast keelt). Head meelt teeb, et lapsed kinnitavad nagu ühest suust, et neile meeldib koolis käia (ja kurb on hiljem täiskasvanute ringis kuulda, et kooliaasta käigus jääb järjest rohkem lapsi koju, sest nende vanemad ei ole kogunud raha kooli eest tasumiseks...). Jutu käigus selgub, et 10-15 last, kes istuvad mu ümber, on kõik mõne teise lapse vennaks või õeks. Püüan ära arvata nende omavahelisi seoseid ja olen suhteliselt lootusetu (hiljem kahtlustan, et nende venna-õe mõiste võib olla ka laiendatud, nagu Prisilla seda kasutab). Küsin nende nimesid, kuid meelde suudan jätta vaid need, kelle nimed on inglispärased – James, Simon, Thomas,.... Lapsed küsivad ka ise minult küsimusi: millist sporti ma teen (ja elavnevad, kui näitan kätega kaasa, et olen mänginud võrkpalli ja väravpalli), milline on Eestis kliima, mida ma Eestis tavaliselt söön (ja kuuldes mu vastust võtavad kokku, et ma söön tasakaalustatud toitu:), kas mul on õdesid-vendi, jne. Näitan lastele atlase pealt, kus asub Eesti ja kuidas me seni reisinud oleme. Koos vaatame läbi ka videoklipid, mida Naka riietumisest üles võtsin ja naeru ja nalja on palju, kui lapsed ennast ekraanilt leiavad. Kogu lasteparv kaotab aga täiesti enesevalitsuse, kui hakkame võrdlema, milliseid hääli üks või teine loom nende ja eesti keeles teeb. Lapsed ei jõua ära imestada, kui naljakaid hääli teevad Eesti sead, lehmad või kuked ja pean osa imestusest oma diletantliku näitlejameisterlikkuse süüks panema.

Et meile süllekukkunud külalislahkust mitte kuritarvitada, jätsime kolmanda päeva hommikul külarahvaga hüvasti ja jätkasime oma teekonda. Usun, et seni kuni Prisilla külas elab, saab see küla veel kindlasti võõrustada rändureid erinevatest maailma nurkadest. Andsime selleks ka omapoolse tõuke rääkides Prisillale couchsurfingust ja soovitades tal selle ridadesse astuda. Nii et loodetavasti saavad kõik seiklushimulised Prisillale ja Nagamiufa küla rahvale õige pea juba ise külla sõita.

Tom