kolmapäev, 17. veebruar 2010

Tegelikkus Cusco üleujutatud piirkondades

Akna taga käis just imeilus koolibri

Mõni päev on isegi suve moodi

Cusco peaväljakul, üle mille lendavad põrinal kümneid turiste päästvad helikopterid, on mitu päeva üleval õlletelk, 12 tundi järjest lastakse Michael Jacksoni „Heal the world“ lugu ning hääled valjuhääldites paluvad annetada riideid ja toitu ja medikamente üleujutustes kannatada saanutele. Inimesed voorivad ning riide ja toidukuhjad kasvavad. Kõik tundub toimivat –turistid päästetud ning kohalikke abistatud ning minu pea ja hing ei tegele rohkem selle küsimusega kuni...


Minu juurde saabub eelmisest blogi loost tuttav Shiobhan, kes on siia sõites näinud teeääres külasid, mis olid täiesti üleujutatud, inimesed elasid telkides ning tundus, et neil ei ole seal absoluutselt mitte midagi. Noorukese maailmaparandaja silma tuleb rääkides pisar ning tõdeme, et see on lihtsalt ebainimlik – külmas ilmas olla läbivettinud riietega ning ilma söögita. Ta pakub välja, et me võiksime minna üleujutatud küladesse olukorda kaema ning abi viima. Hommikul kell 7 oleme varustatud toitu pungil täis seljakottide ning kaltsakamate riietega. Mul on kummaline tunne, sest teades, et seal on ilmset sadu peresid hädas, tundub üks kilekotitäis toitu lausa naeruväärne - kuid parem kui mitte midagi. Oleme valmis uksest välja astuma ning „päästeoperatsioonile“ minema, kui selgub, et oleme nagu sõjamehed, kes on unustanud lahingusse relvad kaasa võtta. Nimelt meil kummalgi ei ole töökorras foto- ega videovarustust. Siobhanile meenub viimasel hetkel, et õige, tema fotokas ju varastati Tšiilis ära ning minu tehnikaimede parateid on sootuks tühjad. Lükkame reisi ühe päeva võrra edasi. Aga see tuleb vaid kasuks, sest päeva jooksul on meil nii mitmedki huvitavad vestlused kohalikega, kust ilmnevad veidi ootamatud ja huvitavad faktid.


Selgub, et Peruu valitsus ei ole üleujutatud piirkondi eriti aidanud, sest eelmistel valimistel siinne piirkond praeguse valitsuse poolt ei hääletanud. Loogiline?! Veidi abi saadeti läbi kohaliku omavalitsuse, kes aga enne abi kannatanutele laiali jagamist sealt oma osa võttis. Siobhan on vihast punane, sest kuidas on see mõeldav, et ühe ja sama riigi inimesed ei lähe appi sama riigi hädasolijatele. Kuidas saab olla, et rahvusvahelist abi siia ei jõua? Kogu meedia on viimasel ajal täis olnud lugusid, kuidas turiste Machu Picchu lähistelt Aguas Callientese linnast usinalt päästeti, aga sellest, et kohalikel ei ole kuskil elada ega midagi süüa, ei ilmunud rahvusvahelises pressis suurt ei midagi... Siobhan põleb ning ta teeb teatavaks otsuse teha kogu olukorrast video ning saata selle rahvusvahelisse pressi.


Järgmisel hommikul, enne küladesse minekut, kõnnib Siobhan sirge selja ning pika sammuga Cusco piirkonna omavalitsusse olukorra kohta aru pärima. Tal õnnestub saada kohtumise aeg ühe vastutava ametnikuga, kes aga (ohoo imet) õigel kellaajal lihtsalt unustab koosolekule tulemast! Räägin ühe kohaliku tuttava ajakirjanikuga ning mainin, et meil on plaan üleujutatud piirkonnast ning Peruu valitsuse ükskõiksusest lugu teha. Mees ägestub reageerib ootamatult: „Miks lugu Peruust? Kas teil ei ole midagi mõistlikku hoopis Eestist või Uus-Meremaast kirjutada? Peruus on kõik hästi!“ Mm, see on veidi ootamatu sõbra poolt, kes on varem üles näidanud intelligentsust ning avatud meelt. Järelikult on siin midagi ikkagi varjata või on kohalikud niivõrd Peruu patrioodid, et ei taha laiale maailmale ühtegi halba varju siinsele olukorrale lasta paista. Siobhan keeb veelgi rohkem. Ta räägib, kuidas Uus-Meremaal ei saaks kunagi juhtuda seda, et kui osa riigi inimestest on hädas, et siis teised ei hooli. Proovin teda rahustada ning selgitada, et ka meil ei pruugi olla Peruu olukorrast adekvaatne pilt, sest siin on tegu väga suurte kultuuriliste erinevustega ja ka erineva majandusarengu tasemega. Siobhan ei nõustu – inimlikkus on inimlikkus!


Pärastlõunal haarame oma rasked toidukotid ja filmitehnika kukile ning asume üleujutatud külade poole teele. Vihjete põhjal valime oma sihtkohaks küla, mis on kuuldavasti kõige rohkem kannatanud – Lucre! Teeääres on näha, kuidas põllud on üleujutatud ning kuidas pool ühest ja teisest majast on kuhugi ära kadunud. Lucres on kokku kukkunud nii umbes 7-10 maja ning mõne maja sein on veidi viltu vajunud. Jaotame rollid – mina olen kaameraga operaator ja Siobhan on oma hea hispaania keele tõttu reporter. Siobhanil on isegi küsimused ette valmistatud. Nii läheneme bussipeatuses ühele vanemale vanaemale, kuid tädi räägib vaid ketchua keelt. Meid aitab välja aga üks hakkaja noormees, kes on nõus meile külas ekskursiooni tegema ning meile kogu loo ära rääkima.


Külatee on koos veega minema ujunud, mäeveerel asuva küla alumised majad on kannatada saanud, kuid ülevalpool on küll kõik majad alles, kuid see-eest on minema uhutud kõik sillad ning peaaegu kõik kohalike inimeste põllud ehk nende igapäevane toit ja sissetuleku allikas. Mulle suureks kergenduseks ei ole olukord nii hull kui ma ette kujutasin. Siobhan on veidi justkui üllatunud, et tegelikult ei ole külas katastroofilist midagi. Selle koha peal, kus kunagi tee ja sild olid, on toimetamas suur kamp mehi ja naisi. Tähelepanu – võte! intervjuu! Kohalikud on murest murutud, sest vihm on palju halba teinud, aga hetkel proovivad kõik üheskoos töötades katastroofi tagajärgi likvideerida. Väljastpoolt ei ole neile küll mingit abi saabunud, kuid tundub, et nad saavad kõigega ilusti ise hakkama. Üks kamp vanamehi on aga ülemeelikult rõõmsad ning kutsuvad meid koos kohalikku alkoholi jooma. Vaatame Siobhaniga üksteisele otsa – ei, pressi lugu siin küll ei ole!!

Sama küla tänaval kõnnib vanem mees (fotol). Ta peatub ühe künka ees ning hakkab meile rääkima, et see oli tema kodu. Ta on 85 aastane ning elas selles majas 50 aastat. Katastroofi ööl tuli vesi tema maja peale kahest suunast ning maja kukkus kokku minutitega. Vana oli keeldunud sellest välja tulemast, sest see oli kogu ta elu. Tütar olevat ta lõpuks väevõimuga majast välja tirinud. Vanamees hakkab nutma, Siobhan nutab, minul käib südame alt jutt läbi. Anname talle pool oma toiduvarudest ja veidi raha. Vana kutsub meid koos endaga kohta, kus ta nüüd elab. Tegu on lihtsalt ühe suure katusealusega, kus on mõned telgid ning lisaks tema perele veel paar kannatada saanud peret - katusealuses on riidenutsakud ning voodid. Vana räägib, kuidas nad alles ilmselt juulis (siis lõppeb vihm) saavad uuesti oma maja ehitama hakata, kuid selleks ei ole raha, sest ei ole ju kindlustust ega midagi. Anname teise toidupaki samas katusealuses resideeruvale perekonnale ning lahkume suure südamevaluga.


Lucre küla serval leiame aga eest veel umbes paarkümmend telki – inimesed istuvad maanteeserval ja keedavad ühiselt süüa. Ühes telgis ehk 4 ruutmeetri peal elab keskmiselt 8-9 inimest. Veega läksid ka perede pajad ja pannid, rääkimata kogu muust elust. Kohalik omavalitsus eraldas neile nüüd kamba peale ühe suure poti ja ühe suure panni, et nad saaks süüa teha. Kohalik omavalitsus toob ka kord päevas süüa - milleks on väike ports keedetud riisi. Naised räägivad, et nad seadsid end siia teeäärde sisse, sest nii on mingigi võimalus, et neid kohe paari nädala pärast ära ei unustataks, sest nad peavad ju juuli-augustini niiviisi elama. Hea meel on näha, et teeääres on arsti telk, kus kohalikud vähemalt arstiabi saavad. Selles istub intelligentse ning inimliku olemisega ametnik. Siobhan pommitab teda küsimustega, et miks valitsus ei aita, miks kohalik omavalitsus ei aita, miks ei ole välisabi jne?! Tasakaalukas ametnik selgitab, et kõik asjad ei ole mustad ja valged. Nimelt Peruu avaliku sektori masin on suur ja aeglane – tohutu bürokraatia. Uute paremate ajutiste eluasemete saamiseks vajalik otsustusprotsess käib läbi bürokraatiamasina väga kaua aega. Jaa, aga inimesed peavad ju kogu selle aja telkides elama?! Ametnik noogutab ning lisab, et see ei ole päris tõsi, et siia kanti ei anta abi, kuna siinne piirkond ei hääletanud nende poolt. Lihtsalt mõned inimesed valitsuses on hoolimatud ning sellest võib jääda halb mulje. Hetkel valitsus teeb, mis tema võimuses. Siobhani näoilme muutub mõtlikuks ning mina vahutan jälle juttu kulutuurilistest erinevustest. Mis see muu siis saab olla?!


Otsustame minna veel ühest külast läbi – Huancarpay. Seal jäävad meil mõlemal suud lahti, sest see on kordades hullem kui Lucre. Nimelt kogu linna peatänav on inimtühi, pea, et kõik majad on kas kokku kukkunud või nii suurte pragudega, et kokkukukkumine on päevade küsimus. Peatänav on kaetud mudakihiga ning kõik haiseb. Jääb mulje nagu oleksime suurde tondilinna sattunud. Jõuame majani, kus toimetavad mõned mehed, kes veavad kasutuskõlblikke ehitusdetaile veoauto kasti. Tundub, et see maja oli varem selle tänava ilusaim. Peremees räägib, et maja sai valmis vaid 4 aastat tagasi. Ta olevat ehitanud seda 15 aastat ning sellesse pannud kõik oma säästud.

Mees ohkab, sest nüüd tuleb otsast alata – järgmised 20 aastat?!. Mehed räägivad veel, kuidas katastroofi päeval hommikupoolikul sadas, kuid pärastlõunal jäi vaikseks ja tundus, et kõik on kontrolli all. Kell 6 õhtul aga algas selline vihm, et vesi tõusis minutitega. Kui vesi jõudis keskööks puusadeni, otsustasid nad hakata evakueeruma. Öösel kella kaheks oli vesi 1 meeter ja 60 sentimeetrit ning sisuliselt kogu küla põgenes kõrgemale mägedesse. Kuna majad on sealkandis tehtud muda ja heina blokkidest, siis järgmisel päeval olid majade alumised osad nii läbivettinud, et majad hakkasid ükshaaval kokku kukkuma nagu kaardimajakesed. Veidi eemal, ühe teise maja juures toimetab vanamammi, kelle maja on küll terve, kuid kelle pooled merisead (kohalik levinud toit) hukkusid – nii umbes 50 ringis.

Liigume tühjalt ja mudaselt külatänavalt mägede suunas, kust paistab suur siniste telkide linn. Kogu linna elanikud on kolinud mäeveerele ning igal perel on väike sinine telk. Nimelt kohalik omavalitsus jagas kõigile eluaseme kaotanutele telgid, kus oli suurelt peale kirjutatud, et tasuta abi. Ilus, aga... selgub, et abiks antud telgid ei pea vihma, kuigi hetkel on Peruus vihmaperiood (sajab iga päev) ning märts tõotab tulla veel hullem kui veebruar. See kõlab nagu narritamine? Inimesed istuvad kokkukuhjatud kompsude otsas, siin seal õue peal keedetakse süüa. Mul on tunne nagu oleks põgenike laagrisse sattunud... Süda tõmbub kokku ning kuna meil ei ole enam midagi järele jäänud, millega inimesi aidata, siis tunnen tungimatut soovi põgeneda.. reaalsus on liialt karm. Vaatame mäeveerelt kokku kukkunud külale ning oma suureks üllatuseks avastame, et küla on ehitatud sisuliselt keset järve või sood. Hämming! Isegi turistile on ju selge, et priikonnas, kus üheks aastaajaks on vihmaperiood, siis igal aastal korra ujutab. Seda kinnitavad ka kohalikud, et igal aastal tõuseb vesi ikka vähemalt pahkluuni. Vaatan kohalikke mehi, vaatan nende maju, mille vundamendid on muda ja heina segust ja vaatan uuesti mehi ning ei suuda imestusest isegi peas keerlevat küsimust esitada. Kuidas siis niipalju nuppu teil ei ole, et vähemalt maja alus teha kivist ja mitte mudast, kui ometigi on üldteatud tõde, et siin ujutab. Kuidas näiteks Vietnamis ja Laoses tullakse selle peale, et maja vaiadele ehitada? Ei mõista...Taaskord vist kultuurilised erinevused.

Hiljem räägin ühe teise kohaliku tuttavaga, kes on intelligentsemate peruulaste seast ning tema toob välja, et tegelikult ei saa Peruu valitsusele midagi ette heita, sest Machu Picchu turistide päästeoperatsioon oli nii efektiivne ning sujuv, et paljude riikide valitsused tunnustasid Peruu valitsust selle eest! Julgen küsida: „Jah, aga... kohalikud inimesed...ju kannatavad tänaseni?!“ Selle peale jääb aga minu tuttav vait ning ütleb, et Peruu valitsus tegutseb vastavalt prioriteetidele. Mis mul kosta. Nädala lõpuks hakkab ka Siobhani südikus raugema... Ta monteerib kokku katastroofi piirkonnas tehtud filmi ning tõdeb, et tegelikult seal ei ole lugu. Nüüdseks tunnistab ka tema, et ilmselt meie ränduritena või siin ajutiselt viibivate külalistena, ei mõista kõiki kulutuurilisi ning sotsiaalseid tagamaid ning ilmselt on meil liiga vähe infot, et lõplikke hinnanguid siinse valitsuse ning kohalike tööle anda... Siobhan lahkub kõrvalolevasse linna vabatahtlikuna inglise keelt õpetama ning mina jätkan oma pooleliolevate toimetustega ning jääb üle vaid loota, et juuli-augustini telkides elavaid inimesi ära ei unustata ning neile seniks vähemalt toidu abi antakse.


Marika, poliitika ees võimetu

Kommentaare ei ole: