kolmapäev, 10. veebruar 2010

Müstika, põlisusu ja kristluse segu Peruus

Pärast kiwi-eesti õhtusööki Peruus koos Brasiilia muusika ja Boliivia šokolaadiga

+10 kraadi

Jeesuse-neegri karneval Huancavelicas

Kuskilt hakkab kostuma mürtsuva puhkpilli orkestri helisid, tänavale voolavad ei tea kust inimesed ning nende vahele ilmuvad sekundi pärast puhvis pluusidega olevused, kelle näod on kaetud musta värvi ning veidi inimahve meenutavate maskidega. Peruu rahvusvärvides (punane ja valge) pluusides šokolaadi värvi nägudega olevused kepslevad kahel jalal – ikka muusika rütmis ning vehivad miskite rättidega. Nende järel ilmuvad nähtavale kaks suurt kulla ja karraga kaetud alust, millel veidi ebakindlalt kõiguvad muusika taktis kaks nukku, kellele on kuusekarrast aupaiste ümber pea konstrueeritud.

Oleme Marikaiga veidi segaduses, sest sattusime Huancavelica linna lihtsalt nö ühe bussi teise vastu vahetamiseks ning kuidas me küll nüüd sellise õnnega kokku sattusime, et meie siin olemise mõne tunni jooksul kohe pidu on. Uurin meie kõrval seisvalt punupatsidega ümaralt tädilt, et mis üritusega tegu on! Maailma kõige lahkemate silmadega tädi noogutab heakskiitvalt ning ütleb, et tegu on pühaga, mille nimi on: „meie lapsukese hea nimi“. Tõlgin hispaania keelseid sõnu oma peas edasi ja tagasi, et mingit mõtet sellest leida, kuid tulutult. Aga noh, pidu on pidu – punaste kuubedega mehed punnitavad põski ning puhuvad õhu pasunate sisse. Üks mees on ilmselgelt rohkem huvitatud minu fotoobjektiivi ette jäämisest kui enda puhkpillist ning nii ta jätab lihtsalt orkestris oma puhumise katki, selleks, et minu kaameras hea välja näha. See on Julio ning ilmselt kõige edevam ja laisem mees orkestrist, sest hiljem leiame ta telgist õlut joomas kui ülejäänud orkestri liikmed oma hingeõhku veel pillidega vahetavad.

Äkki ilmub aga rahvamassi keskele veel üks olevus, kelle neegri maski ilustavad maailma suurimad huuled ja suured kõrvarõngad. Tal on seljas imeilus puhvis punase-valge kirju kleit ning valged lillega väikesed saapakesed. Üks naine sosistab mulle, et tegu on naiseks riietunud mehega. Huvitav küll, aga ma proovin meeleheitlikult aru saada, mis pidustustega tegu on? Loogikaga ei ole siin midagi peale hakata, sest kuidas seostada altaritel olevaid Jeesus lapsi, peo nimeks olevat lapsukese nime ning uhkeis rõivais olevaid neegreid?

Pidu aga jätkub meie segadusele vaatamata edasi... Nimelt liigub Jeesuse-neegri rongkäik mööda linna ringi ning lõpuks jõuab linna peaväljakule. Seal on kogu linnarahvas end aegsasti juba platsi äärtesse sisse seadnud, ostab ennastunustavalt tänavakaupmeestelt hamburgereid, jäätist ja suhkruvatti. Mõni mees on nii pidune, et on platsi ääres sisse võtnud külili asendi. Rongkäik jõuab lõpuks platsile ning minu suureks imestuseks mängib brassbänd ikka veel sama muusikatükki, mis tund aega tagasi ning neegripoisid teevad samu liigutusi, mida tund aega tagasi. Vaatame, imetleme, tüdime, väsime ning vihma vabanduseks tuues, põgeneme.



Müstiliste pidustuste sisu mõistmiseks ei suuda mind aidata ei lihtsad kohalikud katoliiklased, Limast pärit haritlane ega ka internet. Ilmselt olid vanasti kõige suuremateks pidutsejateks Aafrikast kohale toodud orjad? Aga mis seos on sellel ühe katoliiklikul pühal üritusel? Müstika, kuid müts maha, et nii sõbralikult kõike uske ning traditsioone omavahel segatakse.

Loodususk ja katoliiklus


Cuscos on kaks päeva järjest sadanud ning õhtuti, mil sadu on tugevaim, muutuvad tänavad jõgedeks. Huilgame ja kirume Marikaiga, et kuiva jalaga restorani ei saa, kuid me ei tea, et samal ajal mattuvad kümned ümberkaudsed külakesed tulvavee ja muda alla, jõgi viib majad ning kariloomad, Marikai lennuk ei tõusegi lendu ning et Machu Picchule jääb 2000 inimest lõksu.

Järgmistel päevadel imekombel sadu lakkab. Kuigi Cuscot ümbritsevate mägede tagant piiluvad ähvardavad süsimustad vihma- ja äikesepilved jääb Cusco kohale nädalaks sinine taevas ning päike. Alles nüüd hiljem kuulsin, et katastroofi järgsel päeval võtsid kohalikud inimesed pea katedraalist ristil Jeesuse kuju ning marssisid sellega kolm ringi ümber peaväljaku ning palusid apusid ehk mägede vaime, emakest maad ja isakest maad, et vihm peatuks. Ja peatuski - Cusco kohal!

Loodususk ja katoliiklus vol 2


Cusco katedraalides on palju üleelu suuruseid maale, millelt vaatavad vastu veidi hirmutavate nägudega pühakud, kellel on seljas uhked mantlid ning pühameeste rõivad. Kui neid maale aga veidi lähemalt vaadata, siis mõnikord on rõivastel või mõnedel muudel kujunditel imelik vorm. Selgub, et kui katoliku kiriku esindajad Cuscosse jõudsid, siis ei olnud kunstnike kusagilt võtta ning nii õpetati kohalikud indiaanlased maalima. Aga indiaanlased on üks nutikas rahvas – selleks, et säilitada rahu kohalike jumalate ning „import-jumalate“ vahel, joonistasid indiaanlased salamahti oma jumalad ristiusu jumalate sisse. Nii võib leida ristiusu pühakute mantleid, mis on kahtlaselt kolmnurga ehk siis kohalike mägedejumalate APUde kujuga ning teisi elemente, mis on kohalike jumalate sümbolitega kaunistatud. Rahu ülekõige!

Ebausk ja katoliiklus

(fotol ei ole mingit pistmist looga, fotol on 1000 aastane muumia Ica lähistelt surnuaiast)

Ühel tavalisel Cusco tänaval on üks tavaline uks. Ei ühtegi silti, ei tunglevat rahvamassi. Tuleb vaid teada, et selle ukse taga kella helistades, on võimalik imesid kordasaatva laps-muumia-pühaku „jutule“ pääseda.

Legend räägib, et selle maja pere läinud kord mägedesse pikniku pidama ning nende kahe aastane laps läks kaduma. Vaatamata meeleheitlikule otsimisele, ei leitud last kuskilt. Pere oli murest murtud, kuid naases ilma lapseta koju. Mõne päeva pärast oli uksel koputus ning koju ilmus nende kahe aastane laps?! Perekond küsis, et kuidas ta küll üksi kodutee leidis? Laps vastanud, et tema sõber aitas teda. Pere kohe uurinud, et kus ta sõber siis nüüd on? Laps vastanud, et sõber olla hetkel tänaval teda ootamas. Kui perekond tänavale sõpra otsima läks, leidsid nad eest mumifitseeritud väikese lapse surnukeha.

Nüüd on see väike muumia selle perekonna ning ka kogu Cusco inimeste reliikvia ning oluline pühakuju. Väike muumia, mille nägu on poole väiksem kui väikese lapse oma, on täna ilusti rõivastatud ning pandud klaasi taha kappi. Tema ümber on asetatud palju mänguasju ning lilli – nii nagu väikestele lastele just meeldib. Aga kujul usutakse olevat imeline võim imesid korda saata. Eriti tuntud on kuju õigluse taganõudmisel ning patuste karistamisel. Teisipäeviti ning neljapäeviti, mis on ka tuntud kui musta-maagia jaoks soodsad päevad, on väike tempel täis peamiselt naisi, kes panevad altarile põlema musti küünlaid, mis on palveks kujule, et ülekohtused oma karistuse saaksid. Nii teab minu tuttav Jorge, kellega muumiat uudistamas olen, rääkida lugusid, kus mehed, kes on oma naist petnud, on pärast naise poolset musta küünla panemist, tabanud kas surm või mõni väga halb haigus. Meie oleme muumia „jutul“ pühapäeval, mil põlemas on vaid kaks musta küünalt. Lisame kahepeale roosa, kollase, punase, lilla ja valge küünla altarile, mis paluvad muumial tuua meie ellu armastust, jõukust, tervist, edu, loomingulisust!

Marika, the ebausklik

Kommentaare ei ole: