laupäev, 27. veebruar 2010

Alpaca sokkides seikleja Tartu Maratonil

Hei-hei Tartu Werneri kohvikust peale kohvi ja kaht kiluvõileiba!

Ja head Eesti Vabariigi 92. Aastapäeva ka Sulle!

(foto internetist)


Blogis pole Tomist küll enam ammu midagi kuulda olnud, kuid see ei tähenda, et ta Eestis aktiivset seikleja elu ei elaks. Kuna ta mind hoiab oma seiklustega ikka kursis, siis otsustasin (Tom, vabandust, et ilma sinu teadmata) tema Eesti-elu seikluseid ka siin blogis veidi kajastada. Nimelt sai ta minu silmis ühe äärmiselt suure vägiteoga hakkama – TOM KÄIS TARTU MARATONIL. Minu andmetel tegi ta trenni vaid nädala või kaks ning siuh – tulle ta läkski. Tartu maraton ei ole mõne Indoneesia vulkaani otsa ronimine, vaid ikka pika päeva jagu lumes ja külmas rühkimist. Arvestades olematut ettevalmistuse aega, tundub, et sellisteks vägitegudeks on kõige olulisem siiski seikleja meel ning entusiasm, mida Tomil ägedalt loomupäraselt on ning mida ilmselt see aastane reis veelgi suurendas! Müts maha, Tom, et ära tegid!!

Aga maratonil osales veidi ka Peruu hõngu, nimelt pihtis Tom mulle e-mailis, et Tartu maratoni läbisid ilmselt ka esimest korda Peruu alpacad ehk alpaca villast sokid. Lähen kohe uhkusega siinsetele tädidele alpacade vägitegudest rääkima.

Aga siin Tomi enda muljed üritusest (jutt on kopeeritud Tomi flickri fotode juurest. Fotosid ja videosid vaata siit):


Hommikul vaatasin otseülekannet Päris Maratoni stardist ja meelde jäid Raul Olle sõnad: „… lõpetage inimvääriliselt…“. No muidugi, eks see manitsus oli mõeldud ennekõike neile peast sportlastele, kes oma mõtetes on olümpiavõitjad, kuid kelle füüsiline vorm ei lubaks neil hingeldamiseta ka neljandale korrusele kõndida…

Lisaks tarkadele õpetussõnadele jäi silma terve rida värvikaid suusasõpru nagu põder, Muhu rahvariietes näitsik, jne, no ja muidugi see TOHUTU rahvamass. 61 km stardis oli ca 5,000 suusatajat ja see mõjus väga võimsana.

Kui meie ekipaaž – saatemeeskond õde Katrin ja kaasvõitleja Helens – Arula teeristi 31 km stardipaika jõudsime, oli ootusärevus laes. Start anti nii, et ma ei saanud arugi. Tegin veel stardikoridoris hoogsalt pilte, kui korraga märkasin, et ligi 1,500 lühimaratoni startijat olid moodustanud juba pika ussi üle eeslaiuva mäe. Lisasekundid kadusid, et tuletada meelde, mis viguriga suusakepid kätte käisid…;).

Ega maratoni alguses kiirustada saanudki – kõik rajad olid sõitjatest umbes ja hoogsa lükkamise ajal tuli nii mõnigi kord hoopis pidurdada ja hoida silma peal, et selles tohuvabohus suusavarustus ühes tükis püsiks.

Olin tulnud maratonile määrimata suuskadega, et ma ei saaks oma halba esinemist määrdemeeskonna süüks ajada;). Olin kindlas teadmises, et võin ka käte ja kulmude jõul ennast finišisse tõmmata. Nii läkski. No muidugi kaasnesid sellega ka teatud stiililised eripärad minu sõidus. Näiteks kui väiksematel tõusudel võisid korraliku pidamisega suusad kõndida mäest üles, siis mina liikusin nagu masin paaristõugetega või tegin käärsammu. Pikematel tõusudel kirusin vaikselt, et uisusammuga pole lubatud mäest üles liuelda, mõnel korral selle reegli vastu ka salamahti patustades...

Üldiselt oli 31 km rada aga pigem mäest alla kui mäest üles sõitmine. Kuna alles samal ööl tabas Lõuna-Eestit suuremat sorti lumetuisk, siis ei saanud heast sissesõidetud rajast juttugi olla. Valdavalt oli rada lumepudrune. Minusuguseid mittesportlasi see eriti ei seganud. Pudruse raja kompenseeris täielikult suurepärane talveilm. Kui veel hommikul oli Tartus ligi 14 miinuskraadi, siis teeninduspunktides kuulsin korraldajaid rääkimas miinus viiest kraadist. Tuult praktiliselt ei olnud. Kui sinna juurde mõelda veel kaunis Lõuna-Eesti kuppelmaastik, lume alla mattunud kuusepuud, lai ja looklev suusarada ja rõõmsameelsed suusasõbrad, siis polnud mingi ime, et kogu sõit kulges ülevas meeleolus.

Füüsiliselt polnud raske sõita. Üksnes esimesel neljandal-kuuendal kilomeetril tundsin, et oh, lõõtsutan juba kergelt ja tekkis väike muremõte, kuidas nii ülejäänud 25-27 km vastu pidada. Peagi aga organism harjus kestva koormusega ning tekkis ühtlaselt mõnus sõidutempo.

Hoolimata sõidurõõmust, olid parimad osad distantsist ikkagi toitlustuspunktid. Kui „sportlased“ krabasid lennult joogitopsi ja banaani/hapukurgi ning tõttasid edasi, siis meiesugused pühapäevanautlejad võtsid seal mõnusalt aja maha – vabastasime end suuskadest, hängisime erinevate toidu- ja joogilettide juures, ajasime juttu mustikasupi jagajate, hooldemeistrite, ergutajate ja teiste omasugustega. Äärmiselt lahe ja lõbus meeleolu valitses selles seltskonnas – kes pakkus oma šokolaadi süüa ja kes ergutas uuesti rajale minema.

Lisaks sai igas teeninduspunktis kohatud erinevaid naljahambaid, kes olid rajale tulnud kas suusahüppekombinesoonides ja –suuskadel, Baierimaa rahvarõivais (see Muhu tüdruk stardis osutus hoopis Sky Plus DJ-st Gretekeseks:) või mõnes muus jaburas kostüümis.

Ka rajal olles sai kuulatud mitme vana suusahundi memuaare nende 25+ maratonist ja üksteist ergutatud. Aeg-ajalt andsin tööd ka kaelasrippuvale fotoaparaadile.

Pärast Hellenurme toitlustuspunkti (7 km enne finišit) panin pähe iPodi, et päev varem selleks tarbeks kokkupandud playlist mind lisaväega toniseeriks ja meeleolukalt võiduka lõpuni viiks. Madonna „Jump“, Seali „The Right Life“, Sandra „Johnny Wanna Live“ (sic!), Chicane’i (featuring Bryan Adams) „Don’t Give Up“, Sigur Rosi „Med Blodnasir“, Nukitsamehe filmimuusika „Tõeline Jõud“, Fragma „Toca’s Miracle“, Arashi (featuring Helena) „Pure Love“, PostUganda „La Cigale Et La Fourmi Ehk Sipelgate Onnid On Nii Nunnud“ , R.E.M.’i „Nightswimming“, Sigur Rosi „Med Sud i Eyrum“, Laudaukse Kääksutajate „Tuuleloits“, Loreena McKennithi „Prospero’s Speech“, Coldplay „Escapist“, Madonna „Get Together“, Thomas Newmani „Dead Already“, t.A.T.u „Nas Ne Dagonjat“ andsid endast parima ja ma ei pannud enam tähele isegi seda, et mu päev otsa koormust saanud triitsepsid kurjakuulutavalt tulitasid.

Umbes kolm kilomeetrit enne lõppu oli Löfbergs Lila kohvik, kus margitruult üksnes kohvi pakuti (võimalik, et varasemad lõpetajad teavad rääkida midagi ka kohvikoorest ja saiakestest!?). Muidugi ei jätnud ma ka selles punktis peatumata. Kergelt juba hämardus ja kohale saabunud asjapulgad oskasid öelda, et maraton on vaikselt läbi saamas ja tagantpoolt on tulemas veel umbes 200 suusatajat.

Viimased kilomeetrid möödusid mõnusalt nagu oleks teinud lihtsalt üht kolmekilomeetrist suusaringi. Finiši ületasin Roger Sanchezi „Another Chance“ saatel. Viimane foto rajast ja mulle riputati kaela medal eduka maratoni läbimise eest. Rajal olin kokku peaaegu viis tundi. Selle tulemusega ei pääse ma küll ühessegi spordiraamatusse, kuid isiklikus „superlahedate pühapäevade“ nimekirjas saavutas see väga kõrge koha.

Kui juba pimedas ja peaaegu inimtühjal võistlusplatsil parkla poole kõndisime, kuuldus mikrofonist, et finišisse on jõudnud eelviimane suusataja – põder! Selline rahvapidu on kord juba Tartu maraton.

Tom

Kommentaare ei ole: