kolmapäev, 16. detsember 2009

Vihmata vihmametsas vol 1

5 tunniks tagasi Quitos, selleks, et kohe Ecuadori edasi avastama minna

Õhus on eksootikat

(fotol imeilus "haisev kalkun")

Peale nädalat linnatüdruku elu Quitos, mis sisaldas endas päeviti salsa- ning hispaania keele tunde ning öösiti kõige selle praktiseerimist, otsustasin linnadžunglist loodusesse lahkuda. Esmane kindel plaan oli küll minna Galapagose saartele ehk see on see, mispärast Ecuadori tullakse aga kui hakkas selguma, et selle 5 päevase reisi eest tuleks välja käia 12 000 – 20 000 krooni (!!), siis otsustasin selle vahele jätta ning lahkuda odavamasse, kuid paraku ka võrreldes Galpagosega loomadest hõredamasse džunglisse ehk Amazonase vihmametsa. Kohalikud kutsuvad seda piirkonda siin Orienteks, sest ta katab sisuliselt kogu Ecuadori ida osa ning kus elab vaid 5% Ecuadori elanikest. Lonely Planeti andmetel on tegu ühe kõige seiklusrikkama reisiga, mis Ecuadoris ette võib võtta.

Ööbuss paneb mind maha linnas nimega Lago Agrio, mida veel kaheksa aastat tagasi loeti Ecuadori kõige ohtlikumaks piirkonnaks, sest see asub sisuliselt Columbia piiri ääres ning guerillad tegutsesid seal usinasti. Minu kohalikud tuttavad ütlevad, et nüüd on seal rahulik ja et turiste üldiselt ei tülitata, aga hoolikas tasub kindlasti olla ning ainult mööda peatänavat kiiresti minna sinna, kus vaja. Nii teengi – haaran oma kotid tugevasti kaenlasse ning vudin liigselt enda ümber uudistamata kohtumispaika. Aga silma nurgast märkan, et inimesed uudistavad mind ning mitte kurjade pilkudega, vaid on hoopis suhteliselt sõbralikud. Lõdvestun.

Pärast sõitu ja ootamist ja sõitu ja ootamist olen lõpuks džungli ehk suure Guyabeno reservuaari ääremail, sillal, kust edasi džunglisse saab vaid paadiga. Mul on vedanud, peale minu kuulub gruppi veel ainult üks Hollandi paar ehk tegu on tõeliselt väikese grupiga. Selleks, et jõuda oma ööbimispaika keset džunglit, peame paadiga 2 tundi mööda lopsaka metsaga ääristatud ning rohelusse mattunud jõge sõitma. Minuga ühes paadis olev hollandi paari meespool on jutukas. Ta räägib, et ta on IT mees ja tegelikult on see üks igav töö. Naine on ühes konsultatsioonifirmas finantskonsultant ja ka naine pobiseb, et ta töö on igav. Nad elavad Haagis ning tegelikult on sealne elu ka igav. Vaatan neid kahte ning mulle tundub, et ka neil on teineteisega igav. Igavuse peletamiseks tulid nad Ecuadori ning igavuse peletamiseks ostis mees endale kalli fotoaparaadi, mille mitte-märjakssaamise eest hoolitsemine peletab nüüd ta igavust. (Fotol giid meile raamatust neid linde näitamas, keda puude otstes näeme).

Kui Hollandi mees enam ei räägi, upun ümbritsevasse loodusesse – häältesse, lõhnadesse, värvidesse ja tundesse. Minuga juhtub selle paadisõidu ajal midagi müstilist – kõik minu meeled avanevad ja džungel suhtleb minuga. Vaatamata mootorpaadi mürinale, kuulen ma lõputul hulgal helisid – need on naljakalt huikavad linnud, putukate sumin, vette sulpsavad kilpkonnad, ahvide hullamine, lehtede sahin tuules ja siis teised linnud ja ritsikad ja tuul ja veel miskit. Ma tunnen lõputu hulgal lõhnu – ma ei saagi aru, mis lõhnad need on, aga need toovad mu mällu hästi palju minevikumälestusi – lapsepõlvekodu hoov, kissell, vanaema tehtud leib, riietekapp, suvi, lapsepõlve mets, maasikad, veelkord suvi ja rõõm, sügisene kartulipõld ja ikka ja jälle suvi ja vabadus ja õnn...ma ei suuda kõike seda endasse ahmida ja ma ei suuda kõike seda filmi, mis minu silme eest läbi jookseb ära vaadata. Meenuvad olukorrad ja inimesed – umbes taoline virr-varr käis mu silme eest läbi 10 päevasel vaikimise ja meditatsiooni ajal. Ma saan äkki kõigest aru - kõik on selge, kõik on lihtne...

Vaatan Hollandi paari ning vaatan džunglit – ühe puu otsas on lendahvid ning teise puu otsas kasvavad lilled, mis on maapealt taevasse kolinud ning ühtäkki mõistan veel midagi... Kes tahab, võib oma elu väga tavaliselt ehk igavalt ära elada ja vinguda selle üle või siis kes tahab, võib kätte võtta ning ühe tavalise ahvi kombel lendama õppida või siis nende imeliste lillede ehk promeliate kombel pimedast metsaalusest päikesele ja taevale lähemale kolida... Ehk igaüks võib oma elu elada täpselt nii nagu ise soovib.. Ja kahe tunni jooksul müstika jätkub - džungel suhtleb minuga heldelt ning saadab mulle lõputult sõnumeid – minu enda ja minu elu kohta... ja kõik muutub veelgi selgemaks. Lihtsalt suur õnne tunne on.

Jõuame lõpuks oma džungli koju – ja oh imet – keset mittemiskit, peatame paadi, kõnnime paarsada meetrit mööda laudrada džunglisse sisse ning seal asuvad imeilusad hütid (http://www.cabanasjamu.com). Tsivilisatsioon?! Kõik on liigagi ilus – korralikud toad, kuigi täielikult loodusesse avatud ehk kohati ilma seinte ja akendeta, külma veega dušid, veega tualetid, imehead söögid ning kellaajalise täpsusega toimiv programm.. Vaatamata sellele, et 3 meetrit hütist eemal on tihe mets ning loodus häälitseb kohe siinsamas, pean siiski tunnistama, et taoline mugav olemine keset loodust vähendab natuke seda feelingut, mida otsima tulin – ehk metsikust ja tsivilisatsioonitust... või olen ma liigselt juba ekstreemi junkie’ks hakanud?


4 päeva džungli elu käib graafiku järgi - kummisaapad jalga, vihmakeebid kaasa ning paati. Paadiga kord laguunile päikeseloojangut vaatama, siis matkama, siis linde vaatama ning siis jälle matkama. Giidipoisid on usinad – nende pilgud on pidevalt suunatud puudelatvadesse ning oksarägastikesse, et turistidele osutada - haisev kalkun või papagoid või oih – kilpkonn või mingid muud värvilised ja eksootilised linnud. Aeg-ajalt hüplevad puude otsas ahvid. Turisti ürituste hulka kuulub ka kalapüük – pargime mingi suurema seltskonnaga end keset jõge ning hakkame piraajasid püüdma selleks, et turistidel lõbus oleks või selleks, et linnainimesed saaksid teada, mis on kalapüük. Vaesed piraajad hammustavad õnge oma lõuast läbi selleks, et giid kohe seda uuesti sealt vägivaldselt välja sikutama hakkaks ning et nad uuesti vette tagasi saaksid. Mõttetu. Istume kahe prantslannaga passiivselt paadi eesotsas ning kalade piinamise asemel flirdime giidipoistega. Kalapüük on liiga retsidiivne.



Meid, turiste viiakse džunglisse päeval ja öösel. Džungel ei ole nii tihe ja läbimatu kui ma lootsin. Kujutasin ette, kuidas giidid manzetadega meile teed raiuvad. Tegu on aga hoopis tavalise eesti metsaalusega. Sumpame läbi muda ning okste – meile tutvustatakse erinevaid ravimtaimi ning kuradipuud, mis öösiti pidavat helkima ja otsime mürgiseid konni. Korraks muutub ärevaks ka – nimelt äkki läheb lahti tohutu ragin metsas – giid Dario teab öelda, et meie poole tormab umbes 60 metssiga. Poeme kerge hirmuga puu taha peitu ja hetk hiljem matab meid tohutu räige hais – metssead ei haise isegi loomaaias nii. Hais on tappev, kuid proovin mitte öökima hakata, sest muidu reedaksin sigadele meie asukoha ning ilmselt nad ründaks meid. Sead aga ilmselt tunnevad ka meie „haisu”, sest äkki jooksumüdin peatub ning oksteragin hakkab meist eemalduma. Oht on möödas. (fotol prantslannad sigade eest puu taha peitumas)

Öine džungel on mõnevõrra ägedam. Kuna on must kuu, siis on džunglis kottpime. Loodan kuulda metsikuid huikeid ning hulle džunglihääli, kuid neid ei ole, pigem ei erine selle džungli ööhääled mitte eriti eesti metsa öö häältest. Giid on aga muljetavaldav – Rodrigo suudab sellest kottpimedusest vaid taskulambi abil leida üles lõputul arvul erinevaid taranteleid, kes liiguvad kiiremini kui mõni sprinter, konni ning hiigelsuuri liblikaid. Mul on ka taskulamp, kuid ma ei leia midagi – giid räägib midagi sellest, kuidas ta näeb putuka silmi pimedas helendamas. Mhm, see on juba kõrgem klass. Korraks paneme kõik oma taskulambid kinni ja jääme vaikseks. Imelik, mul ei ole kõhe (kuigi Hollandi mees paneb esimesena taskulambi põlema, sest tal on hirmus). Mõtlen, et isegi vist elaksin selle üle, kui peaksin ära eksima ning ööseks üksi metsa jääma. Vehiksin taskulambiga enda ümber, et lähenevaid silmi märgata.... Küsin Rodrigolt, et mh, et kas me tõesti ühtegi oseloti või puumat ei näegi. Giid ütleb, et mina rumal tüdruk, jäägu ma parem vait, sest seda ta küll ei soovi, et keegi meist puuma või oselotiga, eriti öösel kokku puutuks. Siia metsa me siis jääks ka.. Jään oma soovidenimekirjaga vait.

Hiljem miljoni tähega taevaalust mööda öist jõge kodupoole sõites saan silma helkimise tehnikale pihta - nimelt hõõgub ühes võsas suur punane tuluke nagu küünal. See on krokodill ehk caiman. No nii suur tulukest on ka võimatu mitte märgata. Meie paadimees suunab paadi võssa – tormame paadi etteotsa, et krokodilli näha – aga see ei ole mõni loomaaia krokodill ning üks sekund hiljem sukeldub ta mutta... Ehk ka see elamus jäi suhteliselt lühikeseks.

Kui viimasel päeval lahkumiseks asju pakin, juhtub kõige suurem ekstreemsus ja lähedasem kontakt džungli loomadega – minu kotist hüppab välja ilus puukonn (puukonna tunneb selle järgi ära, et tema sõrme otstes on mummud) ja paneb mind valjult üle džungli kiljuma:)

Ja seekord vihmametsas ei sadanudki kordagi vihma...

Marika

2 kommentaari:

aatomik ütles ...

http://www.cabanasjamu.com/ on õige aadress.

marika ja tom ütles ...

Aatomik,
Suur tänu sulle selle tähelepaneku ning paranduse eest!

Parandasin teksti sees ka ära!
Marika