kolmapäev, 9. detsember 2009

Inimkatsed vol 12 ehk gringost latiinoks muundumine

Quitos kohvikus

Isegi päeval on jahe

Inimkatse 1 ehk meil siin on teistsugused nimed!

Enne Ecuadori jõudmist saan e-maili Pablolt, et ta tuleb mulle lennujaama minu nimesildiga vastu. Kohale jõudes ei näe ma aga MARIKA nimelist silti mitte kusagil!? Ühtäkki lehvitab mulle aga mingi mees ning kuna ta sarnaneb 75% mehega, kes oli couchsurfingu koduleheküljel, siis otsustan temaga kaasa minna. Pablo alustab autos vestlust: „Ma nüüd ei taha küll sind kuidagi solvata, aga kas sa tead, mis sinu nimi hispaania keeles tähendab?” Oih, mulle meenub jah kusagilt, et see vist tähendas lesbit ning itsitan Pablo segaduse peale. Pablo noogutab kohmetult ja ütleb, et jah, et marika (küll c-ga) tähendab gey’d. Hakkan laginal naerma, sest nüüd mõistan, miks Pablo lennujaamaas minu nimega silti hoolikalt oma taskus hoidis. Täielik džentelmen – ta oleks mind ju kõigi nende mitmesaja inimese eest päris piinlikku olukorda pannud, kui oleks mind oodanud sildiga - lesbi. Niisiis selgub tõsiasi, et ma pean kohe nüüd oma nime ära muutma. Algatuseks pakun välja, et ma võin loobuda k-tähest oma nimes. Ja nii olengi esimestel päevadel „lihtsalt Maria”. Siis aga avastan – vauuuu – kui mu oma nimi ei kõlba ning ma pean nagunii nime vahetama, siis ma võin ju ükskõik kes olla – alustan uuringuid toredate latiino nimede osas... Pablo kirjutab mulle terve lehekülje täie – Dana, Ana, Uma, Estrella, Macarena, Sofia, Augustina, Isabela, Martha, Maigali, Aitana, Naomi, Sabrina, Lucia, Luna jne – nii et ma olen lõpuks täiesti segaduses ja kerges identiteedikriisis. Avastan, et tegelikult võin ma ju pärast igakordset asukoha muutmist jälle omale uue nimi võtta... Milline vabadus – tõeline incognito!

Kuna ma aga ei ole ammu blogi fännidele postkaarte saatnud, siis kuulutan nüüd avatuks oma uue nime konkursi. Niisiis, kes pakub mulle kõige sobivama latiino nime välja ehk mis mulle kohe raksaki meeldib, see saab imeliselt ilusa Ecuadori postkaardi omanikuks!

Inimkatse 2 ehk meil siin räägitakse ainult hispaania keelt!

Pablo maja ees puurivad mind kuus silma, mis kuuluvad Pablo sõpradele ning kes kõik ootavad mult vastust küsimusele, mis kõlas täiesti arusaamatult umbes nii: „kesa-mesa-tren-ken-seinte-michodon-kingkong?!” Jeever, minu peas olev hispaania keele sahtel on justkui kinni kiilunud, mitte ühtegi tuttavat sõna ei olnud ju selles küsimuses?! Kas nad ikka räägivad siin hispaania keelt?! Vaatan abi otsivalt Pablo otsa, kuid ta vaid naeratab. Okei, otsustan justkui bingo lotot mängida ning pakun huupi vastuseks: „Estonia”. Noormehed noogutavad mõtlikult - eeldan, et vist läks täppi! Saan julgust juurde, improviseerin ning proovin oma viie meelde tulnud sõnaga lauseid kombineerida. Noormehed on vastuste osas kannatlikud ning küsimuste osas järjekindlad.

Pärast rumm-koola drinki juhtub minuga ime - hispaania keelsed laused hakkavad lausa voogama mu suust, otsekui universum isiklikult oleks hakanud neid minu kaudu vahendama.... või on see hoopis äkki salsa mõju... või hoopis need tumedad ja kuumaverelised mehed?!

Inimkatse 3 ehk meil siin suudeldakse!

Pablo sõpradega kohtudes ulatan nagu kombekas neiu kunagi tervituseks oma käe. Osad noormehed on segaduses, teised tikuvad eestlase intiimtsooni jaoks liigi ligidale ning kolmandad haaravad mind lihtsalt oma embusesse. „Ecuadori naised ei tee kunagi nii!!” sosistab Pablo ühtäkki mu kõrva. „Mida?!”, ei saa ma aru, mis ma valesti tegin. Selgub, et siinmail naised ja mehed kohtudes ei anna üksteisele kätt, vaid otse loomulikult... suudlevad üksteist, isegi esimest korda kohtudes, põsele. Mmm.. mulle see Ecuador meeldib!

Inimkatse 4 ehk meil siin tantsu ajal puusad liiguvad!

Lennukilt tulles ei lasta mul vaatamata kolm päeva magamata olemisele pikali heita, vaid kuna Quito linna sünnipäeva pidustused on täies hoos, siis leian end üks tund pärast lennuki maandumist Pablo ning tema kahe sõbraga salsa klubist ehk salsatekast. Vaatan Salsateka tantsupõrandal olevate meeste sujuvalt ja seksikalt liikuvaid puusi ja kehasid, mis panevad mind tundma hetkeks justkui oleks mul puusaprotees ning ümber keha lahas – no võrreldes kohalikega ikka täielik mööbel. Ei, ega sellest ei ole asja, kui selgitan, et ma ei oska veel salsat tantsida - juba on Pablo mind keset tantsupõrandat venitanud ning ma keerlen ja pöörlen täiesti arusaamatul viisil ja suunas. Vahepeal koperdan oma päevinäinud tennistega Pablo uhkete viskitud kingade otsa ning annan küünarnuki hoobi minu kõrval tantsivale graatsilisele mehele. Muusika vaikides loodan hinge tõmmata, kuid ei... samal hetkel haarab minu vabast käest Pablo sõber ning mingite imekeerutuste saatel olen Pablo haardest sattunud Sebastiani tugevate käte vahele ning hetk hiljem olen juba painutatud tagurpidi ning ripun pea alaspidi tema põlvel. Ma jätkan ühega ja siis teisega ning siis kolmandaga ja neljandaga..., sest tundub, et salsa meeste püha kohus on gringo neiudest latiinod teha. Andun. Õrnalt lükates, tõmmates, keerutades ja kehaga suheldes panevad mu tantsupartnerid mind salsat tantsima. Pärast kolme tundi järgemööda salsatamist on imaginaarne lahas mu ümbert purunenud ning puusad toimetavad suurte kaartega omasoodu. Õhtu lõpetuseks saan Pablolt ja ta sõpradelt „bravo” hüüdeid ehk nad ütlevad, et ilmselt olin eelmises elus latiino naine.

Inimkatse 5 ehk meil siin on naised naiselikud!

Latiino naised on justkui Jennifer Lopezid. Enamus on oma kurvikad tagumikud kitsastesse teksadesse surunud ning liibuvad topid ei jäta dekoltees imesid varju. Oma pikki ja tumedaid juukseid lehvitades tipivad nad saapakontsade klõbinal tänavatel ning ööklubides nii, et vaatan neile suu ammuli järgi. Tunnen end oma päevinäinud ja veidi tolmustes tennistes justkui kogemata linna sattunud maatüdruk. Kuskil sisimas tärkab minus naiselik edevus/kadedus ning leian end järgmisel päeval poest pika säärega nahksaapaid ostmas (siin on öösiti väga külm, umbes +5-+8 kraadi). Kui aus olla, siis sekundi murdosa jooksul jõuab mu peast läbi käia mõte, et huvitav kuidas ma neid edaspidi transpordin... Kohe aga raputan oma pead, et mõte tagasi ei tuleks, sest hetkel on kõige olulisemaks end salsatekade jaoks niiviisi varustada, et kohalike naistega võrreldes ma end täieliku tuhkatriinuna ei tunneks. Õhtul tantsima minnes, olen sunnitud oma ebaratsionaalse otsuse üle korduvalt muigama, kuid mitte miski ei varjuta minu rahulolu saabastega salsat tantsides. Vähemalt niipalju mõistust on mul veel peas, et tikk-kontsadega saapaid ei ostnud :).

Inimkatse 6 – meil siin ei ole blonde!

„Ole oma blondide juustega ettevaatlik!” ütleb Pablo. „No ega siin nii ohtlik ei ole, aga sinu blondid juuksed tõmbavad kohe tähelepanu!”, lisab Pablo sõber Marcello. „Kas sa end tumedaks ei taha värvida, nii on ohutum, sest latiino mehed on blondide järgi hullud”, küsib Felix. Ma saan aru küll, et vahetult enne Vietnamis lahkumist juuksuriskäigu ajal keerasid kaks ilusat meesjuuksurit, kes kaks tundi kahekesi korraga minu juustega mässasid ning üritasid mind vesinikuga blondeeritud odavaks lipakaks muuta, ise selle üle silmnähtavalt rahul olles, keerasid mulle Lõuna-Ameerika jaoks paraja käki kokku. Kui nad käteräti minu vast värvitud ning pestud juustelt ära võtsid – karjatasin! Ma ei ole elus nii blond olnud, kui Ecuadori jõudes ning ilmselgelt kriiskab mu valge pea üle tänava juba kaugele eemale.

Esialgu olen veendunud, et mis seal ikka – kui blond, siis blond. Järgmisel päeval üksi linnas kõndides kõnnib kahtlaselt kaua mu järgi mees-tume-kui-öö ning järgmise nurga taga puurivad mind järgmised tõmmud mehepojad ning ning ülejärgmisel nurgal üritavad vestlust alustada järgmised. Kõhe on. Lähen selle peale poodi ja ostan tumeda(ma) juuksevärvi.

Nüüd, vaevu nädal hiljem, seisan Pablo vannitoas, helepruun juuksevärv käes ning katan Vietnami meeste poolt hellalt blondeeritud kiharad tumeda möksiga, et vähekenegi keskkonda sulanduda. Olen tulemusega ise üllatavalt rahul. Kui Pablo koju jõuab, siis ta isegi mitte esialgu ei märka, et ma olen juukseid värvinud. Hiljem Pablo lisab, et latiinode arvates olen ma endiselt blond... Mhm.. eks siis äkki järgmine nädal jälle nõks tumedamaks.

Lihtsalt Maria ehk peaaegu latiino

7 kommentaari:

Eilika ütles ...

Kõik on kuidagist väga tuttav ning seda olenemata sellest, et elasin vaid Hispaanias :D Aga siiski!
Nimevariant...Anita :-)

Marju ütles ...

Heia! Olen Su vahvatele tegemistele siin hooga kaasa elanud! Oled super julge ja nutkas! :-)
Lõin huviga interneti otsingusse latiino naiste nimede otsingu ja leidsin igasugu huvitavaid vastuseid. Näiteks Rain on naise nimi ja Bambi. :-) Aga Sulle pakun Gabriela! Nime tähendus on internetiavastuste järgi jumal able kehastus.
rõõmsalt lehvitades, pimedast ja sombusest eestits.....
Marju

ap ütles ...

uurisin natsa seda marica-värki:
http://en.wikipedia.org/wiki/Spanish-language_profanity

väidetavalt kasutatakse seda eelkõige meeste kohta, ehk siis marica on mees, kes on oma käitumiselt väga "maria". antud lehel on ka konkreetsed näited, kuidas sõna "marica" osavalt kasutada :)

eva ütles ...

tsau kullake, minu lemmik latino nimi on EVITA ;)

tasakaal ütles ...

Maria Mercedes

Anonüümne ütles ...

Marisol (Mari(ka)+päike)...või siis lihtsalt Sol...sest sa oled ju nagu väikepäike:)

marika ja tom ütles ...

Tänud kõigile nimede eest!!

Anita - Gabriela - Evita- Maria Mercedes - Marisol - kõik on ägedad!

Otsustasin kõigile teile postkaardid saata - saatke mulle maili peale: marika.tamm2@gmail.com oma aadressid!!! (ja sina, kes sa oled anonüümne, oma nimi ka soovitavalt ;) )

Hetkel siin Ecuadoris jään siiski lihtsalt Mariaks (mulle on liigselt tuttavaid siin tekkinud juba), kuid paari nädala pärast valin teie poolt pakutute seast uue välja. Lugege blogi ja saate teada, millise!!

Kallistades,
Marika