reede, 11. detsember 2009

Corida de toros ehk härjavõitlus

Pärast seda kui mu PIN kalkulaator ära kadus

Sajab ehk totaalne saapa ilm

See juhtub Ecuadori pealinnas üks kord aastas. Ja juhuslikult olen ma siin! Kõik hakkab peale juba kodust. Venitan oma pika hipiseeliku selga, kuid siis märkan, et Pablo sätib hoolikalt kriitvalget triiksärki selga ning on kuidagi äratehtud olemisega. Küsin, et äkki ma peaks ka midagi peenemat selga panema. Pablo kobiseb väga diplomaatiliselt, et see valge pluus, mis mul ükspäev seljas oli, et see oli väga ilus. Selge - sätin ka end valgesse. Triigitult, lõhnastatult ning viksitult taksos areeni poole vurades selgub, et see ei ole veel kõik – puudu on panama kübar, mis on härjavõitluse publiku (peaaegu, et kohustuslik) komponent!!!

Härjavõitluse väljaku väravate taga tungleb nii palju rahvast justkui enne laulupidu või vist pigem õllesummerit, sest ecuadorlased on enamus omale väljakule minemiseks varunud suured kilekoti täied õlut ja veini ning praevorsti lõhn tõuseb pilvedeni. Tribüünidele ilmuvad tuhanded kübarad. Enamus on valged, tumeda triibuga. Mõni edevam naine on end punasesse riietanud (ei tea, kuidas see härgadele küll meeldib) ning mõned ecuadorlased on inspiratsiooni hankinud kauboidelt ning osad on oma kaabu peale kulutanud terve varanduse. Mida lähemal areenile istutakse, seda kallimaks kübarad, piletihind ja riided muutuvad. Pablo sõnul toimub härjavõitlustel show-off ehk enesenäitamine. Väljak on pilgeni rahvast täis. Areeni liiv on siledaks kammitud ning valgete joontega kaunimaks meigitud. Õhus on ootusärevus, pidulikkus, kirg ja veidi hirmu.

Areenile jooksevad barbi-roosades pükstes ning keepides uljad härjavõitlejad, kuid lähevad mulle suureks üllatuseks kohe plangu taha peitu. Areenile tuleb esimene härg – miski (ma kahtlustan, et praevorsti lõhn ning osade naiste punased kübarad) on ta nii vihaseks ajanud, et ta tormab otsejoones ühe plangu poole, mille taga seisavad kaks „kartmatut”. Härg prõmmib sarvedega vastu planku ning kaabib sõraga liiva... Kohe ilmuvad areenile justkui keskaja sõjalahingu jäänukid – ehk hiigelvarustusega hobused, kes on mässitud suurtesse kilpidesse. Rahvas möirgab. Pablo selgitab, et hobusemehed torkavad kohe härjale odaga selga, et härg osa oma jõust ära kaotaks. Selgub, et rahvale tegelikult see ei meeldi ning üle väljaku kajavad hõiked on protestiks selle vastu – aga traditsioon on traditsioon.

Barbi-pükstes ning justkui Versace kuldsete tikanditega jakkides „soojendus-võitlejad” kekslevad härja ees ette ning taha ning ikka ja jälle kaovad kordamööda plangu taha peitu. Peagi ilmub aga areenile võrreldes ”soojendajatega” sihvakam ning graatsilisem Barbi-Ken ehk toreadoor, kelle käes lehvib veripunane keep ning kes teeb publiku poole teivashüppaja käeliigutusi, et rahvas talle kaasa elaks. Rahvas möirgab valjemini. Siit-sealt kostub hüüdeid – Viva Quito!! (Tallinna Vanalinna päevade ajal ei ole ma küll sellist patriotismi täheldanud kui siinsete Quito päevade ajal ehk quitolased on täielikud patrioodid).

Ja siis see algab... Härg veritseb seljast. Toreadoori silmis on külm ja kirglik pilk. Ta lehvitab punast keepi, härg kaabib jalaga maad, puhub õhku ning tormab. Toreadoori puusad on kui salsatantsijal - ta keerab end õigel hetkel härja eest ära, keerutab õhus keepi, väändub vaheldumisi S-täheks, I-täheks ning E-täheks ning puhub sarnaselt härjale sõõrmetest õhku välja. Kui Härg on punase kanga seest läbi tuhisenud, võtab ta hoogu maha, seisatab, vaatab. Kui pikka mõtlemisega härg taipab, et toreadoori ei ole näha (sest ta tuiskast tast ju möödas), siis keerab ta end aeglaselt ümber, põrnitseb uuesti toreadoori, kaabib maad, keerab sarved ettepoole ning sööstab uuesti. Taaskord lehvib punane kangas – siuh-vilks-vinks-vonks-siuh-sah-trahh. Härg on taaskord rünnanud toreadoori punast keepi aga mitte toreadoori. Mõtlen, et härg peaks ju ometi nutikas loom olema, suur aju ju, kuid kuidas ta pelgalt ühest punasest nartsust laseb end ära petta ja ennast sellest nii närvi ajada. Iseenesest on ju toreadoori roosa tagumikuga ning päikese käes kullast sätendavad liibukad palju atraktiivsem sihtmärk?! Aga härga ei näi roosad sukad ja prinkis tagumik huvitavat, vaid ikka ja jälle ründab ta punast keepi. Ja veelkord. Ja veelkord. Toreadoori näol on juba uhke irve. Rahvas karjub iga õnnestunud „härja-lollitamise” katse peale: „Oleeeee!” Toreadoor teeb kehaga nõtkeid liigutusi, keebiga veelkord siuh-vilks ning uuesti kõlab „Oleeee!” Ühel hetkel aga jääb härg pikemaks seisma – ning toreadoori põrnitsemise asemel vaatab ta üles publiku poole mõtliku ilmega, justkui oma fänni-klubi tänades. Ilmselt usub see vaene härg, et need hõisked on talle. Mõtlen, et tegelikult on kogu see võitlus ebaaus. Ehk kuidas oleks jalkavõistlus, kus vaid ühe tiimi fännid kohal on?! Võimatu-mõeldamatu. Tegelikkuses peaks olema osa tribüünidest teistele härgadele, kes võitlushärga toetab ning talle kaasa elab. Aga areenil olev härg vaatab veel pikalt publikut, nii et toreadoor peab teda hüüdma paar korda. Ma ei tea, mida härg tribüünidel nägi, aga hetkeks tundub, et ta isegi naeratab ning seejärel keerab end ringi ning pühib uuesti toreadoori poole.

Peale kassi ja hiire mängu on toreadooril vaja veel vaid mõõk härja turja libistada... on otsustav moment. Rahvas tribüünidel on haudvaikne. Ühtäkki kostab üle areeni publiku seast: „Fuck him!” Ja samal hetkel teeb toreadoor valearvestuse ning härja sarved lennutavad ta üle pea. Härg on murdosa sekunditega end ümber pööranud ning puksib oma sarvede otsas imeilusas kostüümis olevat šarmantset toreadoori. Areenil puhkeb kaos – kuskilt ilmuvad roosades keepides „soojendus toreadoorid” ning proovivad härja tähelepanu kõrvale meelitada. Härga hetkel enam roosad keebid ei huvita, vaid ta proovib toreadoori poolt üleskeerutatud viha kõik roosadesse-brokaat-pükstesse valada. Osad mehed rebivad härga sabast, teised üritavad toreadoori tema sarvede vahelt kätte saada. Rahvast ei eruta enam aga isegi niivõrd see, mis toreadooriga toimub, vaid nad on täiesti pöördes ning näitavad näpuga mehe suunas, kes otsustaval hetkel toreadoori vastu ja pulli poolt karjus! Toreadoor jääb ilmselt ellu, aga ma ei taha isegi mitte ette kujutada kui mitu auku ta kostüümis ning veel hullem, selles kartmatus ilusas kehas on.

Areenile ilmub uus härjavõitleja, kes on ilmselgelt närvis, sest ta peab sellele samale hullumeelse härjale nüüd otsa peale tegema. Aga rahvast ei huvita ka üldse see uus võitleja, vaid ühel häälel nõutakse kohtumõistmist mehele, kelle suure suu tõttu ilmselt toreadoor kontrolli kaotas... Rahvas ei jäta enne järgi, kui politsei patuoina tribüünilt välja eskordib ja härg jääb ka oma ainukesest fännist ilma.

Algab uus võitlus ning härja-lollitamise protseduur kordub. Mul on härjast kahju, sest terve ta külg on seljahaavast immitsevast verest punane ning ta on ilmselgelt väsinud... Üsna pea ajab toreadoor end puhevile kui paabulinnu, haarab mõõga ning suunab selle härja suunas – eemalt on näha, kuidas nende kahe vahel on silmside. Toreadoor ja härg lähenevad üksteisele, toreadoor torkab, härg peatub, justkui sääsk oleks teda hammustanud ning pöörab aeglaselt ringi. Toreadoor kõnnib publikult aplausi välja meelitades edasi, ilma selja taha vaatamata. Huvitav, et ta oma niiöelda vaenlasele julgeb selja pöörata?! Härjal piisaks vaid korraks söösta ning see graatsiline mees lendaks kui linnuke taevariiki. Kummalisel kombel (mitte ükski) härg ei tee seda, vaid pigem jälgivad eemalt rahulikult kuidas toreadoor oma auringe teeb. Ja tapatöö jätkub – ikka ja jälle torkab toreadoor mõõga härja selga ja veelkord ja veelkord. Lõpuks saab härjal küll. Ta vajub põlvili ja siis külili ning siis kukuvad ka jalad mürtsuga areeni liivale. Kuskilt ilmub pistodaga mees, kes härga veel mõned korrad sarvede vahele torkab ning kohe seejärel tuleb käru, et tulevane biifsteek areenilt ära viia.

Areenile ilmub järgmine härg, kellega võitleb eelmise härja tapnud toreadoor. Peale seda kui härg ja toreadoor on ilusa show andnud ning ka see härg tundub publiku ees kummardavat, hakkab rahvas tribüünil karjuma, oma panama kübaraid ning taskurätte lehvitama. Uurin taaskord Pablolt, et milles asi?! Selgub, et rahvas palub, et toreadoor härga ei tapaks, sest nii härg kui ka toreadoor mõlemad andsid suurepärase etenduse. Selgub, et otsustajaks ei ole siiski mitte toreadoor, vaid ühes väikeses putkas istuvad bossid, keda kübaralehvitamine täiesti külmaks jätab ning nii leiab paraku varsti oma otsa ka see härg. Toreadoor on kui muinasjutu prints. Kõnnib graatsiliselt kikivarvastel mööda areeni, korjab fännide poolt visatud lilli ja muud träni ning saadab õhusuudlusi.

Kokku toimub umbes 6 erinevat tapatööd, millest näen kolme, sest pärast vaheaega meid Pabloga enam sisse ei lasta - põhjuseks rinnal rippuvad suured kaamerad. Pablo protesteerib, sest enne ei kontrollinud kaamera olemasolu keegi, kuid nüüd on äkki keelatud. Meeste kõrvad jäävad suletuks ning selle asemel peame hoovi peal olevaid kunst-härgi pildistama. No vähemalt ei pidanud ma rohkem tapmist enam nägema. Härjavõitluse väljaku uste taga tänaval toimuvad protestiavaldused härjavõitluse vastu. Nimelt etendab kamp noori härja tapmist ning nende ümber lehvivad suured plakatid, mis kutsuvad üles härjavõitlused keelustama. Pablo kommenteerib aga, et see on ammustest aegadest hispaanlastega saabunud Ecuadori traditsioon... ning kuumaverelistel rikastel ecuadorlastel on härjaõigustest ükskõik.


Kõiki fotosid vaata siit.

Marika

Kommentaare ei ole: