esmaspäev, 21. detsember 2009

Palju siga maksab? Aaa laama?

Olematult väikeses, kuid uskumatult maalilise ümbrusega mägikülas Chugchilianis

Telefoni levi ja internetti ei ole

Ükskõik, kas Kuubas on võimul Fidel või keegi teine, kas Eestis on parasjagu lumeuputus või Aafrikas näljahäda, Ecuadori keskosas, imetillukeses linnakeses Saquisilis toimub igal neljapäeval turg, muuhulgas ka loomaturg. Juba neljapäeva varahommikul hakkavad ümberkaudsetest Andide mägiküladest linnapoole tulema sead, lambad, lehmad, laamad ja hobused. Kui vaatan neid auto kastis turu poole vuravaid sikke-sigu-lambaid, siis hakkab peas iseenesest mängima laul:

...seal olid väiksed roosad notsud.
Kutsud sõitsid Torilasse,
notsud sõitsid Porilasse.
Seal olid sarvilised sikud,
sarvilised sikud-sokud.
Sokud sõitsid Karjakülla,

Karjakülla-Marjakülla.


Nemad tulevad küll ilmselt vastumeelselt turule, kui välja arvata need loomad, kellele hirmsasti veoauto kastis sõita meeldib ning teiste omasugustega vahelduseks ilmajuttu ajada. Hea meelega tuleb aga nendest mägiküladest kriimude päikesepõlenud nägudega ning omapäraste näojoontega indiaani rahvas, selleks ikka et tuttavaid näha, äri teha – uusi pudulojuseid soetada või üleliigseid müüa, turutoitu süüa ning kuulujutte rääkida.

Olen kell 7 platsis ning oma suureks positiivseks üllatuseks tundun olevat ainuke turist (paari tunni pärast saabub neid veel paar). Pilt ja heli on võimsalt kirevad. Igast suunast kostab: „Määä-amuuuu-ihaahaa-mää-määä-ruii-määä-ruiiiiiiiiiiiiiiiiiiiruiiiiiiiiiiiiiiiiii-amuuuu-kurarentadollares-sinkuentadollares!” Seisan inimsummas, kellel enamusel on peas jahimehe kaabud, millelt ei puudu pea kunagi paabulinnu sulg. Naiste juuksed on keeratud kas kanga sisse torusse või siis punutud kahte patsi ning rinnal ilutsevad võlts-kuld pärlid. Naistel on seljas üldiselt sametseelikud, selle peal neoonvärviline sall ning jalas erksavärvilised sukad, mis on lihtsalt üle põlve rulli keeratud. Tihtipeale on naistel seljale seotud suur pamp, mille seest võib üldjuhul leida ühe kriimu ja sasipeaga lapse. Meestel on tihtipeale viigipükste peale visatud triibuline või värviline pontšo. Selle kirevuse vahele mahuvad loomulikult ka moodsamad ecuadorlased, kes kannavad teksapükse ning pusasid. Nagu ikka sellistel kirevatel puhkudel, asun ma suhteliselt nahaalselt oma kaameraga „saagi kalale”. Aga nii suurt vaenu turistide või siis pigem kaameraga turistide vastu ei ole ma kusagil mujal oma reisi jooksul näinud. Inimesed saavad vihaseks, vibutavad käega, vannuvad ja sõimavad. Proovin oma vana blondi trikki – ehk naeratan süütult ning kehitan õlgu – kuid isegi see ei aita. Inimesed on täiesti tigedad. Sellepeale ei jää mul muud üle kui veelgi rohkem paparatzziks hakata ning proovin pilte teha heinakuhja tagant ning autode vahelt ning kaameraga seljatagant möödaminnes...

Kohe algatuseks teeb üks suur siga ühe suuremat sorti draama. Nimelt proovib ta köie otsast põgeneda ning kisab täiesti kõrvulukustavalt nii, et mul tuleb kananahk ihule. Siga on tugev ning tõmbab oma peremeest enda soovitud suunas ja karjub veel valjemini. Ühel hetkel, ei tea kuidas, õnnestubki seal end köie otsast vabastada ning ta jookseb nii kiiresti kui jalad võtavad mööda autoteed minema. Rahvas on elevil – sea peremees ja perenaine asuvad teda autode vahel taga ajama. Nalja kui palju.. Pärast 10 minutit on siga uuesti nööri otsas ning teda venitatakse uuesti auto kasti....ikka ja jälle kõrvulukustava ruigamise taustal.

Turg on jaotatud sektoriteks ehk igale loomaliigile oma.. Alustan lammastest, kes on ühte patta pandud laamadega. Saadaval on nii väikeseid tallesid kui ka suuri lambaid. Kauplemine käib täie hooga. Selleks, et aru saada, kui palju kohevatel lammastel on villa ning kui palju liha, kasutavad kohalikud kaalumiseks lihtsat trikki. Nimelt haaratakse lambal kahest ühel küljel olevast jalast, nii et lammas jääb kõht taeva poole rippuma ning riputaja hindab tunde järgi lamba kaalu. Seda trikki ei tee ainult suured mehed, vaid ka õblukesed naised haaravad muudkui hoogsalt aga lamba jalgadest ning ikka ja jälle kõht taeva poole. Uurin ühelt naiselt, et palju lambatall maksab ka. Selgub, et väikese talle saab nii 50 dollariga kätte. See naine on pärit lähedalolevast külast ning tal on hetkel kokku 20 talle müügiks. Kohe leian ühe mehe, kes müüb imearmsaid laamasid. Uurin, et palju selle armsa laama eest tahetakse. Niisiis – laamad on rohkem hinnas – küsitakse 80 dollarit. Mees läheb hoogu ning proovib mulle seda laamat maha müüa. Ütlen, et olen seljakoti rändur ning kuigi see laama mulle hirmsasti meeldib, siis ei ole mul kuidagi võimalik teda kuhugi paigutada. Mees vaatab mind kui kuutõbist ning ütleb, et äh, sa ei peagi ju teda kuhugi panema, see oleks ratsutamiseks ning asjade vedamiseks! Oh, mind rumalukest küll. Kuna ma olen sellesse kaisulooma sarnasesse olendisse juba selle jutuajamise jooksul kiinduda jõudnud, siis uurin, et mis looma nimi on. Müüja vastab kiiresti: „Alfonzo”. Selle peale hakkab minu kõrval seisev mees protesteerima, selgub, et müüja ütles mulle hoopis tema nime! Kahjuks jääb laama tehing seekord katki.

Liigun edasi lehmaturule. Lehmi on palju ning iga müüja hoiab millegipärast rohututti lehma nina all – ilmselt selleks, et lehmad rahulikumad oleks. Käin lehmade vahel siia-sinna nagu vana lehmakaupleja ning teen juttu ühe ja teisega. Selgub, et ühe kidurama lehma saab 220 dollari eest, kuid juba veidi priskema eest tuleb välja käia 250 dollarit. Kohe kõrval müüakse ka hobuseid ning nende hind on täpselt sama. Lehmade vahel liigub mees, kes müüb muuseas teksapükse, teine mees müüb kingi ning kolmas lahtiselt pirukaid. See on ju ka mõnevõrra loomulik, sest need müüjad, kes päev läbi oma pudulojustega turuplatsil peavad seisma, neil ei ole ju mahti muule shoppingule minna. Nii tuuakse neile kaup kohe lehmade vahele kätte. Eesti sanitaarkontroll saaks kreepsu siin!

Kõige kärarikkam ja haisvam on sigade müügiplats. Ühe vanade hallide punupatsidega naiste käe otsas on 10 väikeset põrsast, teine proovib kõigest jõust suurt ja pirakat emist kohal hoida. Aeg-ajalt on mõni siga nööriotsas olevast peremehest tugevam ning läheb teiste sigadega sõprust tegema. Siis pääseb platsil valla kaos – sigade köied lähevad risti-rästi, igaüks proovib oma siga enda juurde tagasi tõmmata, kuid sead saavad hoopis segadusest hoogu juurde ning hullavad omasoodu. Üks sõbralik vanapapi ütleb mulle, et äri on hea, ta on täna müünud juba 4 siga. Selgub, et nii põrsa kui ka hiigelsuure sea saab 50 dollari eest.

Kepslen oma tundi paari ikka sigade vahelt lehmade vahele ning lehmade vahelt lammaste vahele. Kord vibutab üks tädi rusikat, siis kaotan sea sita sees tasakaalu, siis sõimab mingi mees mind arusaamatute sõnadega ning teisel hetkel on minu ümber paarkümmend lehma, sarved minu tagumiku poole, minu jalad takerduvad ikka ja jälle lamba köitesse ning mitmed hullumeelsed emised rebivad end nöörist lahti ning tormavad nagu pöörased. Olen suhteliselt imestunud kui lõpuks turult eluga ning isegi suhteliselt puhtana pääsen.

Hiljem istun bussi ning minu tenniste küljest hakkab imbuma räiget sea sita haisu. Teen nägu nagu see tuleks kusagilt mujalt ning olen oma turu-elamuste üle silmnähtavalt rahulolev.

Kõik fotod siit.

Marika

2 kommentaari:

Annika ütles ...

Lahedalt hull naine! Jõulukalli sulle ja mõnusat suure pauguga uut aastat! Annika (V)

Elis ütles ...

No tõesti, hull ja äge! Su sissekanded kannavad edasi nii superhead tunnet, nii et jätka uuel aastal uue hooga!! Mõnusat aastalõppu sulle :-)