esmaspäev, 13. juuli 2009

Värvikad, harivad ja veidi hullumeelsed pühaõhtusöömaajad

Oma terrassil, kuhu kostub orus oleva jõe vulin
Juuli ja august ei ole enam nii kuumad kuud Balil

Ubudis on palju värvikaid tegelasi, kellega vestlused tihtipeale kisuvad müstika valdkonda. Olin sellega juba päris ära harjunud, aga nädal oma sünnipäeva (mis oli mayade kalendri järgi minu jaoks magneetiline aasta ehk ligiatõmbamise aasta) muutus olukord eriti intensiivseks. Nimelt tõmbasin ma oma elu kolmekümne teise aasta viimasel nädalal endale ligi terve portsu inimesi, kes isegi pärast rohkem kui kaks kuud Ubudis olemist ning igasuguste veidrikega kokkupuutumist suutsid mind oma elufilosoofia ning maailmanägemusega korralikult üllatada. Kuna see kõik oli veidi hullumeelne, parajalt naljakas, kuid samas maailmapilti avardav, siis usun et see on väärt jagamist... (Allolevate tegelaste nimed on muudetud ja fotod ei ole tegelastega seotud).

Esmaspäev...

Tantsin Finiga Enya saatel paljajalu Balile omasel mustal rannaliival... ja me ei ole mereääres, vaid ainsat külastajad Ubudi ühes vastavatud itaalia restoranis. Fin on Hawailt, ta kireks on tantsimine, tööks filmimine ja sissetulekuallikaks massaaž. Finil on omadus hästi kaua ja hästi sügavalt silma vaadata, nii, et isegi minul kui silmsideme fännil hakkab ebamugav. Fin on vist kõige hingelisem mees, keda näinud olen - nii näen teda nutmas Iraagi sõja ning tuumakatsetuste pärast ning samuti Bali ilu pärst. Ka õhtusöök temaga on eriliselt hingestatud. Ta räägib ta mulle, et tea elu muutus täiesti peale seda, kui ta silmad kinni sööma hakkas ja toitu tunnetama hakkas. Niipea kui meie toit on lauale saabunud, loeb ta lühikese palve. Ta selgitab mulle, et söömine on korda päevas tema meditatsioon (milleks tal muidu aega ei jätku). Nimelt ta tänab selle palve/meditatsiooni käigus emakest maad, päikest ja vihma, kes aitasid toidul kasvada. Ta tänab farmereid ja toidutööstureid, kes toidu tootsid. Ta tänab kokka, kes selle kunstiteose valmistas. Ta õnnistab oma toitu, et see ta kehale head teeks. Enne esimest ampsu vaatab ta endale omaselt mulle pika vaikuse saatel veel pikemalt silma ning ütleb tasa: „Luba ma vaikin, sest ma soovin oma toiduga armatseda!” Fin suleb silmad ning sööb sel viisil umbes 20 minutit hoolikalt mäludes oma lasanjet ning tema näolt võib lugeda igat emotsiooni, mis see toit talle pakub. Me ei räägi sõnagi. Ma olen esialgu parajas hämmingus. Peagi asendub hämming imetlusega – eks me kõik teame, et maol ei ole hambaid ning toit tuleb ilusti läbi mäluda. Minu tutvusringkonnas on mitmeid gurmaane, kuid ma ei ole neist mitte kedagi näinud oma toiduga nii kirglikus suhtes olevat. Kuna mul õhtusöögi vestluspartnerit ei ole, siis otsustan ka ise oma kreeka salatiga flirtida... mm tõepoolest, ma märkan palu rohkem maitsenüansse, toidu tekstuuri ning silmad kinni olek laseb tähele panna, et toitu liiga ruttu alla ei neelaks...

Mina tänan Fini, selle tarkuse eest. Mõtlen oma (töö)lõunate jooksul allakugistatud lõunatele ning alustan järgmisest päevast ka oma toiduga „armatsemist”. (Tervitused siinkohal BDA kiirsööjate gängile! )

Teisipäev..

Satun Kafes (Ubudi peamine kohtumispaik) ühte lauda Kim’iga, keda tean küll juba ammu, aga seekord jutustab ta mulle oma loo. Kim on iirlane, kes aastaid tagasi oli edukas näitleja ning kellele terendas avatud uks Hollywoodi filmidesse. Kõik läks nagu lepase reega, kuni ta võttis väikese puhkuse ning läks Iirimaal ujuma. Selles lahes ujus ta juurde delfiin, kes talle silma vaatas ning muutis tema elu igaveseks. Nimelt kui Kim veest välja tuli, oli ta justkui „nõiutud” ning nii mõnedki asjad hoobilt kristallselged. Ta võttis telefoni, helistas oma managerile ning teatas, et ta lõpetab oma näitlejakarjääri. Manager tembeldas Kimi hulluks, sõimas, palus, nuttis ja karjus, kuid ei miskit. Kimi sees oli selge teadmine, et tema missioon siin ilmas on midagi muud kui Hollywood. Sellest ajast saadik on ta reisinud mööda ilma, uurinud põlisrahvaste elu-olu ning vaalade-delfiinide elu olu. Selle tulemusena valmis ka dokumentaalfilm „Whaledreamers”. Nimelt arvatakse delfiine ja vaalu olevat meie planeedi kõige intelligentsemad ning telepaatiliselt tundlikemad olevused, kes on pärit planeedilt Siirius. Nimelt oskavad nemad ilma elektrooniliste kommunikatsioonivahenditeta distantsilt üksteisega suhelda, telepaatiliselt suhelda ning neil on ligipääs kogu maailma ühisele teadvusele. Põlisrahvad teadsid kunsti kuidas delfiinide ja vaaladega ühendust hoida ning selle läbi ka meie planeeti hoida ja kaitsta. Film räägibki meie planeedi enesehävitusest ning ühe väikese sega-rahvustest põlisrahvaste grupi pingutustest läbi iidse tarkuse vaaladega ühendust saada ning seeläbi planeeti päästa.

Kimi lugu ja missioon on inspireerivad, tema teadmised delfiinide-vaalade maailma kohta on šokeerivalt huvitavad ning film koputab globaalsete teemadega südametunnistusele...

Kolmapäev...

Mac on suurt kasvu Uus-Meremaa mees ning õrnahingeline maalikunstnik, kelle on oma hulka pühitsusega vastu võtnud maoorid ning kes planeerib Richard Bransoni kambaga järgmisel aastal kosmosesse lennata. Tema missiooniks on kosmosest aktiviseerida Abu Dhabis ühes palees toimuv multidimensionaalne universumi show (mille ta on varem valmis disaininud). Mac on ülimalt spirituaalne ning läbi-lõhki geomeetria ja universumi mees – tema maalidel on erinevad kujundid, mis peamiselt kajastavad erinevaid planeete või siis universumi osasid. Oleme väikese seltskonnaga ühel Bali rannal luksust nautimas, kus tähistaeva all õhtust süües ning Maciga rääkides jõuame ikka ja jälle universumini või geomeetriani. Nimelt püha geomeetria (sacred geometry) temaatika on ka varem minuni nii ja naapidi jõudnud (ei mäleta küll, et kooli füüsika või matemaatika tunnis sellest kuulnud oleks, aga võis ka olla et ma lihtsalt huvi puudusest ei pannud tähele), kuid sellele õhtul andis Mac mulle kõige selgema selgituse sellest.

Nimelt maailma iidne tarkus, mida põlisrahvad valdasid, on peidetud märkidesse – geomeetrilistesse vormidesse ning nendest tuletatud struktuuridesse - seda nimetatakse pühaks geomeetriaks. Vastavalt sellele on kogu maailm tekkinud ja arenenud vastavalt teatavatele sarnastele seaduspärasustele, mis on matemaatilised suhted, harmoonilised resonantsid ning arhetüüpsed sümbolid. Need seaduspärasused esinevad kõikjal kogu universumis ja kõiges, mis eksisteerib – nii on püha geomeetria aluseks elule nii mikro- kui makrokosmoses ning seda võib leida kõikidest teadusharudest, kunstist, muusikast, tervendamismeetoditest, jne. Nii on näiteks meie rakud, planeedid ja universum sarnase geomeetrilise ülesehitusega ehk kera. Nii näiteks on puulehe mustrites, teokarbi krussis, päevalille südamiku kujus, DNA ülesehituses, viljapeade ülesehitusel sarnane matemaatiline seaduspärasus. Selleks seaduspärasuseks on „kuldne lõige”, mis on matemaatiliselt konstant 1.618033087... (koolis õppisime seda vist fii nime all). Kuldne lõige tähendab lõigu sellist jaotamist kaheks osaks, et suurem osa oleks kogu lõigu ja selle väiksema osa keskmine võrdeline. Või teiste sõnadega, et kogu lõik (a+b) jagatud suurema osaga (a) võrduks suurem osa (a) jagatud väiksema osaga (b) (Allikas: Tark Investor). Huvitav on tõdeda, et meie jaoks müstilisena tundunud püramiidide ehitus ka tegelikult kasutab sama valemit...

Püha geomeetriat peetakse ka nö ukseks „valgustumise” juurde, sest sellesse on peidetud alateadvuses uinuvate jõudude äratav informatsioon (nimelt väidetavalt meie 3 miljonist DNA keemilisest koostisosast, kasutame vaid ligikaudu 60 000 ehk kõik ülejäänud on uinunud – milline kasutamata potentsiaal!). Püha geomeetria kujundid saadavad signaale, mis on samal sagedusel meie algse ehk mitte-uinunud DNA-ga ja suudavad selle äratada. Selle tulemusena hakkame mõistma ülimat täiuslikkust, mis on alati ja kõikjal meie ümber, ning mis saab nähtavaks siis, kui suudame püsida hetkes ja märgata ilu, korrapära ning harmooniat enese ümber.

Mac räägib, et inimesed tegelikult teavad seda kõike, aga ei mäleta. Püha geomeetria aitab meenutada. Kuna me ei mäleta, siis avame ekslikult ka, et see maailm siin ja praegu on ainus. Tegelikult on nii ajal kui ruumil mitu dimensiooni, kus avatud teadvuse korral on meile ligipääs.

See vestlus jätkus tunde, käis ringiga kadunud kontinendi Atlantise radadel, arutas paralleelseid elusid universumis ning maandus sinna, et mitte midagi tegelikult ei ole. Vahepeal tekitas minu ajus lühise, siis suure avastusliku plahvatuse, siis suure segaduse ning loobumistunde, kuid avas minu jaoks uue perspektiivi maailma avastamisel.

Neljapäev...

Olles avastanud minu näol oma fänni, jätkab Mac neljapäevasel õhtusöögil mulle oma maailmavaate tutvustamist. Nimelt läheneb maakerale peale igat 3600 aastat üks teine planeet, mille elanikeks on sisalikud või roomajad. Need roomajad on huvitatud maakera kullast, sest kullatolmuga on võimalik paljut korda saata. Ammustel aegadel, kui see roomajate planeet meie maakeraga kokku puutus, siis tulid sisalikud meie planeedile ning võtsid inimese kuju. Tänaseks valitsevad nad pangandus sektorit ning kõige suurem sisalike sisalik on loomulikult G. Bush ja tema liitlased. Teised roomajad on need, kes teevad maakeral tuumakatsetusi ning soovivad meie planeeti hävitada. Kurjad ja omakasupüüdlikud, jah, aga roomajad?! Kuigi igaühel on absoluutne õigus oma arvamusele, vaatan siiski vaatan Macile narma turtsatades veidi altkulmu ning tema vaimses tervises kahtlustava pilguga otsa, aga ta vaid noogutab vandeseltslaslikult. Proovin aru saada, et kui tõsiselt ta kõike seda ise võtab ning küsin, et kas see kõik ei meenuta talle kangesti Hollywoodi filme. Ta muutub veelgi tõsisemaks ning ütleb, et need filmid on kõik tehtud ka roomajate poolt ning selleks, et meie, inimesed harjuksime selle mõttega ära. Nohisen vaid üllatusest ja hämmingust. Ja jätan teema sinnapaika.

Naudin õhtul päikeseloojangut, kui minu poole tuleb kahe mangokokteiliga Mac. Räägime päevasündmustest ning Mac teatab, et pangaautomaat sõi ta kaardi päeval ära. Ta vannub hirmsasti ning taaskord enne kontrollides, et keegi meid ei kuule, ütleb mulle, et ta on kindel, et see oli roomajate vandenõu tema vastu – sest ta teab liiga palju. Ma ei suuda oma kulme paigal hoida ning need kerkivad kaartena taeva suunas. Ma hoian end tagasi, et mitte valjusti ja kõveras naerma pursata. Ja see ei ole veel kõik... Mac jääb mõtlikuks ning räägib mulle loo, kuidas ta eelmisel aastal läks panka laenu taotlema. Pangaametnikel ei olnud mingit põhjust talle ära öelda, sest ta sissetulek ja tagatised olid korralikud... Aga kui ta läks kohtumisele laenuametnikuga, siis ametnik ütles talle „Ei” ning Mac vannub, et samal hetkel välgatas laenuametniku silmis roheline piklik helk, mis on omane vaid roomajatele.

Kui hiljem olen oma mitu head tundi selle kõige üle naerda saanud ning kõike seda oma hea Eesti sõbraga arutan, siis arvab ta, et mul on viimane aeg Balilt lahkuda. Aga samas tuletab ta mulle lõbusalt meelde, kuidas ülikoolis olime sõbrannadega pidevalt naerukrampides filosoofia professori kosmose heietuste ja maailma illusoorsuse teooria üle – „et kõik on üks kosmos” ning „tegelikult kõike, mida näeme, ei ole olemas”. Arvasin tookord, et ju see mees on veidi metsapoole, kuid ilmselt täna usun ise juba vähemalt pooltesse tema õpetustesse.:) Et ikkagi tark mees oli. Mac on ka tark ja intelligentne mees ning tema huvitava ja värvika maailmakirjelduse ees müts maha, aga ilmselt „sisaliku-teooria” uskumise juurde jõudmiseks on mul veel pikk tee vaja käia  ja senikaua võtan seda kõike kui head huumorit.

Reede...


Oleme Umi ja Andyga autos teel viimase lahkumispidu-õhtusöögile Jimbarani (väga lahe mereanni restoranide koht) randa, kus saame ülejäänud seltskonnaga kokku. Nagu ikka siin Ubudi ringkondades, teemad kisuvad kohe mõni minut peale autosse istumist veidi ebamaiseks. Justkui tellitult alustab Andy heitusi pühast geomeetriast, sest ta just täna lõpetas selleteemalise raamatu. Ma ohhetan asjade kokkulangemise pärast ning räägin oma kahe eelmise päeva püha geomeetria kogemustest. Umi aga mainib, et midagi ei ole siin ilmas juhuslikku (see, et me siin autos kolmekesi oleme, ei ole ka juhuslik) ning jagab meiega oma selle nädala kahte kogemust töötamisest püha geomeetriaga. Umi on vaimselt ärganute „kõrgem klass”. Nimelt ei tegele ta iseendaga, vaid proovib aidata kogu inimkonda ja planeeti. Kuigi ta mainib, et alati, kui aitame iseend, siis aitame tegelikult kõiki maakera elusolendeid. Umi viib iga kuu ühe korra oma vaimse õpetajaga läbi ühe pika meditatsiooni, kus ta proovib lahendada mingit esilekerkinud probleemi. Igakord on üllatus, mis probleem on ning kuhu ta satub. Täna käis täna kuul. Ta istus Kafe nurgalauas, tegi skype kõne oma õpetajaga ning lihtsalt reisi kuule. Nimelt käis Umi kuu tagumisel küljel, (mis maakera poole kunagi ei paista) ronis läbi ämblikuvõrkude ja muude takistuste ning läks kuu keskmesse, kus asus halva energia kese – suur punane kera - ning proovis seda kogu inimkonna jaoks heaks energiaks transformeerida (kasutades püha geomeetria elemente). Ma olen sel nädalal juba niipalju sürre asju kuulnud, et see ei pane mind enam mitte imestamagi – kui on vaja maakera päästa, siis tuleb päästa – ja avastan end mõtlikult kaasa noogutamast. Teine üritus, kus Umi sel nädalal käis oli inimkonna teadvuse äratamise tseremoonia, kus püha geomeetriat kasutades prooviti meis uinunud tarkust äratada. Jaa.. see on täiesti teine maailm, kuid mul on siiralt hea meel, et keegi selliste teemadega ehk kogu inimkonna heaoluga tegeleb.

Kui Umi on lõpetanud, teeb Andy ettepaneku, et me kolm võiksime proovida ka täna midagi kogu maakera jaoks teha. Ma ei vaidle vastu, sest tunnen justkui isegi väikest kohustust peale oma 100% iseendaga tegelemist midagi ka teiste heaks teha. Nii võtame kätest kinni, saadame üksteisele ja kogu maakera elanikele südamest südamesse armastust. Ehk südamete armastusega täitmisega peaks kogu inimkonna südametesse või teadvusesse veidi rohkem armastust jätkuma ja nii päästame maakera... Loodan, et see toimib 

Laupäev...

Khalile on valvamiseks jäetud ilus villa. Ta korraldab seal peo. Peo käigus müüb ta oma tehtud ehteid. Need ei ole aga niisama ehted, vaid väega ehted... Nimelt Khali chantib igale ehtele või igale pärlile pärlikees erinevate jumalate mõeldud chante ning paneb väe nendesse sisse ning kannab siis vastavalt neid ehteid, mis jõudu tal parasjagu vaja on. Istume koos tema elutoas, eemal verandal toimuvast seltskondlikust mürast, ning ta pakub välja, et me võiks koos chantida ja palveid lugeda. Ta võtab pärlikee, kus on budismist tuntud püha numbri kohaselt 108 (Budha palvete arv) pärli ja me laulame igale pärlile jumalanna Lakshmi palve ja paneme pärlikee sisse vaimse ja materiaalse külluse, armastuse, ilu, puhtuse, lahkuse jõu... Kahjuks jääb minu eelarve väega pärlite hinnale alla ning nii lahkun peolt ilma pärliteta, aga uue kogemusega. Khali ütleb, et tegelikult oleme me kõik ise suutelised igasse oma ehtesse väe sisse panema...

Pühapäev...
Mul on täna sünnipäev. Istun üksi kohvikus nimega „Kärbes”, sest kõik plaanitud plaanid jäid ära. Ma võtan vastu lakkamatult saabuvaid sünnipäevakõnesid ning ei suuda pidada naeruhooge, mida seljataga oleva nädala sündmused ikka veel esile kutsuvad. Olen tänulik nädala jooksul saadud sünnipäeva kingituse üle minu teele sattunud inimeste ja nende maailmavaadete värvikuse näol. Olen õnnelik oma armsate ja „normaalsete” koduste sõpradega suhtlemise (telefoni ja skype’i teel) üle. Pean üksi selles kohvikus „pidu minus eneses” ning olen rõõmus iseendaks olemise üle.

Marika

7 kommentaari:

markko ütles ...

Küsiksin vahele ühe hoopis argisema küsimuse. Kui pika viisaga Indoneesias oled ja kus viisa tegid? Kui selle piirilt saadava kuuajasega, siis kuidas viisat pikendamas käid?

Tervitades,
Markko

Marika ütles ...

Olen siin kuu ajalise turismiviisaga ning siin on palju variante, et keegi nö sahker-mahker pikendab selle sinu eest ära.

Tervitused,
Marika

markko ütles ...

Njah,
Eelmisel aastal, kui pikemalt Sulawesil peatusin, siis ainukene asi, mida sahkerdada ja mahkerdada ei saanud oli viisa. Pidin üsna tüütuid lende viisa uuendamiseks ette võtma.
Küsin, kuna sellel aastal saan ise tööviisa, aga naisel see ei õnnestunud ja praegu otsimegi koostöös Indoneesia poolega erinevaid võimalusi talle ka ikkagi sahker-mahker teha. Eks näis, kas bürokraatiadžunglis see ka õnnestub :)

Markko

Siki ütles ...

Palju õnne sünnipäevaks, Marika!
:)
Inimkonna teadvuse äratamine vist toimib küll, sest järjest enam märkan ma inimeste huvi sarnaste teemade vastu...

jurlem ütles ...

Markko!
Kui teha enne Indoneesiasse saabumist viisa I saatkonnas, siis kehtib see 60 paeva. Lisaks annab see voimaluse viisat riigist lahkumata 4x pikendada (a 30p) kohalikus immigratsiooniametis. Vaja selleks kohapealset 'soovitajat' ehk sponsorit, tiba kannatust ja 250000 rm.
Oleneb ametnikust, kuid kui su naine laheb ja ytleb, et tal pole yhtegi kohalikku sopra ja reisib ka ihuyksi, siis mul jai mulje et ametnik ise voib ka sponsor olla/leida. Muidugi kui ta markas minuga kaasasolevat motojuhti, kelle ma sponsoriks lykkasin, siis ta enam nii sulavoi polnud :)
Sponsor peab vaid paberi kirjutama ja id'st kopi tegema. Muud kandvat rolli pole.

el kiwi ütles ...

ja näe, lugesin sinu sünnipäevapostitust oma sünnipäeval :)

Kommentaariks kuldlõikele, et seda saab ka palju lühemalt ja lihtsamalt kirjeldada. Näiteks: ruutjuur kahest. Või siis piltlikumalt - ruudu diagonaali ja küljepikkuse suhe.

Või veel piltlikumalt: joonista ruudule üks diagonaal; hoia diagonaali ja külje liitepunkt paigas ja pööra sedasama ruudu külge ümber selle liitepunkti seni, kuni selle külje otspunkt lõikab diagonaali - ja see punkt diagonaalil, kui kaugele külg oma otspunktiga ulatub, ongi kuldlõike koht..

teiste sõnadega - tervitusi nõo reaalgümnaasiumist :)

Marika ütles ...

Eiko, sina oled El Kiwi, eks..
Tänud kuldlõike seletuse eest!
Kas sa oled Ubudis, võiks ju kaasmaalastena trehvata?!

Marika