Pekingi päevik

Khatgali külas Dolzodmaa juures köögis
Päike paistab, hommikuselt karge +15 ºC

(algus 20. juuli 2009 sissekandes)

Laupäev, 11. juuli 2009

Minu ägedas hotellis hommikusööki hinna sees ei ole. Ilmselt tuli rahast puudu. Pole probleemi – midagi paremat kui eelmisel päeval ostetud leib ja tomat teega ei oskagi ma praegu tahta.

Kogu hommikupooliku veedan oma toas internetiavarustes seigeldes ja telerit vaadates. Väljun hotellist alles mõned minutid enne kella 12, sest minu hotellielu on selleks korraks läbi. Aeg on ränduri hinnaskaalaga hostelisse ümber kolida.

Minu uus kodu asub Dongchengi linnaosas. See on veidi kaugemal kesklinnas ja sõidan sinna metrooga. Mul on internetist välja kirjutatud juhised, kuidas see hostel üles leida, aga koheselt kui olen metroopeatusest maa peale jõudnud, avastan end ekslemast tundmatutel tänavatel. Selgub, et sellel jaamal on kaks C-väljapääsu, kuid kumbki neist ei vii õigele tänavanurgale, kust peaks juba abistavad viidad mind hostelisse juhatama. Püüan möödakäijate abiga end kaardi peal positsioneeerida, kuid mul ei vea – mitte keegi neist ei oska inglise keelt sellisel tasemel, et aru saada, mida ma neist tahan või ei oska nad inglisekeelset kaarti lugeda...

P. Loft Youth Hostel asub hutongis. Hutongid on Pekingi ajaloolised kvartalid, mis oma väikeste sik-sakiliste tänavate ja madalate majadega mõjuvad nagu labürindid. Praegu elavad siin enamasti lihtsad inimesed. Majad on sageli suvalistest materjalidest kokku klopsitud ja meenutavad rohkem putkaderivi. Tänava äärde ehitatud üldkasutatavad dushiruumid ja WC-d näevad välja kõige uuemad majad kogu kvartalis. Olgugi, et esmapilgul võib hutongielu kõlada nagu elu slummis, pole see kaugeltki nii – pigem on tegu Kalamajadega, mis pole veel korda tehtud ja kus sellele vaatamata valitseb mõnus tagahoovi atmosfäär. Olgugi, et hutongid asuvad kesklinnas, on siinne elu eemal suurte magistraalide mürast ja pealinnale omasest kiirest elutempost. Asukoht kesklinnas on ka põhjuseks, miks paljud neist on jäänud jalgu kaasaegsetele arendusprojektidele ja osaliselt või täielikult lammutatud. Nii ei maksa Pekingis ringi jalutades imestada, kui kõrgete kontorimajade rivi tagant leiab taoliseid “teisi” maailmu.

Hosteli ühikasse olen telefoni teel koha kinni pannud juba päev varem. Ütlen vastuvõtulauas oma nime ja kurdan, et hostelit polnudki nii kerge üles leida. Tüdrukud naeratavad viisakalt ja paluvad mul esitada pass. Ohoo! – meenub mulle – Hiina viisaga passi mul ju praegu polegi, sest olin selle eelmisel päeval Mongoolia saatkonda andnud. Teatan tüdrukutele, et olen ühe passiga parajasti viisat taotlemas ja kui neil on vaja minu isikut tuvastada, siis mul on olemas teine pass. See tekitab tüdrukutes segadust ja pean selgitama, et kuna ma reisin palju, siis taotlesin endale Eestis lisapassi, selleks et saaksin vabalt ringi liikuda kui üks pass on saatkonnas viisa järel või korraga erinevatest saatkondadest viisat taotlen.

Tüdrukute naeratused nägudelt on kadunud ja nad ütlevad mulle, et neil on vaja seda passi, kus on sees Hiina viisa. Selgitavad mulle, et Hiinas kehtib kõigile majutusasutustele kord, mille kohaselt peavad külastajad registreerimiseks esitama passi Hiina viisaga ja politsei käib neid pidevalt kontrollimas, kas kõik vajalikud andmed on dokumenteeritud.

Hiina viisaga passi pole mul aga võimalik neile anda, sest see on Mongoolia saatkonnas... Olen kerges hämmingus ja selgitan neile uuesti, et saage aru, viisa taotlemisel juhtub igas riigis, et pass võetakse saatkonna poolt ära, et seda passi ei saa ma Mongoolia saatkonnast tagasi enne teisipäeva, kuna praegu on nädalavahetus ja esmaspäeval on Mongoolia saatkond riigipüha tõttu suletud. Näitan tüdrukutele hiinakeelset kviitungit, mille ma Mongoolia saatkonnast passi vastu sain, et oma sõnu millegagi kinnitada.

Tüdrukute näod on tõsised nagu Põhja-Korea piirivalvuritel ja nad kordavad, et ilma passita, milles on Hiina viisa, ma selles hostelis ööbida ei saa. Selline on kord ja neil pole võimalik seda muuta. Kuna näen, et meie jutus mingit edasiminekut ei ole, küsin, mida ma siis nüüd tegema peaksin. Tüdrukud soovitavad mul Mongoolia saatkonda pöörduda ja pass tagasi küsida. Ehk siis olen oma jutuga alguses tagasi...

Kuna olen seal juba emotsionaalseks muutunud ja pole ilmutanud ühtki märki hosteli vastuvõtulaua tagant lahkuda, helistab üks tüdrukutest managerile, et üle küsida, kas mind on võimalik hostelis majutada või mitte (võimalik, et lihtsalt uurib, mida minusuguse hulluga peale hakata…). Kui kõne on lõppenud, ütleb tüdruk, et ka manageri sõnul ei saa mind ilma passita sisse registreerida... Püüan oma veenmisega otsast peale alustada ja küsin tüdrukutelt, et kas nad ei usu mind, et mu pass on Mongoolia saatkonnas. Tüdrukud noogutavad ja kinnitavad, et usuvad. Selle peale pakun neile välja, et ma võin kirjutada peast oma passi andmed ja nad registreerigu mind hostelisse päev varem – siis oli mul pass olemas – ja kui teisipäeval saatkonnast passi tagasi saan, siis toon selle neile näidata ja kõik on rahul. See plaan aga ei meeldi tüdrukutele, sest praegu on lisaks neile ka manager situatsiooonist teadlik ja viimane keelas ära mind hostelisse vastu võtta…

Püüan tütarlaste südamatunnistustele rõhuda ja küsin neilt hingestatult, et kas ma tõesti peaksin nende meelest kolm ööd pargis ööbima? Tüdrukud kehitavad selle peale õlgu ja soovitavad mul oma probleemiga Eesti saatkonda pöörduda. Kordavad uuesti, et nemad mind aidata ei saa.

Lahkun, sest mu veenmisoskus on end ammendanud ja näen, et tüdrukud on kaljukindlad, et ma ei saa nende juurde jääda. Otsustan, et tark on aeg maha võtta, lõunat süüa ja siis edasi mõelda, mida teha.

Toitu oodates teen paar kõnet erinevatesse hostelitesse. Kirjeldan oma olukorda ja saan sealt sarnase vastuse – kui mul pole ette näidata passi koos Hiina viisaga, siis mind vastu ei võeta. Küsin ka neilt, mida peaksin edasi tegema. Ühest kohast soovitatakse mul tagasi kolida hotelli, kus seni ööbisin ja teine hostel lõpetab lihtsalt kõne ära.

Kõht täis olen välja mõelnud kolm edasist tegevusplaani. Alustuseks kammisin mõttes läbi kõik oma võimalikud kontaktid Pekingis. Tulemuseks oli üks number telefonis, mis kuulub Andyle, siinsele matkakorraldajale, kellele olin eelmisel päeval helistanud seoses matkaga Hiina müürile.

Andy on parajasti Hiina müüril matkamas, kui talle helistan. Tutvustan, kes ma olen ja tunnistan, et sedakorda helistan talle hoopis teistsuguse murega. Kirjeldan, millisesse olukorda olen sattunud ja küsin, kas ta saaks mind kuidagi aidata. Andy kuulab mu kenasti ära, mitmed asjad tunduvad talle minu jutus segased ja ta laseb mul mitu korda üle rääkida, kus mu pass siis ikkagi on ja lõpuks lubab minuga ühendust võtta, kui on õhtul tagasi linna jõudnud. 50:50, mõtlen kõne lõppedes, kas ma temast kunagi enam kuulen…

Kahe teise lahendusena näen couchsurfingut ja Eesti saatkonda Pekingis. Mõlemad plaanid eeldavad internetiühendust, mistõttu leian end uuesti P. Loft hosteli ukse tagant. Üheks põhjuseks, miks ma just selle hosteli kasuks otsustasin, oli fakt, et siin ööbimisel lubati tasuta traadivaba internetiühendust. Võltsnaeratus näol ütlen tüdrukutele uuesti tere ja kinnitan neile, et saan neist aru, et neil pole võimalik mind oma hostelisse registreerida (mille peale üks tüdrukutest teeb mürgise märkuse öeldes, et tore, et lõpuks ometi ka mina sellest aru sain). Küsin neilt luba kasutada hosteli üldruume, kuhu saaksin oma asjad maha panna ja internetti kasutada, et enne ööd oma murele mingi lahendus leida. Mul lubatakse mõneks tunniks nende juurde jääda.

Esimese asjana internetis registreerin end couchsurfingu süsteemis Pekingi grupi liikmeks, mis hõlmab üle 600 liikme. Kirjutan abipalve kogu grupile, kus kirjeldan oma ootamatut olukorda, vabandan oma olematu etteteatamise aja eest ja palun sohvat järgmiseks kolmeks ööks. Jätan üleskutsesse oma kohaliku mobiiltelefoninumbri ja varasemale kogemusele tuginedes olen kindel, et keegi varsti võtab minuga ühendust.

Kuna keskööni on aega vähem kui üheksa tundi, siis ei julge ainult ühe kaardi peale mängida. Panen klapid pähe ja Skype kasutades helistan oma Eesti Välisministeeriumis töötavale sõbrale. Kui sõber on ära tundud mu hääle, küsib sedamaid, kas ma olen mingisse jamasse sattunud:))). Kirjeldan talle minu ees terendavat kodutu tulevikku Pekingis ja uurin, kas minu murega on mõtet Pekingi Eesti saatkonna inimeste poole pöörduda. Saan kinnitust, et saatkonnas töötavad toredad inimesed ja kindlasti saavad nad minu probleemi lahendamisel abiks olla. Kuna on nädalavahetus, siis ei ole ka Eesti saatkond avatud. Meeldivaks üllatuseks on aga siinne suursaadik oma kohaliku mobiiltelefoninumbri saatkonna kodulehele üles riputanud. Jätan sõbraga hüvasti lubadusega suursaadikule helistada.

Asja veidi seedides tundub aga saatkonda pöördumine kuidagi mage mõte. Mis sa ronid rändama, kui nii abitu oled! Saatkond tegelegu ikka tõsisemate küsimustega. Pigem olen pargis… Igaks juhuks kirjutan suursaadiku numbri ikkagi üles.

Ennekõike ootan vastust couchsurfingust. Panen telefonigi enda kõrvale laua peale ja püüan mõttejõudu kasutades seda helisema sundida.

Kell on juba viie kandis õhtul. Seis on sama – couchsurfing vaikib ja mingit muud ime pole ka vahepeal juhtunud. Ma muidugi ei usu ikka, et ma tänavale jään, kuid samas on mingi närv sisse tulnud. Nii ei suuda ma keskenduda muudele asjadele nagu “lihtsalt” emailide vastamine või blogi kirjutamine. Selle asemel ootan.

Helistan suursaadikule. Kuuldavasti ikkagi toredad inimesed ja loodan, et nad mind seal haletsema ei hakka. Selle asemel leian endale ehk toredad kaaslased kogu nädalavahetuseks ja kuulen lähemalt siinsete diplomaatide elust, mis oleks väga huvitav. Kahtlustan, et kui võtan saatkonnaga ühendust kell üheksa õhtul, on neil vähem variante midagi minuga peale hakata. Püüan alguses mingeid sissejuhatavaid lauseid välja mõelda: “Tere! Mina olen eestlane, kes on praegu Pekingis ja keda ükski hostel ilma passita sisse ei registreeri. Kas Te saate mind aidata?” Või: “Tere! Ma väga vabandan, et helistan Teile laupäevasel õhtul, kuid olen sattunud olukorda, mida ise lahendada ei oska ja äkki saate Teie mind aidata?” Kõik sissejuhatused tunduvad nii nõmedad, et ühel hetkel lihtsalt vajutan kõne alustamise nupule ja loodan, et suudan töö käigus mõistlikke täislauseid moodustada.

Teisel pool toru on esmalt vaikus enne kui kuulen malbet naishäält hiina keeles rääkimas. Tegu on automaatvastajaga ja kohalikku keelt mõistmata võib aru saada, et telefon pole levis või on välja lülitatud. Järgneva tunni aja jooksul proovin samale numbrile veel mitu korda helistada, aga tuttav naishääl torus jääb oma lause juurde kindlaks. Mis teha, ka suursaadik ole inimene ja peab nädalavahetusel tööst puhkama. Tunnen ka väikest kergendust, et see kummaline kõne ära jäi...

Kus siis nüüd Pekingi pehmed sohvad on, ma ei mõista!? Kuna Pekingi grupi foorumis on vahepeal juba igasugu teisi teemasid arutluse alla võetud (nagu “Kes täna õhtul ja kuhu välja läheb?”, “Kuidas Hiinas keelatud Facebooki koodi lahti muukida?”, “Millistesse Pekingi restoranidesse sööma minna?” jne), siis hakkan vaikselt kahtlema, kas minu dramaatiline küsimus üldse kellelegi korda läheb... Eks taoline foorumisse saadetud üleskutse on alati ka anonüümne - kõigile ja mitte kellelegi. Asun jälgima, kas keegi Pekingis elavatest liikmetest on parajasti online’s ja läkitan neile konkreetselt oma palve. Natuke naljakas on ka sedasi internetis inimestele jahti pidada:), aga elu sunnib ja mingiks valehäbiks pole siin enam aega.

Ootan. Olen juba otsustanud, et kui enne pimedat midagi ei juhtu, lähen politseisse. Olen veendunud, et Hiina politsei välismaalast tänavale ei jäta.

Korraga heliseb telefon. Lõpuks ometi! See on Andy, kes on vahepeal matkalt tagasi linna jõudnud. Andy uurib, mis minust saanud on ja kuuldes, et ma olen jätkuvalt kodutu, lubab mu hostelisse ise kohale tulla.

Andy osutub puhastverd hiinlaseks. Üles kasvanud Gansu provintsis ja viimased neli aastat Pekingis elanud ja töötanud. Seletan kogu loo Andyle uuesti algusest lõpuni. Andy küsib rida küsimusi ja mina vastan. Olukorraga end paremini kurssi viinud räägib Andy hiina keeles hosteli tüdrukutega. Need väidetavalt helistavad politseisse, et uurida, mida minuga teha. Tulemust pole - ütlevad, et neil pole lubatud mind ilma passita hostelisse vastu võtta.

Ei oska muud välja pakkuda kui küsida, kus on lähim politseijaoskond ja ise kohale minna. See on kusagil lähipiirkonnas. Andy tuleb kaasa. Teel ajame juttu, räägime maast ja ilmast. Andy on tore sell.

Andy ütleb, et tuba, mida ta Pekingis ise rendib, on väga väike. Muidu saaksin ehk ka tema juures need kolm ööd ära olla. Mõtlen, et olen valmis ka põrandal magama, aga ei hakka Andyle peale käima enne kui olen ära kuulanud, mida politsei ütleb.

Politseis istuvad tõsised mehed. Umbes 5-6 tükki, kannavad mundrit ja teevad jaoskonna suures tühjas saalis suitsu. Andy asub politseinikele hiina keeles seletama, mina seisan juures ja teen kurba nägu. Politseinikud kuulavad Andy jutu ära ja vastuseks hakkavad läbisegi kommenteerima. Üks politseinik haarab arutelu lõppedes lauatelefoni, helistab kuhugi ja annab korraldusi. Selgub, et politseinik rääkis hosteliga ja nüüd peaksid asjad korras olema.

Läheme tagasi hostelisse. Vastuvõtulauas istub selleks ajaks juba uus tüdruk, kellele Andy lühidalt midagi hiina keeles räägib. Tüdruk rebib kaustikust ruudulise paberi, palub mul oma passiandmed sellele üles kirjutada ja registreerib mind lõpuks hostelisse. Kell on kaheksa õhtul.

Läheme koos Andyga õhtust sööma. Selle käigus tänan teda kordavalt, et ta mind nirust olukorrast välja aitas. Kokkuvõttes oli vaja lihtsalt kohalikku keelt rääkivat inimest ja veidike hoolimist, et Hiina bürokraatiamasinast läbi närida. On tegelikult uskumatu, et abi tuli sisuliselt juhuslikult inimeselt. Andy ei tee mu tänuavaldustest suuremat numbrit. Ütleb, et tal on hea meel, et sai mind aidata ja et küll mina aitan kunagi jälle teisi. Jalutame veel mööda laupäevaõhtuselt rahvarohkeid tänavaid ja jätame hüvasti. Tean, et soovin Andyt tema abi eest tänada sellega, et lähen kindlasti tema poolt korraldatud Hiina müüri matkale. Luban temaga järgmine päev ühendust võtta ja teada anda, mis päeval ja mitmekesi tulen.

Hilisõhtu käigus selgub, et ka couchsurfingu õlekõrs oleks enne ööd tööle hakanud. Nimelt saan kusagil 21.45 ajal telefonile sõnumi, kus üks Pekingi võõrustaja uurib, mis minust saanud on. Kell 22.30 heliseb aga telefon ja toru teises otsas on Pekingis elav belglasest ekspät, kes tutvustab end kui suurt Eesti fänni ja on valmis mulle ulualust pakkuma vaatamata hilisele ajale ja faktile, et teised rändurid juba tema juures peatuvad. Tänan viisakalt mõlemat ja annan teada, et sain peale pikka võitlemist endale lõpuks koha hostelis. Muuseas, mõlemad CS liikmed, kes ühendust võtsid, olid just need kaks, kellele isikliku sõnumi saatsin.

Enne kui magama lähen istun veel mõnda aega hämaras hosteli “elutoas” arvuti taga. Raporteerin kõigile kaasaelajatele, keda olin oma ebatavalisest olukorrast alarmeerida jõudnud, et minuga on kõik hästi. Taaskord on leidnud kinnitust, et segaste situatsioonide puhul ei ole mõtet liigselt muretseda – alati on olemas mingi lahendus ja küll see endast ühel hetkel ka märku annab.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Olgugi, et ma algselt mõtlesin oma Pekingi üheksa päeva emotsioonid kõik ka blogisse kirja panna, siis praegu tundub, et jään sedasi liiga pikaks ajaks Pekingisse:). Seega lõpetan siinkohal Pekingi päevikuga ja järgmised sissekanded juba uutest kohtadest.

(Lõpp).

Tom