Inimkatsed vol 6 ehk positively selfish (positiivselt isekas)!

Mõnusa briisi käes oma aias
+25 ºC

Aega võttis, aga asja sai. Minu arvuti on lõpuks parandusest tagasi. Bali asjaajamise juures ei ole midagi üllatavat, et peale 3 nädalat selgus, et ega see parandaja temaga muud ei teinudki kui lihtsalt puhastas arvuti rännakul kogunenud saastast ja pani kokku tagasi... Arvuti küll töötab, aga ilmselgelt oleks olnud vaja veel sellega üht-teist teha. Bali kompuutrimees aga vaatas mulle siirate silmadega otsa ning ütles, et kuna arvuti seerianuber oli kadunud (minult ta ei taibanud küsida), siis ta otsustas lihtsalt omasoodu toimetada. Bali inimesed on aga nii õnneliku ja rõõmsa olemisega, et mul oli võimatu isegi tema peale pahandada... Ehk hoian nüüd oma arvuti tervise osas hinge kinni.. ja loodan, et see puhastuskuur hoiab teda elus.

Blogi parempoolsest veerust võib näha, et ma olen endiselt Balil ja Ubudis... Siia jõudes käisin küll välja, et jään Ubudisse, Umakuta külla oma kappi nautima kuuks ajaks, kuid nüüdseks saab kohe-kohe kaks kuud täis. Seda on võimatu seletada, aga siin Ubudis toimub mingi müstika – inimesed tulevad nädalasele puhkusele ning lõpetavad siia kolides, kuuks ajaks maandunud rändurid jäävad aastaks või aastateks ning inimesed, kes üritavad lennukile minna, jäävad sellest lihtsalt maha. Bali tõmbab sind oma sisse ning peab olema palju tahtejõudu, et siit ära minna. Pean tunnistama, et ma vist olen nõrk ning olen ka ohver – aga täpsustuseks olgu öeldud, et õnnelik ohver. Nimelt otsustasin hiljuti, et jään augusti keskpaigani, mil minu Balile jõudmisest saab pea neli kuud.

Mind ümbritsevad tuttavad ja sõbrad veenavad mind pidevalt, et Bali ongi see koht, kus elada ning et ma peaksin siia püsivalt kolima (tuleb tunnistada, et ega mul tegelikult rohkem asju kui minu seljakoti sisu tegelikult eluks vaja ei olekski ehk mul ei olekski midagi kolida) või siis lihtsalt jääma. Tõsi see on, et elu siin oleks ilus – kogu aeg on ilus ilm, äri on lihtne teha ning palju huvitavat toimub ning õhustik on head energiat täis. Lisaks on siinne hipikommuun täiesti veendunud, et kui saabub kätte Mayade kalendri lõpp ehk aasta 2012, siis maailm muutub ning enam ei ole võimalik reisida ning parem omale juba aegsasti leida koht, kus sa soovid pikemalt paigale jääda – kus on piisavalt toitu ning muidu ka hea olla. Nii tõsiselt ma Mayade astroloogiat veel ei võta ning õnneks nende inimeste lõksu ma ei ole veel langenudJ ning mul on endiselt plaan koju tagasi kunagi naasta.

Olen saanud mitmeid e-maile oma headelt tuttavatelt küsimusega, et mida ma siin Balil siis teen? Ning ka kohalikud uurivad, et kas olen puhkusel või äriasjus. Tegelikult ei kumbagi, Lühike vastus on, et tegelen oma elu tähtsaima projektiga, mille nimi on „Mina ise” ehk olen lihtsalt positiivselt isekas. Selle peale lähevad paljudel silmad suureks ning helge naeratuse saatel kuulen tihtipeale vastust: „milline suurepärane idee” või „milline suurepärane projekt” või siis „oi, kui tore, kui paljudel on elus selline privileeg ainult selle projektiga tegeleda.” Ma tean... ja ma olen ise ka ääretult õnnelik ja tänulik selle võimaluse üle Kui tihti meil on meie elus täiesti kohustustevaba periood ning kogu olemasolev aeg ainult iseendale!? Nimelt minu projekti või siis praeguse eluperioodi mõte on teha kõike seda, mis parasjagu pähe tuleb, olla seal kus hing ihaldab, tulla ja minna sealt sinna, kellega ja millal tahan. Ja kui tundub, et ei taha midagi, siis ei tee midagi jne ja kui tahan, siis lähen ja teen... Olla kui väike laps – mängida ning uudistada ja avastada maailma üha enam ja enam... Oluline osa selles protsessis on ka igapäevasel joogal, meditatsioonil, enda tervendamisel ning vaimule toitu andev lugemine, kirjutamine, kuulamine ja huvitavad inimesed ja teemad minu ümber. Terved päevad on mõeldud ainult ise enda jaoks – et ennast tähele panna, ennast kuulata ning endale anda, mis parasjagu üks kolmest – hing, keha või vaim küsib. Ja uskuge mind, aega ei ole palju üle J Kõige selle mõte on, et leida suurem sisemine rahu, lakkamatu positiivse energia voog ning kestev õnnetunne.

Minu päevadesse mahub endiselt ka igasugu hulluste katsetamine, mida Ubudis ja selle ümber pakutakse. Nii koguneb armsate inimeste grupp tavaliselt reede õhtuti riisipõldude ja ritsikate vahele ringi istuma ning kitarri saatel laulma. Need ei ole tavalised tuntud laulud, vaid laulud, mis peaksid südameid puudutama ning hinge äratama. See kõlab väga naljakalt mulle endale ka, kui aga seal ringis istuda ning tund aega lihtsalt oma keha laulu saatel võnksutada ilusate helide saatel, siis sealt lahkudes on tunne nagu lendaks. Pühapäeva hommikuti toimuvad Ubudi ägedaimad peod. Nimelt koguneb avatud tantsusaali grupp inimesi, kes omavahel ei räägi midagi ning hakkavad lihtsalt muusika saatel end nii liigutama nagu nende kehad parasjagu tahavad. Muusika on super hea ning pea, et alati tuleb sellest välja hull klubipidu, mil kogu see kamp lihtsalt end hingetuks tantsib. Osalejaid on alates 5 aastastest kuni vanaemadeni välja – keegi ei häbene, kõik elavad end välja täiega. Tihti toimuvad huvitavate filmide õhtud hea toiduga või peod kellegi juures kodus või siis näiteks luuleõhtu, kus nais-autor elab end väljendusrikkalt välja seksi teemalist luulet esitades. Ja igapäevaselt on palju uusi tutvusi, huvitavaid vestlusi, hämmastavaid avastusi. Oma balilastest sõpradega käime trekkimas, nad õpetavad mulle ohverduste atribuutika meisterdamist ning kokkavad lausa oivalisi õhtusööke.

Kuna mu siinset elu ei saa enam nimetada reisimiseks, vaid tegu on minu eluga või pigem sisemise rännakuga, siis blogi lood, mis minu sulest ilmuksid (ning on juba ka ilmunud), on kohati juba sobivamad mõne sekti kodulehekülje jaoks, kui meie reisiblogi jaoks. Seetõttu otsustasin, et kuni augusti keskpaigani on minu poolne sisend blogisse kesine – kirjutan siis, kui midagi tõsiselt huvitavat või märkimisväärset toimub. Seega minu poolt blogi suvepuhkus jätkub kuni augusti keskpaigani, mil uuesti ränduritee ette võtan.

Marika, kohe-kohe üheksa kuud rännakul oldud (fotol tantsimas)