Asjade käik

Alustatud Hong Kongi kesklinna korteris, lõpetatud Hiinas Guilini hostelitoas

+29ºC, aga pilves

Armastan Hong Kongi. Kõnnin mööda selle suurlinna rahvarohkeid tänavaid ja mind tabab sarnane vaimustus, mida kogesin kui Aucklandis ja Sydneys üksi linna peal luusisin. Mingi suur vabaduse tunneb tekib, kui jalutada suurlinna tuiksoontel või istuda kohvikus ja jälgida ümbritsevat melu. Tunne on seda tugevam olles mõnda aega viibinud väikestes kohtades või riikides, kus välismaalane on pideva tähelepanu all. Nüüd on siis minu kord pealtvaataja olla!

Hong Kongi kesklinn kihab ülikonnastatud meestest ja kostüümistatud naistest. Erinevalt turistidest, kes pead kuklas suud lahti pilvedesse ulatuvaid maju vahivad või kaardilt oma asukohta püüavad määrata, on kontorirahvas asjalik. Liiguvad otsustuskindlalt punktist A punkti B, sammud on mõõdetud ja kehahoiak väärikas. Siia peegelklaasidega pilvelõhkujate ja kaubamärgistatud kaubamajade vahele sobivad nad hästi. Samas tean, et juba selle läikiva fassaadiga maja nurga tagant läheb trepp, kus väike hiina tädi müüb puust leti ääres mangosid, apelsine, banaane ja õunu. Veidi treppi mööda edasi minnes on mitu armsat kohvikut ja hubast baari. Kui aga veel ülespoole minna, mööduksin ma 4-korruselisest spordiklubist ja oleksin taas ümbritsetud ontlikest kontoritöötajatest, kes on tulnud siia end tööst välja puhkama. Sedasorti kihiline on see linn.

Oma viimases veerandis Filipiinidel tundsin, et olen Kagu-Aasiast väsinud. Rida asju hakkas häirima ja ei usu, et selles niivõrd Filipiinid või filipiinlased süüdi olid, kuivõrd ma ise lihtsalt käisin maha. Aga jah, mulle tundus, et läänlased on filipiinlased rohkem ära rikkunud kui indoneeslasi Yogyakarta ümbruses või malaisialasi Borneol. Midagi sarnast seal igatahes minuga ei juhtunud, mida kogesin Filipiinidel, et 16-aastased tüdrukud väikeses külas küsivad, et kas ka mina tulin Filipiinidele seetõttu, et endale kallim leida. Ja minu vastust ootamata lisavad, et nad ise oleksid saadaval. Selle asja nimi ei ole siin mitte prostitutsioon, vaid unistus helgemast tulevikust valge (=rikka) mehe kõrval. Sarnase küsimusega võis Boholi saarel (piisavalt turistiderikas kant) vabalt lagedale tulla ka mõni isa oma tütart või mõni noormees oma õde silmas pidades. Selliseid paare: (vana ja kole) valge mees ja (noor) filipiinlannast naine võis siin näha tihti. Ja üldiselt oli tegu valgetega, kes olid siia mitte nädalaks-kaheks vallatlema tulnud, vaid püsivalt elama jäänud või osa aastast siin elasid. Neid paare aga kõrvalt jälgides tundus, et naised olid sageli vanadele meestele rohkem kuulekate teenijannade kui partnerite eest. Rääkisin sellel teemal kohaliku hosteli umbes 25-aastase administraatoriga (mees) ja ta põhjendas, et inimesed on Filipiinidel lihtsalt vaesed ja valge mehega enese sidumine tõstab reeglina naiste ja nende perede elujärge. Ka tema külas on mõned tüdrukud, kellel on läänlastest mehed ja nemad kannavad palju paremaid riideid ja omavad muid vidinaid, mida enamikel teistel külas ei ole. See omakorda paneb ka mitmeid teisi tüdrukuid/peresid mõtlema sellele, kust leida valge mees. Samuti lisas ta, et paljude kohalike jaoks on staatuse sümboliks, kui oled ümbritsetud valge(te) inimes(t)ega. Ehk valge inimesega sidumine suurendab sinu tähtsust teiste silmis. Siinkohal vääriks ütlemist, et filipiinlaste hulgas on palju ilusad inimesi ja nende nahk on sedasorti pruun, mille nimel suurem osa eestlastest oleks valmis surema! Aga loomulikult tahavad paljud filipiinlased hoopis valged olla (nagu enamikud teisedki Aasia rahvad) …

Kui olin kohalike naiste valgete meeste vaimustusest rääkinud ühe Soome tüdrukuga, kes üksi reisis, tulin uuesti maa peale tagasi. Olin vahepeal justkui ära unustanud, et üksikud valged tütarlapsed/naised puutuvad reisimisel pidevalt kokku kohalike meeste küsimusega nende abielus või suhtes olemise kohta, lootusega leida endale jõukas abikaasa/sponsor kogu eluks või siis lihtsalt väike vallatus järgmisteks nädalateks. Ehk siis täiesti mõttetu on ennast taolisest tähelepanust häirida lasta.

Aga oli veel asju, mis mind häirisid (…nagu ma loo alguses ütlesin, olin väsinud…). Mitme varasema Kagu-Aasia riigiga võrreldes kohtasin Filipiinidel rohkem mõistmatuid nägusid (või üldse pilgu ärapööramist), kui ise kohalikke (sõbralikult) oma pilguga taga ajasin ja naeratasin (õige “vastus” näiteks Indoneesia mitte-turistlikus kohas oleks olnud tere-hüüd või vastunaeratus). Kokkuvõttes: muutusin viimastel päevadel Filipiinidel oluliselt ükskõiksemaks kohalike inimeste suhtes. Ajasin seal rohkem oma asja, olin teel punktist A punkti B oma mõtetes või siis lihtsalt keskendusin elututele olenditele: majadele, sõidukitele, kaupadele, jne selle asemel, et kohalike tegemisi märgata ja nendega juttu ajada.

Ja siis see juhtuski. Päev enne ärasõitu lõunastasin Cebu linnas suures kaubanduskeskuses. Tegu oli mingi sarnase toidukohaga, mis Tallinnas Kristiine keskuses peasissekäigu juures on: palju lihtsaid laudu, kandikuga toit ette, kõht täis ja minema. Oodates toitu võtsin kotist ajakirja ja asusin seda lugema. Koti panin laua alla oma jalgade ette. Isegi mõtlesin, et hoian ikka jalga koti vastas, kuna ma seda laua alla ei näinud (ja panin ühe jala koti vastu). Mingi hetk toodi mulle toit ja asusin kanakoibi järama. Kuna kiiret polnud mul kusagile – olin mõtetega juba Hong Kongis ja mingit plaani Cebut avastada mul ei olnud – siis lugesin ajakirja edasi ka siis, kui toit söödud. Mind ei huvitanud üldse, mis mu ümber toimus: kes selles kohas veel sööb, kes vastasolevast kampaanialetist asju ostab, missugused näevad välja tavalised kaubanduskeskuse külastajad – kõik see, mida ma varem sellel rännakul huviga ahminud olin.

Kui lauast tõusin, avastasin, et mu kotti laua all ei ole enam. Polnud ühtegi nurgatagust, kuhu seda oleksin saanud panna, ühtegi auku, kuhu see oleks saanud kukkuda, SEDA LIHTSALT EI OLNUD SEAL ENAM! See oli pihta pandud, samal ajal kui jäise ilmega turist oma lõunat sõi ja “Men’s Health” läikivakaanelist ajakirja luges... Turist oli lihtsalt iseendaga ja omale “hea olemise tekitamisega” liiga hõivatud, et ta oleks üldse kedagi või midagi enda ümber märganud. Rääkimata, et midagi kahtlast oleks talle silma hakanud.

Ma sain oma isekuse eest karistada. Kui normaalne inimene oleks oma “väärisasjad” ühe kaupa kuhugi unustanud või lasknud pihta panna, siis mina muidugi suutsin oma sülearvuti, fotoaparaadi, iPodi, krediitkaardi, pin-kalkulaatori, jne kõik kenasti ühte kotti pista ja siis “osavate näppude” voorus kõigest ühe korraga ilma jääda… Aga halloooo, milleks on rändurile vaja Dolce & Gabbana päikeseprille või DKNY käekella!?!? Oligi õige sedasorti kraam vähemarenenud riikidesse maha jätta! Olen olnud alati seda meelt, et kui Sul hakkab kahju oma kaotatud või äralõhutud asjadest, siis oled järelikult üle oma võimete elanud ja järgmine kord osta odavamad. Asjad tulevad ja lähevad. Ilmselt ei saanud olla ka parimat ajastust ilma jääda Kagu-Aasia riike kokkuvõtvast Lonely Planet’ist, sest juba järgmisel päeval sõitsin ma niikuinii ära selle raamatu “levialast”.

Kuigi situatsioon oli justkui traagiline, nägi kõik see väga koomiline välja. Kui kaubanduskeskuse turvakaamera oleks töötanud (üllatus-üllatus, see oli neil päevil just remondis) oleksin ilmselt oma püksid märjaks naernud, kui oleksin alustuseks näinud kedagi minu laua all roomamas ja kotiga plehku panemas, samal ajal kui ma ise kivinäoga kana närisin või ajakirja lugesin. Ja kui ma sealt lõpuks püsti tõusin, tegin ilmselt sarnaseid liigutusi ja näoilmeid, mida mr. Bean, kes on just kauaoodatud toidust ilma jäänud või bussist maha jäänud. Nõutu turist ajakiri näpus!

Samaks ööks kaotasin küll une, sest ei suutnud kuidagi uskuda, et selline asi sai MINUGA juhtuda:). Aga mõistsin ruttu, et olgu asjadega, kuidas on, minu endaga oli ju kõik kõige paremas korras. Pealegi oli mul piisavalt õnne, et samal hommikul olin seljakotist välja visanud oma rahavöö ja passi ja ka oma mobiiltelefoni hoidsin sel lõunal taskus. Nii et riigist lahkumist see väike vahepala mul mingit moodi ei seganud. Tegin politseile raporti ja püüdsin sellele teemale mitte enam mõelda.

Tänaseks olen peale Hong Kongis ostlemist uues tehnilises valmisolekus:). Samuti oli mul kaasas teine krediitkaart ja selle tundmatu PIN-kood on ka koduste abiga välja selgitatud. Muuseas, krediitkaardi kaotamine on ilmselt üks suuremaid jamasid taolisel reisil, sest pangast uue tellimine ja kohaletoimetamine võib võtta oma 2-3 nädalat ja eeldab, et sul on mingi aadress, kuhu seda toimetada. Rääkimata 2-3 nädalast rahatuna elamisest… Mida ma aga kuidagi enam tagasi ei saa, on videoklipid alates Indoneesiast kuni Filipiinideni fotoaparaadi mälukaardilt (ilma varukoopiata) ning märkmik, mida viimased kaks kuud kasutasin oma päevikuna ja kus olid sees paljude sõprade aadressid ja reisil kohatud sõprade kontaktid… Nagu Marika mind lohutas, siis järelikult sai neid kontakte liiga palju, et tuli ruumi uutele teha.

Igatahes kallid sõbrad, kes Te kõik meie lahkumispeol kenasti oma aadressid märkmikusse kirja panite, teadke, et teie tuviposti aadressid ekslevad nüüd kusagil Filipiinidel ja kui Te just elektronpostiga mulle oma aadressit ei saada, siis pole rohkem postkaarte mõtet oodata… Muidugi, võib juhtuda, et Teid tabab peagi ootamatu kirjasadu tundmatutelt Filipiini sõpradelt!

Tom