Ekspeditsioon Antarktikasse näis mulle piisavalt eriline, et otsustasin oma
muljed kirja panna päeviku vormis, koos sellele eelnenud ettevalmistuste ja
järgnenud kokkuvõtetega. Ilmselgelt tähendab see kohati liigseid detaile, liigseid
heietusi, aga eks samavõrd, kui ma pean seda blogi teistega muljete jagamiseks,
on see ka mu enda jaoks. Seega ärge pange pahaks. Samas võiks selline formaat
anda veidi praktilisemat infot neile, kes mõlgutavad millalgi ise külmale
mandrile sõitmist. Inspiratsiooni sõitmiseks ei anna kindlasti mitte niivõrd
minu jutt, kui fotod nähtust. Fotosid olen üles riputanud ilmselgelt liiga
palju, sest ei suutnud ega sageli tahtnudki mitme „pööraselt ägeda“ jäämäe või
pingviini vahel parimat ära tunda.
_ _ _ _ _ _ _ _ _
Lendan Ushuaiasse Saltast. Põhja-Argentiinas on ligi 30 kraadi sooja ja
paistab päike, sama hommiku ilmaennustus lubab Ushuaiasse 5 kraadi ja
lume-vihmasadu... Teen vahepeatuse Buenos Aireses (kuna otselendu põhjast
lõunasse ei ole olemas) ja saan lennujaamas kokku oma Buenos Airese sõbra Luisiga.
Paganama tore on võõras lennujaamas tuttavaid nägusid näha! Meil on siin väike
äri ka ajada: Luis tõi mulle pataka peesosid, mida ta mu Buanos Airesesse
jäetud eurode vastu vahetas. Jälle on mõnda aega odavam Argentiinas reisida ja
tegelikult olen oma rahaasjad seni nii suutnud ajada, et ametliku kursiga pole
pidanud Argentiinas veel midagi maksma. Samuti olen käsipagasisse võtnud mõned
asjad, mille osas olen jõudnud selgusele, et ma neid Antarktikas ega
järelejäänud kuu aja jooksul enne Buenos Airessesse tagasi jõudmist ei vaja.
Kui algselt olin veidi pettunud, et pean Saltast Ushuaiasse sõitmiseks Buenos
Airest vahepeatusena kasutama (selle asemel, et otse lennata), siis
tagantjärele öeldes oli see tore vedamine.
Buenos Airese lennujaam. Kõik reisijad on kenasti juba Ushuaia lennu peal,
kui meile teatatakse, et lennukil on tehnilised probleemid ja lennu väljumine
viibib. Minu kõrval istub noor argentiinlasest isa oma lapsega, kes on selges
imikumõõdus. Minu ees istub kohalik pere umbes sama vana lapsega. No ei mäleta,
et sedavõrd lennukis istumisega vedanud oleks... Kuna kõrvalistuv laps asub
peagi haarama minu kätt ja käesolevat ajakirja, siis pärast paari naeratust
(ilmselt veits teeseldud) asun kõrvalistuva isaga juttu ajama. Saan teada, et
mees lapsega elab Ushuaias, laps on 8 kuud vana ja ta käis oma lapsega oma
sünnilinnas Tucumanis, mis on provints Saltast lõunas. Ehk siis tema vanemad
nägid uut lapselast esimest korda. Mees on 29-aastane ja tal on veel kaks last,
need juba 10 ja 8-aastased. Seega palju juba jõudnud. Nüüd elab ta oma perega
Ushuaias ja töötab sealses televisioonis tehnikuna. Kiidab Ushuaiat kui linna
ja kui elukeskkonda – ütleb, et elu on seal väga hea ja turvaline lastele.
Tucuman polevat sugugi nii hea lastega pere jaoks. Uurin, et kuidas üks
Tucumanist pärit mees Ushuaia kliimat talub. Ka ilma ta ei kiru – ütleb, et
sellega harjub ära ja talle kliima sobib. Minu hispaania keele vestlussõnavara hakkab vaikselt otsakorrale saama, kui meile
teatakse, et meie lennuki tehnilisi probleeme ei suudeta lahendada ja meil
palutakse lennukist väljuda ja lubatakse saata uus lennuk meie reisiks.
Pakutakse, et see võib võtta täiendavalt 1,5 tundi.
Uude lennukisse jõudes otsustan, et vaatamata meeldivale vestlusele, on
targem siiski väikelastest kõrval- ja eesistmel eemale hoida ja saan
stjuardessilt loa võtta koht sisse vabas pingireas otse äriklassi taga. See
lennuk tõuseb ka tõesti õhku ja maandub kenasti. Väikese pettumuse valmistab
tõsiasi, et vaatamata 3,5-tunnisele sõiduajale ja sugugi mitte odavale piletile
kostitab Aerolineas Argentinas meid reisi jooksul üksnes paari paki küpsiste ja
coca-colaga... Täiendavast ooteajast rääkimata....Võin mürki võtta, et nii mõnigi mu sõber suudaks nad sellise kohtlemise peale kes-teab-mis valurahaga seljatada:D.
Maanduma asudes läbime pilvepiiri ja meie all laiub Andide mäestiku
lõunatipp: loodus koosnebki vaid lumistest mägedest, ei mingeid puid, põõsaid
siit ülevalt ei paista. Ushuaia lennujaam on poolenisti Beagle kanalisse
ehitatud, seega maandume praktiliselt vette.
Järgmised kolm ööd enne Antarktika kruiisi veedangi Ushuaias ja olles
Argentiinas mõnda aega reisinud on see hoopis teistsugune linn. Argentiinat
meenutab mulle siin vaid hispaania keel, mida kõikjal räägitakse (kuigi ka
inglise keelega on siin oluliselt rohkem võimalik ära teha, kui paljudes
teistes paikades Argentiinas). Linn on ise mõnusalt väike, meenutab pigem mõnda
Austria suusakuurortit. Ja mööda peamisi tänavaid jalutades ei teki kahtlustki,
et selle linna arengu üks peamisi vedureid on turism.
Ushuaia reklaamib end kõikjal kui kõige lõunapoolsemat linna maailmas ja
selle sõnumi levitamine on neil vägagi edukas olnud. Olgugi, et Tšiili mitmed
linnakesed Beagle kanalist lõunas on mõistagi veel lõunapoolsemad, aga kuna
ükski neist pole nii suur keskus, kuhu ka turistid jõuaksid, siis jääb see vaid
nende teada. Siin aga on võimalus lausa passi tempel saada, et oled ära käinud
maailma lõpus. Seda tehakse kohalikus turismi infopunktis ja ei jäta minagi
seda võimalust kasutamata. Kuigi jõuan ka mõelda, kas ikka passi on lubatud
igasugu suvalisi templeid panna. Aga no kes seda ikka kontrollib.
Ushuaia pole mitte ainult peamine sadam Antarktika kruiisideks, ta on ka
peamine keskus Tulemaa külastuseks. Antarctica hostel Ushuaias, kus peatun, on
enamasti täis rändureid, kes on tulnud just nimelt Tulemaad avastama. Mina
seevastu ei saa selle kolme päevaga kordagi linnast välja - ei võta ühtki tuuri
ega külasta iseseisvalt mõnda siinset rahvusparki - kuna olen siin ennekõike kõige
põnevaima kruiisi pärast oma senises elus ja järgnevad päevad kulgevad mul
selle tähe all, et selleks viimased ettevalmistusi teha.
Antarctica hostel ise osutub ka väga mõnusaks peatuskohaks. Hea asukoht, toredad töötajad, mõnus atmosfäär. Küll jah selle reisi kaugelt kõige kallim ööbimine, aga Ushuaias ongi kõik hinnad hoooopis teised, mis Põhja-Argentiinas. Ikkagi maailma lõpus ja kui siia oled juba jõudnud, siis tuleb ka maksta. Kuuldavasti pidid siinsetel kohalikel ka keskmisest palju kõrgemad palgad olema, seega on siin kogu üldine elustandard midagi muud. Ja see paistab ka linnapildis välja. See on palju läänelikum kui põhjapoolsed provintsid.
Hostelis otsustan hoida madalat profiili oma Antarktika jutuga. Ikkagi seljakotirändurite
koht ja Antarktika pole just päris backpackeri tavapärases eelarves. Või siiski.
Tegelikult kuulen juba teise päeva hommikul, et siin on üks sell Hollandist,
kes lähipäeval Antarktika kruiisile sõidab. Kuna hostel on väike, siis peagi
kohtan ka ise Marki ja selgub, et tema kruiis Antarktikasse väljub samal päeval
ja sama laevaga, seega oleme samal reisil. Peagi kujuneb hostelis välja
seltskond, kellega päevas mitu korda saab juttu aetud ja mõistagi teavad peagi
kõik, et osad siit on teel lõunasse jäämägede vahele. Mitmedki kratsivad kukalt
ja kiruvad end, et nad ise midagi sellist pole endale korraldanud. Mööda linna
käies on küll korduvalt näha kuulutusi viimase hetke pakkumistest, mis on sinna
4,000-4,500 USD kanti. See on küll veidi odavam, kui minul juba jaanuaris reisi
ostes see kõik maksma läks, samas ei saa kuulutuse pealt teada, kui suur on
laev, millega minnakse, mis ma arvan, et on üks olulisemaid asju sellise
kruiisi ostmisel. Aga sellest hiljem.
Siiski, saan Ushuaias kinnitust, et kui Antarktika hooaja alguses oma
kruiis ära teha – see tähendab siis aega oktoobri lõpust kuni detsembri
alguseni, on viimase hetke pakkumised paremad võrreldes sellega, kui need
näiteks pool aastat ette ostes. Tõsi, teatud kompromiss tuleb teha operaatori ja
laeva suuruse osas, kuna mitte kõigil kruiisidel ei pruugi olla vabu kohti
viimaseks hetkeks. Hinnavõit, millega sedasi arvestada saab, on umbes
1,000-1,500 USD. Lisaks soovitaks huvilistel jälgida viimase hetke pakkumiste
osas facebooki lehte: https://www.facebook.com/ANTARCTICA-USHUAIA-TURISMO-323405918330/
Muuseumide või rahvusparkide asemel jõuan mina selle kolme päeva jooksul
kohaliku peamise „after-ski“ baari nimega Dublin üle vaadata. Ja vaatamata
esmaspäeva õhtule valitseb seal tõeline „after-ski“ melu: palju rahvast, palju
melu, tooni annavad lõuna-ameerikaliku välimusega külastajad, keda arvan
algselt kohalikud olevat, aga hostelis hiljem kinnitatakse, et need pigem on
külastajad mujalt Argentiinast või Tšiilist, kes on tulnud Tulemaad ja Ushuaiat
avastama. Joon siin ära oma esimese Fernet con Coca – mis on Argentiina kaugelt
kõige müüdavam kokteil ja millest olen kogu senise reisi ajal palju kuulnud,
aga mitte kordagi veel proovinud. Fernet tegelikult on Itaalia päritolu digestiiv,
aga ta on kõige populaarsem jook just Argentiinas. Maitsekogemus on aga pigem
rubriigist „huvitav“ – ehk see maitseb nagu ravim koolaga ja luban endale, et tõeliseks
Argentiina kogemuseks on ühest sellisest joogist küll.
Tom
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar