Kaheksas päev. 1. detsember 2015

Hommikul püütakse meid läbi laevaraadio juba 6.30 tekile meelitada. Alates eilsest õhtust oleme võtnud suuna uuesti põhja ja meie viimaseks peatuspaigaks sel ekspeditsioonil on Deceptioni saar. Tegu on endise vulkaaniga, mille kraatris on nüüd merelaht ja mis avaneb merele vaid ühest kitsast vahest. Pealtnäha oleks tegu justkui atolliga. Kuna ilm on pilves ja hall, siis jätan vulkaanilahte sissesõidule kaasaelamise ära ja magan edasi.

Kella 8-st alustame zodiaakidega randumist Deceptioni saare sisemisele kaldale. Vaalapüüdjate lahes Port Fosteris asub terve rida siia vaalapüüdjate poolt ehitatud maju, tsisterne ja muud kola, mis vaalapüügi või uurimisjaamaga seotud. Norra vaalapüüdjad kasutasid neid ruume alates 1911 järgmised 20 aastat. Baas suleti 1931, kuna vaalarasva maailmaturu hinnad olid oluliselt langenud. Alates 1940ndatest võtsid britid vana vaalepüüdjate baasi kasutusele teadusliku uurimisjaamana. Ka viimane jäeti maha, kui 1967 saare moodustav vulkaan paugutama hakkas.

Väljas ulub tohutu tuul, sajab veidi lund ja ringiliikumine meenutab nüüd küll päris talve juba. Praegu tundub, et isegi lumi ei hakka kokku, seega peaksid väiksed miinuskraadid väljas olema. Mõned üksikud pingviinid komberdavad mööda randa ringi ja mõnigi neist otsib tuulevarju randa jäetud erinevate rajatiste taga. Rand on lumest vaba, kuid kauni rannaliiva asemel leiab siit musta laavatolmu, mõned väiksemad kivid pealekauba.

Ranna kvaliteedist ei jahvata ma siin niisama. Nimelt on meil siin võimalus Antarktika vetesse suplema hüpata! Kuna ilm on niru, tuul külm ja eks neid mahajäetud jaamasid on juba siin nähtud ka, siis kaupleme teejuhtidelt ujumise tunni võrra varem välja. Meie kambast on neli talisuplemisjanulist, kellega me end siis külmakarjatuste saatel riidest lahti koorime, paksudesse talveriietesse mässitud ja saarele väljasõidule tulnud kaasreisijad pealtvaatajateks, filmijateks ja kaasaergutajateks.

Kui oleme ujumisriided oma tohutute riidekihtide alt välja kaevanud, tormame vette. Hüppan pea ees puusadekõrgusesse jääkülma vette ja sööstan möirates veest välja. Kaldal tabab mind aga nagu mingi kuumarabandus – õhk tundub nii soe ja kuigi meie laevaarst on meil otse kaldal saunalinadega vastas, siis käterätti ma esmalt üldse ei võtagi. Adrenaliin on ilmselt nii üleval, et külm ei tule meeldegi. Ehk siis tegevuste kategoorias oli tegu kindlasti ühe kõrghetkega siin. Parim Antarktiline lõbustus, kahtlemata!

Kui kõik reisijad elusalt tagasi laeval:P, jätkame sõitu põhja. Pärastlõunal möödume uuesti Lõuna-Shetlandi saartest ja kuna meil on aega, siis tehakse meile väike üllatus ja antakse teada, et meid ootab ees veel üks maaleminek, sedakorda Greenwichi saarele, Yankee sadamasse. Oleme harjunud mõttega, et Deceptioni saar jäi meie viimaseks maabumiseks, mistõttu täiendav peatus tekitab reisiseltskonnas vastakaid tundeid – osad reisijad ei viitsi enam uuesti maalemineku riideid selga panna, osad otsustavad mitte minna, kui kuulevad, et saaksime jälle näha eeselpingviine ja lonthülgeid, osad kardavad külma või halba ilma jne.

Ise võtan süllekukkunud lisapeatust hea võimalusena Antarktikaga hüvasti jätta. See ujumisjärgne ärasõit oli nagunii selline ülepeakaela ja emotsioonidest tulvil, et mul ei tulnud siis kordagi pähegi, et ilmselt jääb see mul viimaseks korraks siin. Niisiis veedan järgmised paar tundi mööda Yankee sadama rannikut ringi luusides teadlikult kõike püüdes veel tähele panna ja oma reisi mõtetes kokku võtta. Väljas on vahepeal soe päike paistma hakanud ja sellest väljasõidust saab tõesti tore hüvastijätmine selle väga erilise kontinendiga.

Õhtusöögi ajaks oleme jõudnud Drake väina ja laev asub taaskord hoogsamalt kõikuma. Osad sõbrad loobuvad söögi ajal toidust ja varjuvad oma kajutitesse. Mina tunnen end jätkuvalt hästi, kuid alustan siiski Dramamine tablettide kuuriga. Kõik loodame, et Drake väin on seekord rahulikum. Järgneb...

Tom