Hommikul püütakse
meid läbi laevaraadio juba 6.30 tekile meelitada. Alates eilsest õhtust oleme võtnud suuna
uuesti põhja ja meie viimaseks peatuspaigaks sel ekspeditsioonil on Deceptioni saar.
Tegu on endise vulkaaniga, mille kraatris on nüüd merelaht ja mis avaneb merele
vaid ühest kitsast vahest. Pealtnäha oleks tegu justkui atolliga. Kuna ilm on
pilves ja hall, siis jätan vulkaanilahte sissesõidule kaasaelamise ära ja magan
edasi.
Kella 8-st
alustame zodiaakidega randumist Deceptioni saare sisemisele kaldale.
Vaalapüüdjate lahes Port Fosteris asub terve rida siia vaalapüüdjate poolt
ehitatud maju, tsisterne ja muud kola, mis vaalapüügi või uurimisjaamaga seotud. Norra
vaalapüüdjad kasutasid neid ruume alates 1911 järgmised 20 aastat. Baas suleti
1931, kuna vaalarasva maailmaturu hinnad olid oluliselt langenud. Alates
1940ndatest võtsid britid vana vaalepüüdjate baasi kasutusele teadusliku
uurimisjaamana. Ka viimane jäeti maha, kui 1967 saare moodustav vulkaan
paugutama hakkas.
Väljas ulub
tohutu tuul, sajab veidi lund ja ringiliikumine meenutab nüüd küll päris talve
juba. Praegu tundub, et isegi lumi ei hakka kokku, seega peaksid väiksed
miinuskraadid väljas olema. Mõned üksikud pingviinid komberdavad mööda randa
ringi ja mõnigi neist otsib tuulevarju randa jäetud erinevate rajatiste taga.
Rand on lumest vaba, kuid kauni rannaliiva asemel leiab siit musta laavatolmu,
mõned väiksemad kivid pealekauba.
Ranna
kvaliteedist ei jahvata ma siin niisama. Nimelt on meil siin võimalus
Antarktika vetesse suplema hüpata! Kuna ilm on niru, tuul külm ja eks neid
mahajäetud jaamasid on juba siin nähtud ka, siis kaupleme teejuhtidelt ujumise tunni
võrra varem välja. Meie kambast on neli talisuplemisjanulist, kellega me end siis
külmakarjatuste saatel riidest lahti koorime, paksudesse talveriietesse
mässitud ja saarele väljasõidule tulnud kaasreisijad pealtvaatajateks,
filmijateks ja kaasaergutajateks.
Kui oleme
ujumisriided oma tohutute riidekihtide alt välja kaevanud, tormame vette. Hüppan
pea ees puusadekõrgusesse jääkülma vette ja sööstan möirates veest välja.
Kaldal tabab mind aga nagu mingi kuumarabandus – õhk tundub nii soe ja kuigi
meie laevaarst on meil otse kaldal saunalinadega vastas, siis käterätti ma esmalt
üldse ei võtagi. Adrenaliin on ilmselt nii üleval, et külm ei tule meeldegi. Ehk
siis tegevuste kategoorias oli tegu kindlasti ühe kõrghetkega siin. Parim Antarktiline
lõbustus, kahtlemata!
Kui kõik reisijad elusalt tagasi laeval:P, jätkame sõitu põhja. Pärastlõunal möödume uuesti Lõuna-Shetlandi
saartest ja kuna meil on aega, siis tehakse meile väike üllatus ja antakse
teada, et meid ootab ees veel üks maaleminek, sedakorda Greenwichi saarele,
Yankee sadamasse. Oleme harjunud mõttega, et Deceptioni saar jäi meie viimaseks
maabumiseks, mistõttu täiendav peatus tekitab reisiseltskonnas vastakaid
tundeid – osad reisijad ei viitsi enam uuesti maalemineku riideid selga panna,
osad otsustavad mitte minna, kui kuulevad, et saaksime jälle näha eeselpingviine
ja lonthülgeid, osad kardavad külma või halba ilma jne.
Ise võtan
süllekukkunud lisapeatust hea võimalusena Antarktikaga hüvasti jätta. See
ujumisjärgne ärasõit oli nagunii selline ülepeakaela ja emotsioonidest tulvil,
et mul ei tulnud siis kordagi pähegi, et ilmselt jääb see mul viimaseks korraks
siin. Niisiis veedan järgmised paar tundi mööda Yankee sadama rannikut ringi
luusides teadlikult kõike püüdes veel tähele panna ja oma reisi mõtetes kokku
võtta. Väljas on vahepeal soe päike paistma hakanud ja sellest väljasõidust
saab tõesti tore hüvastijätmine selle väga erilise kontinendiga.
Õhtusöögi ajaks
oleme jõudnud Drake väina ja laev asub taaskord hoogsamalt kõikuma. Osad sõbrad
loobuvad söögi ajal toidust ja varjuvad oma kajutitesse. Mina tunnen end
jätkuvalt hästi, kuid alustan siiski Dramamine tablettide kuuriga. Kõik loodame,
et Drake väin on seekord rahulikum. Järgneb...
Tom
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar