kolmapäev, 19. mai 2010

Üks harilik kartulivõtu päev

Pärast elu maailma magusaima ananassi söömist
Kuuuuum on


Mööda Peruud ringi sõites on üsna tavaline vaatepilt, et teeäärsetel põldudel mingid inimesed kambakesi niisama koos istuvad või siis mingit saaki koristavad ning ringi toimetavad. Ühel päeval õnnestub mul olla üks nendest – üks kohalikest talumeestest ühel tavalisel põllul. Nimelt ühel minu viimasel Cusco päeval ütleb Cusco-õde Nancy mulle: „Tule meie perega piknikule! Me teeme ühte rahvusrooga!“ Sellist kutset ei lase ma endale loomulikult kahte korda korrata ning olen kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas linnast väljas. Esialgu ei oska ma midagi paha aimata, aga kui Nancyga suurelt maanteelt kartulipõldude vahele keerame ning hobuste ja eeslite vahelt leiame Nancy isa suure tolmukaare all kartuleid kookumas, siis hakkab mulle koitma, et olen end lasknud vabatahtlikult otse kartulivõtu päevale meelitada. Noh... eks ma pean üles tunnistama, et vanasti, kui vanaema juures kartuleid sai võtmas käidud, siis olin ma alati vabatahtlik lapsi hoidma või köögis toimetama, peaasi, et ei peaks minema sinna vagude vahele mulla sisse tuhnima. No see lihtsalt ei tundunud minu tüüpi tegevus üldse olevat. Nüüd siis, olles Eesti kartulipõldude eest põgenenud tuhandete kilomeetrite kaugusele teisepoole maakera, jälitavad need kartulid mind ka siinolles!!! Apppii...
Nancy isa küsib, et ega teil ju seal Eestis kartuleid ei kasvatata. Räägin talle pika loo kuidas ikka pea, et kõigil Eesti vanaemadel oma kartulipõld kunagi vähemalt oli ja et ma olen isegi oma elus kartuleid võtnud. No jaa, peale sellist sõnavõttu pean muidugi tõestama, et ma ei näe kartulivagusid ning kooku elus esimest korda.. Nii haaran Nancy väikevenna Justini käest koogu (peab vist täpsustama, et siinmail võetakse kartuleid pigem kirkat meenutava tööriistaga, mis on kordi raskem ning suurem kui eesti koogud) ning asun mulda taguma. Nimelt maa on nii kõva, et sõna otses mõttes tuleb mulda raiuda. Nancy kommenteerib, et kuna sel aastal olid nii suured üleujutused, siis on kartuli saak kohe ääääärmiselt kehva! No tõepoolest, kui aus olla, siis ega sellel tohutul kaevamisel suurt mõtet ei ole, sest iga kartulitaime all on vaevalt kaks tibatillukest mugulat, mida minu vanaema oleks liigitanud „seakartulite“ kategooriasse ehk mitte söödav ning mitte-kõlbulik järgmise aasta seemneks. Nancy väikevend vaatab mind kõrvalt ning ega ta minu tööstiiliga vist 100% rahul ei ole, sest ta kipub mind ikka õpetaja ja juhendama kuidas õigem oleks mulda „läbi töötada“. 
Kuna kartul on siinmail üks põhiline toiduaine, mida kohalikud söövad sisuliselt iga päev (aga tuleks mainida, et koos riisiga – igal söögikorral serveeritakse mõlemat alati korraga), siis olen omaette vaikselt hämmingus, et mida Nancy pere küll nüüd terve talv läbi sööb?! Aga Nancy alati rõõmsameelne isa ei näi väga murelik olevat. Tundub aga, et nii väikevend kui ka isa on oma kartulipõllu üle väga uhked. Nimelt veavad nad minu ette erinevaid kartulisorte, mis kasvavad sellel põllul kõik läbisegi ning tutvustavad mulle nende nimesid ning maitseomadusi. Väike lilla, mida kutsutakse sea-sitaks, suur roosa-kollasekirju „peruukas“ ning kollane jne. Justnagu meie „Jõgeva kollane“ või siis „Andu“...
Kuna Nancy näeb, et mul on 20 meetri mullas tuhnimise peale juba villid peos ja higi otsaees, ning esialgne entusiasm hakkab raugema, siis teeb ta ettepaneku minna ja kokkamisega alustada. Ilmselt ei tule minu näolt mitu korda rõõmu märke otsida. Nimelt on meie eriliseks toidukorraks tuhas küpsetatud kartulid koos juustuga. Siinmail ei küpsetata aga tuhakartuleid nii nagu näiteks Saaremaal – et korjatakse aga kõik kartulipealsed kokku ning tehakse lõke ning visatakse hiljem kartulid tuha sisse. Siinsed talupojad tunduvad olevat veidi suurema insenertehnilise taibuga. Nimelt ehitatakse mullakängardest väike ümmargune ahi – seal tehakse tuld niikaua, kuni muld seestpoolt oranžiks muutub. Alles siis visatakse kartulid ahju ning lastakse „ahi“ neile peale variseda. Igatahes on kartulid umbes 30 minuti pärast valmis ning istume nagu iidsed Peruu talupojad kunagi põlluveerele maha ning laseme tuha-ahju kartulitel ning kodujuustul hea maitsta. Mm....Kui toit valmis, ilmuvad ei tea kust veel Nancy onunaine ja onupoeg ning ümberkaudsed talupojad. Siin on komme, et kui tuttav mööda läheb, siis tuleb ta kindlasti sööma kutsuda. Ja kutsutud külalisel tekib automaatselt kohustus oma küpsekartulitest teinekord osa siis vastutasuks tuua.
Vestluse käigus julgen poetada, et kartulid on ju Tsiilist pärit. Nancy peaaegu, et minestab ning kiljatab, sest kartulid on JU OTSE LOOMULIKULT PERUUST!! Jeever, seda saatuslikku viga ei tohiks keegi Peruus teha, et ta solvab kohalikke inimesi sellega, et arvab, et kartul mujalt pärit on. Millegipärat meenub mulle, et kunagi Tsiilis reisides väitsid sealsed elanikud täpselt sama asja! Uurin kartulite hingeelu ning ajalugu veidi wikipediast ning selgub, et tõepoolest, kartuli päritolumaaks peetakse lõuna-Peruud, kus seda hakati kasvatama nii 3000-2000 aastat enne Kristust. Aga kartuli liik, mida maailmas kõige laialdasemalt kasvatatakse (Solanum tuberosum ssp. Tuberosum), arvatakse pärit olevat Tsiili põlisrahvastelt, mida nad kasvatasid juba 10 000 aastat tagasi. Aga sellest loomulikult Peruus vaikitakse.
Vaata videot siit.




Marika

3 kommentaari:

luize ütles ...

Sellisel moel kartulivõtt on muidugi elamuslik, aga mul hakkas paljast selle lugemisest selg valutama...
Igatahes, tahtsin repliigi korras öelda, et kooguga nüüd vaevalt kartult võetakse, isegi Tšiilis-Peruus mitte. Kook on eesti keeles ikka see, millega kaevust vett vinnatakse, kui on lühem kõver puu, siis kaelkook. See, millega sa kaevad seal, on ehk käpp või konks.

Või mis.

Marika tamm ütles ...

Luize, Mmm.. siin lööb vist minu saare murrak välja... Me saaremaal kutsusime küll seda kartulivõtu konksu hoopis kooguks ning seda tegevust kookumiseks. Aga see sõna võib olla siis on äkki ainult Saaremaal kasutusel.. :)

Marika, the saarlane

Papas y cultivos tradicionales de Canarias ütles ...

Hola Marika!! Interesante tu blog, ahora leía sobre tu experiencia en Perú, pero me llamó la atención el mango o cabo de la azada o apero para coger las papas (lo he visto así de corto en otros sitios, aunque en Perú hay diferentes según el lugar como en otros países)... Todo un arte el ver como los utensilios o aperos varían de un lugar a otro, al mismo tiempo que también lo ves cerquita... En la isla de Lanzarote hay unas azadas o apero como el que tienes en la mano, aquí en mi isla son más normales pero varían de un pueblo a otro... Saludos desde Tenerife(España)/Tervitused Tenerifest (Hispaania)