neljapäev, 27. mai 2010

Multikulutuurne-kulinaarne-häppening ehk veelkord couchsurfingust

„Oii, ma arvasin, et sa oled kolumbialane!“ hüüdis mulle täna üks naine. Päike kütab siin Kariibi ääres meeldivalt


Olen end sisse seadunud ühte suvalisse Lima kesklinna korterisse ning ühel reede õhtul kell kaheksa ja üheksa vahel hakkavad äkitsi selle korteri uksest sisse voorima inimesed, kellest ma mitte kedagi ei tunne ning kes ka üksteist ei tunne ning kellest vaid osad selle korteri peremeest tunnevad. Võhivõõrad inimesed või täpsemini couchsurfarid tulevad ning panevad püsti peo – „Ühinenud rahvad“.


Siin blogis on palju juttu olnud couchsurfingu imelisusest – kuidas ta aitab sõpru leida, ühendab, integreerib, süvendab, julgustab, lõbustab, tutvustab jne. Minu viimane couchsurfingu kogemus Limas oli aga niivõrd äge, et tahaks kohe seda imelist ideed ning süsteemi veelkord ülistada. Kes blogi varasemaid sissekandeid ei ole lugenud ning kes kuuleb sõna couchsufing ehk sohvasurfamine esimest korda, siis neile selgituseks, et see on website (www.couchsurfing.com) või pigem ülemaailme trehvamiskoht internetis, kus tutvuvad rändurid ning kohalikud inimesed, kes on huvitatud ränduritega tuttavaks saama, neid oma juures majutama või lihtsalt oma kodukohta tutvustama. Just täpselt, nii lihtne see ongi, valid leheküljelt kellegi võhivõõra inimese välja, kirjutad talle ning küsid, et kas võin sinu juures mõned ööd veeta ning kui vastus on positiivne, siis lihtsalt sajad selle võhivõõra inimese juurde koju sisse, tutvud, sõbruned, ööbid (tasuta) ning lustid koos ringi ja tõenäoliselt saad selles maailmajaos omale uue toreda sõbra. Miks see tore on?! Kui lähed mõnda riiki või linna esimest korda, kus sa mitte kedagi ei tunne, kuid on tohutu kihk mitte ainult mööda vaatamisväärsusi käia, vaid hoopis väga kiiresti ning sügavale selle võõrapärase kultuuri sügavustesse vajuda, siis on uus sõber hindamatu väärtus või pigem kiirtee selle saavutamiseks.

Tutvusin Jorgega, kes on vabakutseline ajakirjanik Limast ning teeb kaastööd reisijuht-raamatutele, Cuscos iganädalasel Couchsurfarite kokkusaamisel. Avastasime koos Jorgega Cusco kulinaarseid saladusi nagu vanad kamraadid kunagi ning Limasse minnes oli Jorge lahkesti mulle oma elutoa sohvat nõus pakkuma ning palus mind kaaskorraldajaks reede õhtusele peole nimega „Ühinenud rahvad“. Nimelt kutsus Jorge läbi interneti oma poole peole 25 couchsurfarit, kellest ta ¾ ei olnud kunagi näinud. Peole olid kutsutud rändurid, kes olid lihtsalt Limas läbisõidul või siis seal mõnda aega peatumas. Kogu see kamp esindas kokku 15 rahvust – sakslanna, soomlanna, austraallanna, ameeriklane, iisraellane, prantslane, brasiillane, kolumbialane, inglased, itaallane, liibanonlane, india neiu, mehhiklane, mina ning veel terve posu peruu inimesi. Võib tekkida küsimus, et kas see Jorge on hull, et ta niiviisi võhivõõrad inimesed oma koju peole kutsub?! Kummaline ongi see, et inimesed, kes on couchsurfingu süsteemis, need ei ole võõrad, isegi siis kui nad varem üksteist näinud ei ole – see süsteem muudab need inimesed vaikimisi usaldusväärseteks sõpradeks. Ja nii oligi, sest pidu võttis kohe esimestest minutitest hoo sisse...

Jorge eesmärk ei olnud lihtsalt suurt massi inimesi oma koju pidutsema kutsuda, vaid korraldada üks multikulturaalne-kulinaarne-häppening. Nimelt oli kõigi kutsutute koduülesandeks valmistada mõnda oma rahvusrooga ning seda siis kõigi teiste rahvuste esindajatele tutvustada. Ma küll hoiatasin Jorget, et see saab palju süüa olema, aga kuna ta on absoluutne toidu ja kokkamise fänn, siis arvas ta, et ei ole mõtet muretseda. No eks ikka oli küll... Kui reede õhtul Jorge korteri uksest hakkasid sisenema tabuled, lasanjad, šoti meremehe pirukas, täidetud munad, curry, täidetud viinamarjalehed, nachod, tortillad, kanahautis jne, siis tekkis ka Jorgel kerge nõutus. Nimelt oli ta sunnitud osasid inimesi paluma, et need jätaks oma plaanitud toidud valmistamata. Ja see ei olnud veel kõik, sest lisaks tohutule hunnikule soolasele toidule ilmus lauale ka veel 4 imeliselt hõrku kooki.


Kuna ma olen kokanduses sisuliselt võhik, siis tekitasin ma paar päeva enne pidu suure facebooki paanika-küsitluse, et millise eestimaise roaga siis teisi rahvuseid üllatada. Sain kõiksugu imeliste hõrgutiste retsepte, kuid otsustasin siiski teada-tuntud kartulisalati kasuks. Põhjus oli lihtne – nimelt olin ma varem oma elus näinud kuidas seda tehakse ning isegi emal mõned korrad selle lõikumisel abiks olnud :) Leidsin vajalikud proviandid, hirmkalli ja mingi imeliku hapukoore ning kõik tundus paigas olevat. Ja oligi – oli nii paigas, et oma värskelt valminud kartulisalatit nähes ning maitstes, suutsin ma vaevu oma näppe selle kausi küljest eemal hoida, sest mul tekkis täiesti enneolematu igatsus eesti toidu järele. See va kartulisalat muudkui rääkis minuga vaiksel meelitaval häälel ning pean tunnistama, et eestlased, küll me oleme ühe hea toidu välja mõelnud...


Kartulisalat kartulisalatiks, aga tegelikkuses oli tegu tõelise kultuurisündmusega. Peruupärase ajii de Gallina suutäite ajal kuulasin kuidas ajutiselt Taanis elav mehhiklanna käib ja aitab Peruu prügikorjamise peredel oma elu järjepeale seada, Šoti merepiruka ampsamise vahel saan teada, kuidas Liibanoni naised tänapäeval elavad, minu suus maitseb hõrgult lasanje ning kuulen kuidas üks inglise mees Indias lapsi õpetas/kasvatas, india toiduga koos kuulen india neiu ning lõuna-ameeriklase armastuseloost ning koos täidetud viinamarjalehtedega saan teada vabatahtliku tööst Peruus ning magustoitu hea maitstes tutvun Lima kuulsa kunstnikuga. Kas saab olla midagi ägedamat, kui et kokku tulevad pealtnäha justkui võõrad inimesed, kes suudavad ühte ruumi kokku tuua (reisi)lugusid kogu maailmast ning mõne tunni vältel tutvustada nii oma maa kööki kui kultuuri ning tagatipuks sõlmida hulgaliselt uusi tutvusi ning leida sõpru. See on ju imeline!! See on couchsurfing...

Järgmine kord lubas Jorge korralda rahvusjookide ürituse... see kõlab ohtlikult!! Teile aga soovitan hakata couchsurfariks - kui te parasjagu ei reisi, siis kutsuge reisijate näol maailm endale koju!! Maailmas on palju toredaid inimesi/rahvusi, kellega „ühenduda“!


Marika

3 kommentaari:

Reine ütles ...

Meie ilma sohvasurfamiseta ei saagi! See lihtsalt on tähtis osa meie päevast!

Ning alati on vahva lugeda teiste kogemusi.

Mina olen söögiks teinud kaneelirulle, mis viivad alati kõigil keeled alla. Siis veel õlleküpsiseid ning ka kardulasalatit (maitsestamata jogurtiga) :)

Truu blogi(seikluste) lugeja,
Raine

Oudekki ütles ...

Tjaa, mina tavaliselt olen ennast itaallasena tutvustanud, kui toidutegemiseks läheb. Aga kui eesti toite nõutakse ja koostisosasid saab, siis on käiku läinud odrakarask (võiga, neile, kes piima söövad) ja küpsekaalikas.

Kartulisalatit ei ole ma aga kunagi osanud otseselt Eesti toiduks pidada, tegemist on ju ikkagi Belgiast pärit koka Lucien Olivieri väljamõeldisega tema Moskva Ermitaaži restorani jaoks - praeguseks muidugi selle väga erinevate tuletistega (seepärast ongi suures hulgas riikides selle nimeks "Vene salat" ja vene keeles салат Оливье). Teisest küljest muidugi, Eesti on pikalt Vene impeeriumi osa olnud ja kuna meie eliit võttis kiiresti üle Saksa ja Vene toidud, mitte talupoja omad, siis Eesti kööki suurt olemas pole... Kuigi, küpsekaalikas arvatavasti siiski.

Seega, kokkuvõttes vist ikka kartulisalatit annab pakkuda "Eesti toidu" nime all küll (sest ta on vist päris populaarne, eriti see hapukoorega variant, brr, Olivier vist sureks selle kätte ;) ) - aga samas ei ole õige ütelda, et "eestlased mõtlesid selle välja".

Marika tamm ütles ...

Raine ning Tatsutahime:), ajasite mul nüüd mõlemad isu peale... kaneelirullid ja odrakarask...mmm..uhh..

See kartulisalati hingeelu tutvustamine oli hästi huvitav - ma ei teadnudki, et tegu Belgia koka üllitisega! Eestlased siis selle nii omaks võtnud kohe... :)

Tervitused Kolumbiast,
Marika