Pildid Uyuni kõrbest ehk Alice’i imedemaa

Kaevurite linnas

Jälle on villaseid sokke vaja

Kas me sattusime Marsile? Või on see Kuu maastik?! Äkki hoopiski on see osa mõnest suurest kosmose-muinasjutust? On see miraaž või siiski reaalsus?! Ei, see on Uyuni kõrb, mis laiub Boliivia lõunaosas Eestimaa suurusel alal. See on imedemaa...

Valgus soolatoosis

Kõik on valge. Lausa silmipimestavalt valge. Seda valgust tundub olevat kilomeetreid, sellel valgusel ei ole lõppu. On tunne, et kui nüüd ükskõik mis suunas minema hakata, siis jõuaks lõpmatusse või pigem muutuks ise lõpmatuseks.

Meenub Matrixi film, kus Morfius üleni valges ruumitus ruumis/olekus selgitab Neole, et tegelik reaalsus on tühjus ning meie mõistes reaalsus on tegelikult illusioon. Matrixi filmi stsenaariumist rebib mind välja ebareaalselt kriiskavalt sinine taevas, mis on selles lõputuses ainuke side reaalsusega või siis pigem illusiooniga. Jalge all olev valgus krõmpsub nagu Saaremaa jäätee. Surun keele vastu tühjust, kuid see ei naksata külmast, vaid tekib tunne nagu limpsiks soolatoosi.

Soolast maailm

Ühel kaugel-kaugel maal, ühes kauges-kauges külas on kõik tehtud soolast – majad on soolast ning põrandad on soolast ja seinad on soolast. Söögilauad on soolast ning toolid on soolast. Isegi laes rippuvad lambid on soolast. Õhtul tuleb magama heita soolast voodisse ning näha soolaseid unenägusid. Soolaga ümbritsetud akendest välja vaadates avaneb vaade soolaväljadele ning toa nurgas on soolakuhi. Ka hinnad on selles hotellis soolased – eraldi tuleb maksta mitte-soolase duši eest kui ka soolapeldiku paberi eest. Hotelli õhtusöögilt on aga soola pealt kõvasti kokku hoitud – ei kildugi. Toit on mage ja soolatoose soolalaual ei ole?! Aga milleks, kui soola võib kraapida seinaküljest või siis kamaluga kahmata põrandalt.

Kaktuseinimesed

Seitsme maa ja mere taga asub keset kuivanud soolamerd üks saar. Selle saare elanikud on nagu ühe saare elanikud ikka, vahest ehk veidi karvasemad ning torkivama iseloomuga kui näiteks saarlased või hiidlased. Teretan 900 aastast kepiga kaktuse-vanaisa, proovin mitte välja teha armunud miilustavast kaktuse-paarist, kiidan krunniga kaktuse-tädi maja vaadet, ehmatan kaljuveerel kõõluva kaktuse-poisi trikkide peale, teen silma 12 meetrisele sihvakale kaktuse-noormehele ning lehvitan suurte rindadega kaktuse-ema seelikusabas tolknevale kaktuse-beebile. Saarel elavad veel patsidega pontsakas kaktuse-koolitüdruk ning alatasa tülitsev kaktuse-abielupaar. Ühe koopa varjus on oma viimasel puhkehetkel isegi 1200 aastane kaktusemuumia. Ülejäänud kaktusest saareelanikud on tegemas tavalisi igapäevaseid tegemisi – kes on tantsimas, kes kummardamas, kes istumas, kes tikksirgena teisi tervitamas ning kes päikese käes mõnulemas ... Ja nii nad siin elavad – päevast-päeva, ikka ja jälle unistavalt soolakõrbesse vaadates...

1759 realine sõidutee

Kuidas oleks, kui ei oleks tänavaid ning sõiduteid, vaid kõik autod lihtsalt sõidaksid seal kus meeldib ning kasvõi tuhande-seitsmesaja-viiekümne-üheksakesi kõrvuti ja nii kiiresti kui meeldib...? Kes üldse otsustab, et üks tee peab sealt minema, kui võiks ka hoopis teisest kohast minna..? Siinses tühjuses ei ole ette määratud sõiduteid, ise võib valida, kas lähed otse või ringiga või üle mäe või läbi oru. Ei ole „tee“ või „ära tee“ liiklusreegleid ja kiirusepiiranguid. Silmapiirini tühjas kõrbes jookseb kõrvuti sadu ja sadu sõiduteid. Ainult, et... autod on kuhugi kadunud?!

Nii nagu maa peal, nii ka maa all

Kas te olete kunagi maa alla näinud? Mis oleks kui maakoor oleks läbipaistev ning kõik maa sees toimuv ka siit maa pealt jälgitav?! Siin imedemaal, Uyunis, parempoolse mäe taga oleva kolmanda ning seitsmenda mäe vahel, endiselt tühjuses, on läbi klaasist maakoore aimatav maailma sümmeetrilisus. Mäed, mis kõrguvad maapeal, ulatuvad täpselt sama palju maa sisse. Isegi kõik pilved, mis on taevas, on ka maa sees. Kõigil flamingodel on teisikud – igal kahe jalaga flamingol on maa all kahe jalaga paariline ning ilma peadeta flamingodel on maa all ilma peadeta teisikud. Selles lõputus vaikuses ning tühjuses kostab aeg-ajalt flamingode „kriik-kriik“, millele järgneb alumisest peegel-maailmast vastukajana samuti „kriik-kriik“.

Nõiutud elu

Sool muutub kivideks, kivid muutuvad liivaks ja liiv muutub tühjuseks – nii sadu kilomeetreid, ilma ühegi hingeliseta, saatjaks vaid üksikud kuivanud rohutuustid. Kolm päeva järjest on ümberringi jätkuv lõputus - hingetus. Ei, hoopiski on tegu hingestatud hingetusega, sest lähemal vaatlemisel selgub, et see tühjus ei olegi tegelikult tühi, vaid on täis – täis veidi teistsugust elu – kivielu. Nii on puud muutunud kivideks, nii on ümberringi sadasid kivinägusid ja nii on tordid kivistunud ning kellegi mänguklotsidest samuti saanud kivid. Osad kivid on üksi rändama läinud, kuid teised see-eest kollektiivi koondunud. Kui mõnda aega jälgida, siis saab vaatlejale selgeks, et kivide vahel toimub märgikeeles suhtlus – kes näitab teisele südame kuju, kes jällegi oma kivikätega ideaalse ringi moodustanud või linnukuju võtnud. Kes need tegelased kiviks muutis? Kivinõid!?! Sest kedagi teist siin ju ei ela, kui välja arvata ühe kivi all kükitav pika sabaga jänes ning tema läheduses toimetav väike hiir. Või ehk on nemadki nõiutud?!

Seitsme-peaga draakon

„Puhhhh!“, „Pahhhh“, „Siihhhh“ kostab päikesetõusupunasel maastikul. Koduhämaruses on näha, kuidas siit-sealt väikeste küngaste vahelt tõuseb tossupilvi. Kohati on tunne, et maa-all on suur katel, mis täisvõimsusel keeb, sest kõik mulksub ja aurab ja keeb. Või on see hoopiski maa-alla lõksu jäänud suur seitsme peaga draakon, kes nüüd erinevatest avaustest proovib oma viha välja valada ning tuld ja auru purskab?! Julgemad printsid käivad draakonit narritamas ning hüppavad hommikujaheduses läbi kuuma ning susiseva aurupilve.

Millega värvitakse maasikaid ning tomateid?

Kust võtab loodus värvid, et sellega imelisust meie ümber maalida? Kuidas on apelsinid kollased ning tomatid punased? Loomulikult on loodusel omad värvipotid, kuhu sisse aeg ajalt oma pintsel kasta, et meid ümbritsevat ilu kirgaste värvidega turgutada. Rohelise ning punase värvi tünnid on peidetud Uyuni sügavustesse. Kui looduse meister nõude esitab, siis tõuseb tuul ning segab järvevett nii, et selles olev punane planktoni kiiresti punase värvi teeb. Rohelise värviga on hetkel veidi keerulisem, sest Uyunis ei ole oma 2 aastat sadanud ning värvimaterjali napib. Loodan, et Eestimaa kevade jaoks ikkagi piisavalt jätkub.

Kas ma käisin Marsil?!

Kolm päeva Uyuni soola-, kivi- ja liivakõrbe avarustes oli nagu reis Marsile – kummalised maastikud, kummalised olendid, kummalised nägemused ning kummaline tühjus. Kas ma äkki käisingi Marsil?! Ei, Marsil ei saa olla nii imeliselt ilus.. See Alice’i imedemaa on just siin ja praegu igapäev meie oma planeedil. Või siis täpsemalt Uyunis.

Vaata kõiki fotosid siit.

Marika alias Alice Imedemaalt