reede, 16. aprill 2010

Veidi seiklusi ehk maameeste streigi keskel

Nüüdsks peale 22 tundi seiklusi turvaliselt La Pazis

Küünlavalguses

(pilte ei ole v@imalik rohkem panna, sest Boliivia internet on yliaeglane)


Ärkan Boliivia kahe pealinna vahelises ehk Sucre ning La Pazi ööbussis poolunest, sest hambad plõgisevad külmast. Naljakas, buss seisab juba vist mõne tunni ühe koha peal ning vaatamata sellele, et öösel on väljas miinuskraadid, on seisma pandud ka bussi mootor?! Kell on 3 hommikul. Mmm, mõtlen, et äkki on kahe linna vaheline tee lühem kui öötunnid ning nüüd teeme seistes aega parajaks, et päikesetõusuga koos La Pazi siseneda. Tunnen kuidas minu kõrvalpingil kägarasse tõmbunud Natasha lõdiseb, keegi norskab ning väike laps hakkab karjuma. Aknast välja vaadates paistavad mõned eemalt justkui vastutulevad autotuled ning keegi teeb teeääres suurt lõket. Tõmban end uuesti oma suure salli alla veelgi rohkem kägarasse, panen pähe norskamise elimineerimiseks ipodi ning proovin magada.


Kell on 5. Näen kuidas Natasha äkki otsejoones bussijuhi juurde marsib ning nõuab aru, et miks on külm, miks me seisame ning miks WC suletud on? Saabub selgus, et me seisame siin alates kella 1st, sest kohalikud uljad talumehed on tee ära blokeerinud?! Buss jäätub üha enam ning bussijuht ei hellita meid kohe mitte kuidagi soojaga, hoides bensiini paremateks päevadeks. Äkki kostab plahvatus ja teine ja kolmas. Mis toimub?

Hangime tohutu pika busside- ja autoderivi kõrval külmast kössitavate inimeste käest kildhaaval kokku infot, et mis toimub. Ühe variandi kohaselt blokeeriti siin tee, sest talumehed soovivad ka oma külani asfaltteed ning elektrit. Nii nad siis nüüd loobivad dünamiiti ning rakette ning teevad lõkkeid. Hiljem ringikõndides on näha, et dünamiidi plahvatused toimusid mitte kaugel kütuseveokitest. Mmm.. meil vist vedas?! Kohe kuuleme uudiseid, et mõned inimesed olevat pantvangi võetud. Need ei olnud küll turistid, vaid kohaliku omavalitsuse esindajad.

Aga kus on politsei?! Miks keegi midagi ei tee? Kas keegi üldse teabki, et mitusada autot siin lõksus on, sest oleme mägede vahel, kus puudub igasugune mobiililevi ning asustus. Kaua see kesta võib? Tund? Päeva? Nädalaid?

Hakkame sõbrunema ka meie bussis olevate ränduritega ning koos päikesetõusuga sagenevad ühised unistused soojast bussist, kohvist ning hommikusöögist... Kuna plaanipäraselt pidime La Pazi jõudma kell 6 hommikul, siis ei ole kellelgi mingeid söögi- ja joogivarusid ka kaasas. Natasha hangib kotist koka-lehed. On ju ammu teada tõde, et koka lehtedega kaob ära nälja-, janu- ning väsimustunne. Kohalikud topelt plisseerseelikutegaa memmed tulevad ka meilt kokalehti nuruma. Tõepoolest koka aitab, sest nälg leeveneb.

Kui plahvatusi ei ole ammu enam kostnud, otsustame ise oma bussikambaga asja uurima ning toitu hankima minna. Jõuame kohani, kus tee suletud on – kivid on väiksemad kui üks austusväärne teeblokeering omale lubada võiks. Tee ning lähedaloleva mäeveere on vallutanud kohalikud mehed. Paljud on endale „pidupäeva“ puhul selga pannud tikanditega rahvusrõivad ning vallatud värvilised mütsid. Mehed jõllitavad meid, gringosid ning üks teeb käega püssist tulistamise liigutust. „Gringod, te peate maksma“, hõikab üks meile. „Mille eest ning kui palju?“ küsime vastu. „Noh, et siit läbi minna ja pildistamise eest“, lisab teine. „Aga meil ei ole raha!“ ütleb Natasha, kellel taskus tõepoolest viimased 6 BOLi, sest ta kaotas pangakaardi ära. „Noh, aga andke siis dollareid või eurosid“, hiilgavad mehed geniaalsusega. „Meil ei ole dollareid ja eurosid“, ütleb Natasha. „No müü siis oma kaamera maha!“ ei taha üks meestest järgi anda. Nii üks mees tulebki meie poole, käsi ettesirutatud ning Natasha annab talle oma viimased 6 BOLi. Ülejäänud mehed lähevad hasarti ning nõuavad oma osa veelgi valjuhäälsemalt. Surun oma kaamera ruttu taskupõhja ning kaon ohutusse kaugusesse.

Järgmine eesmärk on kusagilt süüa või vähemalt mingit sooja jooki leida. Lagendikul oleva ainsa mudahüti ümber tungleb tohutu rahvamass. Kõik vibutavad taldrikute ning lusikatega ning soovivad end kisa saatel väikesest uksest sisse pressida. Otsustame, et seda supi ning prae üritust me isegi mitte ei proovi kaasa teha. Üks mees väljub samast august õnnelikult kahe küpsisepakiga. Proovin end ühest pilust sisse suruda ning küsin, et kas küpsist saaks osta, et supist pole asjagi. Suure seelikuga tädi hüüab, et küpsised on otsas. Surun end nõutult prao vahelt taaskord õue. Kuid mõne hetke pärast väljub samast praost kohalik neiu küpsistega?! Niisiis – mulle vaatab vastu minuni seni vaid kuulujuttude vormis teada olnud tõde – kohalikud on alati kohalike poolt ning gringosid eriti sallita. Niisiis – küpsised ning joogid on vaid kohalikele. Kuna blond kihar ja kaamera tõmbab tõsiste ning altkulmu põrnitsevate külameeste tähelepanu justkui magnetiga ning teepervel on veel tossamas plahvatuste hunnikud, siis otsustame igaks juhuks meie veidi eemal seisvasse varjupaika ehk bussi tagasi minna.

Täiesti arusaamatu on aga, et külamehed lihtsalt seisavad, omavalitsuse mehed on ikka veel pantvangis ning politseid ei ole ning ei tulegi ning justkui mitte ühtegi märki ei ole, et asi võiks kunagi mingi lahenduse poole liikuda?! Kas see on Lõuna-Ameerika viis läbirääkimisi pidada? Müstika. Tukastan, et aeg kiiremini läheks. Kui tõusen on laekunud uus info, et peame niikaua ootama, kuni kõrgemad ametnikud 1,5 tunni kaugusel asuvast suuremast linnast kohale jõuavad. Päike on taevasse tõusnud ning buss hakkab sulama. Vähemalt soe hakkab. Surume aga rohkem kokalehti niigi punnis põskedesse ning ootame.

Kell 11.13, ehk peale 10 tundi ühe koha peal seismist juhtub ime – bussid hakkavad liikuma!! Kui telefoni levialasse jõuame, siis kuuleme kohalikelt uudiseid, et blokeeringud on igal pool Boliivias, sealhulgas ka La Pazi sisenemisel, sest viimased valimised läinud tõeliselt aia taha ning kohalikud maamehed ei taha tulemustega leppida. Õnneks meie teele siiski rohkem talumehi ei tule ning nii maandume 11 tundi planeeritust hiljem, kuid tervetena ning selleks korraks seiklustest tüdinenutena La Pazis.


Marika

2 kommentaari:

Terje ütles ...

Hull möll sul seal! Hoia end eks.
Meelde tuli meie näljaseiklus Peruus, kui buss jäi öösel džunglis seisma teele valgunud mudalaviini tõttu ning hilines seega ca 17h. Nälg oli metsik, ja meil polnud siis isegi kokalehti. Lahe, et see taim võib nii mõndagi päästa.

Aga hämmastab nende selline vaenulikkus gringode suhtes. Mäletan, et nad olid oluliselt külmema ja suletuma natuuriga, kui peruulased, aga raha pinnimine ja valetamine - sellisena boliivlasi küll mäletada ei raatsiks. :)

marika ja tom ütles ...

Boliivlasel ja boliivlasel on loomulikult vahe - olen kohanud inimesi, kes isegi ilma palumata aitavad, kuid teistel on jah miskip@rast mingi vimm turistide vastu! Eks see on nagu enamus riikides - inimesi on nii ja naasuguseid.

Aga koka on jah imerelv - Ameeriklased kulutasid miljardeid, et seda nii Boliiviast kui Peruust h@vitada - ma ei kujuta ette kuidas kohalikud ilma selle toiduasendaja ning ravimita siin teeks??!

Tervitused,
Marika