pühapäev, 4. oktoober 2009

Mootorratturi päevik vol 2

Ikka Phnom Pehnis

Raamatumüüjatest ümber piiratud

Järgmisel päeval päikesetõusu ajal olen taaskord Choni ratta tagaistmel ning vuhiseme uuesti mööda punaseid muldteid. Kahtlen küll ajuti oma terves mõistuses, sest otsustasin ette võtta reisi, mida vaid mõni üksik turist siinkandis teeb – nimelt kaks päeva mootorratta seljas mööda kahtlase väärtusega teid Tai piiri ääres oleva pilvepiiril hõljuva templi juurde. Kuigi minu istmik juba paar tundi peale Siem Reapist lahkumist tuld lööb, ei ole pääsu enam kuhugi. Ebamugavused ununevad teeäärset elu-olu uurides. Kõik on ikka oluliselt teistsugune võrreldes Siem Reapis nähtuga.

Me tuhiseme mööda küladest, majadest ja tühjusest ja loomadest ja riisipõldudest. Põhiliselt jääb silma kolme tüüpi majasid. Suured ja ilusad kivimajad, kus elavad väga-väga rikkad Kambodža inimesed.

Choni sõnul on nad rikkaks saanud maa müügiga, metsa varastamise või müügiga või kummipuudega või töötavad nad korrumpeerunud valitsuse jaoks. Teist tüüpi majad on sellised harilikud jalgadel puumajad, mõned korralikumad (fotol) , vahest isegi värvitud, teised sellised Eesti-vanaema-puukuuri tüüpi.

Uurin Chonilt, et miks isegi piirkondades, kus ei ole üleujutusi, majad ikka vaiadel on. Chon selgitab, et see on vana Khmeri traditsioon, et maja all on hea koduloomi ja muud träni hoida. Kolmandat tüüpi majad on kuivatatud rohukõrtest ja bambusest onnid – ka vaiadel. Need kuuluvad kõige vaesematele inimestele.

Mõne aja pärast oleme nö külavaheteedelt väljas ning punasest mullast katteta sopane tee jookseb ühe lindina läbi maharaiutud metsalagendike nii sirgelt kilomeetrite kaupa, et justkui oleks hiigeljoonlauaga tõmmatud. Chon keerab end mootorratta sadulas pidevalt tagurpidi, et kiivri vahelt mulle selgitusi jagada. Nii räägib ta mulle, et teed põhjapoole on vaid paar aastat vanad, varem läks sinna olematu ja mudane ja auklik rada, mida oli isegi mootorrattaga keeruline läbida. Väga murelikul häälega lisab ta, et varem oli siin piirkonnas palju metsa. Palju, palju kõrgeid, kõrgeid puid. Viis aastat tagasi saatis valitsus siia sõdurid, kes võtsid kõik metsa maha ja valitsus sai palju raha. Ja siis said kohalikud elanikud idee raha teha ning makstes valitsusliikmetele altkäemaksu, võtsid kohalikud talumehed ebaseaduslikult veel metsa maha ning müüsid ka maha. Need inimesed on nüüd rikkad. Aga Chon on õnnetu, sest see piirkond ei ole üldse enam ilma metsata see – kole on. Chon räägib mulle metsa mahavõtmise lugu kahe päeva jooksul umbes veel 100 korda. Ma mõistan ta valu.

Ühtäkki kerkib keset lageraie piirkonda meie ette oma kümmekond maja. Chon selgitab, et see on uus küla. Eesti mõistes on tegu põllupealse uuselamu rajooniga – keset sigri-migri keeratud maapinda on vähe uuematest laudadest püsti pandud tagasihoidlikud onnid. Chon selgitab, et tänu uuele teele, on üle Kambodža inimesed hakanud siia kolima ja külasid rajama, sest siin on võimalik rohkem maad saada, juurvilju kasvatada ja elu on ka lihtsam.

Peatume ühe rohust ja bambusest tehtud onni ees. Selle maja omanik on Choe, kõhna, kuid musklis ja sitke kehaehitusega, 65 aastane endine sõdur. Varem elas ta Phnom Penhi lähedal ning õpetas teisi sõdureid. Ta räägib prantsuse keelt. Nüüd on tal on nooremapoolsem naine, 4 last ning väga tagasihoidlik majapidamine. Tõepoolest, sisuliselt 15 ruutmeetrise kodu ainukeses toas on näha ühes nurgas toidunõusid, ühte võrkkiike, mõnda riideeset ning kahte puitlavatsid. Õue peal on mõned vesi-pühvlid. Neid perekond ei söö, vaid loomi hoitakse põllutöödeks. Vahest ehk kui nad väga vanaks jäävad ehk siis lõpetab üks neist ka supipotis. Choe pere ainus toiduallikas ongi riis, mida nad ise kasvatavad. Kambodžas annab riisipõld vaid ühe saagi aastas (ilmselge ebavõrdsus võrreldes Bali 3 saagiga aastas!), siis kui on vihmaperiood, sest muul ajal ei ole maapind piisavalt märg. Nii nagu enamuses Kambodža peredes (aga ka nii nagu Laoses ja Tai ja Indoneesia vaesemates peredes) riis hommikuks, lõunaks ja õhtuks. Choel on mure – nimelt on oht, et üks ettevõte tahab siia kummipuu istandust rajada ning et tema maa ja kodu võetakse ära. See on ebaselge, kas ta uue maa valitsuselt saaks. Küll aga kõik laheneb, sest elu on siin lihtsam kui Phnom Penhis.

Choe lapsed koolis ei käi. Kuigi Kambodžas on väidetavalt kooliharidus kuni keskkoolini tasuta, tuleb maksta vaid koolivormi ja raamatute eest, siis on just nendes „uutes-elamurajoonides” palju lapsi, kes kooli ei saa minna, sest koolid on kaugel ning vanematel ei ole mootorratta bensiini jaoks raha. Tihti käiakse ka eemaloleval turul nii, et kogu küla pannakse ühte traktori kasti ning siis minnakse kulude kokkuhoiu mõttes kõik üheskoos. Sõidame Choniga läbi mitmete külade, kus on palju uusi koole, mille kõrval ilutseb välisabi märk (uue kooli ehitust on finantseerinud kas Belgia või Prantsusmaa või Jaapan), aga Chon selgitab, et need koolid on suletud. Miks, ei suuda ma ära imestada?! Põhjus on lihtne, nagu Eestiski – õpetajaid ei ole. Maakohas on õpetaja palk nii vilets ning need noored, kes oskavad juba kirjutada ja lugeda, lähevad linnadesse paremat elu otsima. Minu süda tõmbub valust kokku, sest kui lapsed ei saa haridust, siis see tähendab seda, et suure tõenäosusega jäävadki nad sellist sama viletsat elu edasi elama. Kurb :(!

Uurin oma mootorratta juhilt, et kuidas arstiabiga lood on. Selgub, et arstiabi on nii kallis (ja riik ei toeta seda mitte kuidagi), et see on tavalisele kambodžalasele kättesaamatu. Linnades on küll haiglad ja polikliinikud, aga selleks, et seda endale lubada, siis tõsise haiguse korral peavad kohalikud tavaliselt mõne riisipõllu või lihtsalt maad müüma. Õnneks on mõned välisabi eest tehtud haiglad sünnitamiseks ning väikelastele, kus ei pea midagi maksma ning naised üle Kambodža käivad seal sünnitamas. Kohalikud kasutavad aga oma hädade ravitsemiseks vanarahva pütarkust – süüakse puujuuri ning tehakse muid lehe leotisi kui vaja.

Olen olnud 10 tundi ratta seljas ning kui jõuame imeväiksesse Kor Muy külla, varisen selle seljast maha, sest olen suutnud päeva jooksul saada korraliku päikesepiste, suu ja silmad on tolmu täis ning kõik tagumiku lihased tunduvad olevad närbunud. Kor Muy külas on kaks külalistemaja, sest see on Prasat preah Viheari templi külastamisel ainuke koht, kus ööbida. Ja kohalikud on sellest hästi aru saanud, mis tähendab alternatiivide puudumine, sest hariliku puudekuuri ööbimise eest küsitakse samu hindu mis Siem Reapis või Phnom Penhis!!! Kuna ma ei jaksa sekundit ka enam püsti seista, siis lepin ükskõik millega. Mulle antakse 2*3 meetrises kuubik-toas (kus seinad on ümber voodi ehitatud) magamisase, millel ilutseb lilla satsidega päevatekk. Maksan 50 eeki järgmise luksuse eest: hotelli seep ja kilepakendis hambapasta-hambahari, linu ei ole, WC-ks on auk maas ning dušiks „võta-kopsikuga-tünnist-ise-vett”. Niipea, kui olen oma „tuppa” astunud, lendleb sisse neiu, kes piserdab kogu voodi mingi ainega üle. Jõuan mõelda, et äkki see on mingi kirbutõrje, et jumal tänatud. Palun igaks juhuks purki näha, kuid sellel ilutseb suurte kirjadega silt „Air refereshener” (õhuvärskendaja). Noogutan heakskiitvalt ning mõistan, et see peaks asendama sadu kordi kasutatud padjapüürile ning päevatekile värskust. Teen lühikese meditatsiooni kirpude eemale ajamiseks ning vajun oma kahe sarongi (suure salli) vahel magusasse unne, kuni... ükshetk ärkan selle peale, et toimub maavärin!! Tõusen unesegasena voodist püsti ning olen valmis õue tormama, kuid hõreda puuseina tagant kostab poiste naer. Kell on 3 öösel ning kohe selgub, et minu kõrvaltoas ööbivatel kohalikel noorhärradel ei tule kuni hommikuni und ning kuna kokkuklopsitud puulobudik võbiseb iga liigutuse ja köhatuse peale, siis naudin minagi hommikuni khmeri keelset vestlust, mobiiltelefonist tulevat muusikat ning noorsoo naeruturtseid.

Seistes aga hommikul kell kuus koos oma juhiga ainukeste inimestena 800 meetri kõrgusel asuva kaljunukil 1000 aastase Prasat Preah viheari hindu templi varemetel, mille enda sisse mähkinud suur udupilv teeb veelgi müstilisemaks ja salapärasemaks, siis unuvad kõik läbielamised... (vt fotosid)

Marika

1 kommentaar:

lulu ütles ...

Ilus ja hea, et Sa lõpuks siiski ka selle iidse kultuuri templid ära nägid.