teisipäev, 13. oktoober 2009

Eksootikat Kambodža köögist

Vietnamis rannakohvikus

+35 kraadi, eile sain päikesepiste


Kusagil ida-Kambodža külakeses astun ühte hoovi, kus kaks meest toimetavad parasjagu mingi tapetud looma korjuse kallal. „Oo, seatapp on käsil?!”, kilkan ma ning ootan oma kohalikult kaaslaselt heakskiitvat noogutust. Selle asemel raputab ta aga hoopis pead ning ütleb, et see on hoopis koer. Kergitan kulme ning uurin edasi: „Et, tavaline koer? A miks nad ta ära tapsid?” Minu sõber küsib sama küsimuse koeraliha tükeldavatelt meestelt. Vastuseks tuleb, et osa läheb neile endale söögiks ning osa viivad turule müügiks. „Eee...aaa, a mis sööki nad sellest teevad?” esitan küsimuse oma sõbrale, ise peaga märku andes, et ta tõlgiks küsimuse kohalikele meestele. Vastuseks tuleb, et koera curry’t (märkus: curry on indiapärane vürtsikas kaste). Lisaks saan teada, et kambodžalased söövad ise koeraliha harva, sest see on väga kallis ja seetõttu pigem ikkagi justkui pidupäeva söök.

Üle hoovi jooksevad üksteise järel koer ja kass. Proovin enda arvates vaimukas olla ning küsin: „Oo, kas te kassi curry’t ka sööte?” Mulle suureks üllatuseks kostab kohalike meeste käest tõlgi suu läbi: „Jah!” Nüüd vist ei jää kellelegi minu jahmatus üllatuseks, sest kõik minu näolihased on muutunud suureks imestuseks. Vaatamata oma jahmatusele, et seisa aga minu suu kinni ning muudkui uurin edasi: „Aaa, see koer, kes siit üle hoovi jooksis ja nägi lemmikloomana välja, kas tema ka läheb söögiks või on need mingid erilised koerad, keda sööte?” Vastuseks kostub, et süüakse kõiki tavalisi koeri, aga see koer, kes üle hoovi jooksis, oli liiga kõhna selleks, et tema liha turule müüma minna.

Oma naiivsuses üritan uuesti oma mõttelennuga kohalike poolehoidu võita: „Et, kuidas rottide ja madudega on, kas neid ka süüakse?” Minu sõber tõlk teatab omalt poolt, et sõja ajal söödi koguaeg koeri ja rotte ja kasse. Nüüd on linnapiirkondades seda vähem, kuid maal endiselt. Ta suunab küsimuse khmeri keelde tõlgituna meestele edasi. Mehed noogutavad naerul nägudega, et ikka söövad rotte ja madusid ka – kõike, mis kätte saadakse, ka konni (fotol sügavpraetud konnad).

Hoovi ilmub mitu naist. Palun oma sõbral neilt küsida, et mida nad näiteks eile sõid. Selgub, et siin maakohas süüakse kaks korda päevas – nö hommikusöök-lõuna ning siis õhtusöök. Et kõigepealt minnakse hommikul vara põllule tööle ning siis nii 10-11 ajal süüakse esimest korda. Söögiks on tavaliselt riis mõningate juurikatega või nuudlisupp. Õhtusöök on päikeseloojangu ehk nii kella kuue ajal ning siis süüakse jälle riisi muna või juurviljadega. Ehk maakohtades on khmeride menüü järgmine: riis või riisinuudlid, natuke juurvilja ja muna ning pidupäeval saab lihaga rõõmustada.

Mõned päevad hiljem istun ainsa lääne inimesena ühes kohalike bussis ning minu kõrval istub kambodžalanna. Kaugliini buss on äsja teinud pissi- ja sänakipeatuse ning kõik kohalikud on omale peatuspaiga müüjate käest varunud väikeste kilekoti nutsakute kaupa head ja paremat. Kõigepealt avab minu kõrval istuv naine ühe nutsaku, kust seest ilmuvad välja sügavpraetud rohutirtsud. Naine sööb kiiresti ja aplalt neid ära nii oma 30-40. Ma tean, et ma olen ebaviisakas, aga ma ei suuda terve see aeg muud teha, kui hoolikalt iga naise liigutust jälgida, sest mind huvitab, ka ta tõesti pea ka ära sööb ning proovin naise näoilmest välja lugeda, et kas see tõesti ka hea maitseb. Tuvastan rohutirtsu söömise tehnika, mis on järgmine: võta kinni tirtsu jalgadest, seejärel kärista ära mõlemad tiivad. Hammusta ära tirts koos saba ja karvadega ehk pea ja sisikonnaga ning jalad viska bussi aknast välja. Kuna naine naudib ilmselgelt oma snäkki ning tal ei ole minu pilgust sooja ega külma, siis saan rahulikult teda vaadelda ning „imelike asjade” söömise teema üle pikemalt juurelda. Jõuan vaatlemise tulemusena järeldusele, et kui aus olla, siis näiteks krevett ei näe ju pealtnäha sugugi isuäratavam välja kui rohutirts (minu arvates on rohutirts isegi veidi armsam, sest krevett on kohati suure tõugu moodi). Aga krevette ma ju söön?! Ehk see, et mis ja kes ja kuidas on meile söögina vastuvõetav, on kõik meie oma peas tekitatud, mitte aga ei sõltu sellest, kui söödav üks või teine asi on (alloleval fotol autentsed magustoidud).

Lõpuks kui rohutirtsud otsakorral on, siis paotab naine oma teise kilekoti nutsu suud. Sealt paistavad nii tikukarbi suurused süsimustad ämblikud (ilmselt ka sügavpraetud, seetõttu ma ei tea, mis värvi need originaalis võisid olla). Kahjuks on vist naise kõht täis saanud, sest ta sulgeb kilekoti suu kohe uuest ning seetõttu ei saanud ma oma suureks kurvastuseks ämblikusöömise tehnikale jälile. Hiljem näen linnas tänavakaupmeeste lettidel suurte kuhjadena praetud tõuke, prussakaid, konni, ussikesi ning kõike muud head ja paremat. Ise jätsin nende hõrgutiste maitsmise mõneks teiseks korraks ning piirdusin veidi vähem eksootilise valikuga...

Kambodža suurematest linnadest on nõudlikumale läänlasele leida ka ohtralt „normaalse” söögi kohti, kust saab endale tellida kõike alates kiievi kotletist kuni kreeka salatini. Aga kokanduse fännidest blogilugejatele on mul ka üks üllatus, nimelt on Kambodža eriroogi „amoki kala” (alloleval fotol), mida ma paaril korral proovisin ning mis minu maitsemeeltega ülihästi sobis - ehk see on kala kookospiima kastmes..mmm. Annan siinkohal ka retsepti (inglise keeles küll, kes soovib väga eesti keelset, andke märku, ma siis tõlgin)! http://recipes.wikia.com/wiki/Amok_Fish Pean küll tunnistama, et seda kunagi üheski odavas söögikohas ei leidnud, pigem oli tegu läänlastele mõeldud Khmeri söögikohtades.

Hommikul mõnda kohalike kohta hommikusööki sööma minnes tuleb taaskord „süsteemiga” harjuda. Nimelt üldjuhul on kohvikus saadaval vaid kohvi ning rasvast tilkuvad pontšikud – muud süüa ei ole. Sööki st suppi või riisi tuleb osta kohvikust mööduvatelt tänavakaupmeestelt, kes kogu oma „restorani” ratastel kärus enda ees või järel veavad. Ei tea, kas see on win-win (võidan-võidan) ärimudel?!

Odavama ning autentsema söögi otsijatele on aga olemas lõputud plastmasstooli-vakstu sööklad. Nendes kohtades on valikus erinevate variatsioonidena sisuliselt kahte tüüpi sööke. Riis – mis tuleb praetult või keedetult ning seda koos kõikvõimalike vürtsikate juurvilja või siis liha kastmetega. Teine optsioon on nuudlid (ülevaloleval fotol naine nuudleid kaussi tõstmas) - neid on võimalik manustada kas lihaga või lihata (menüü ütleb küll et lehma- või sea- või kanaliha, aga tegelikult ilmselt ei tea keegi, kellest need toidud tehtud on) ning supi sees või praetud kujul. Ja sisuliselt see ongi kõik, mida ka kohalikud naudivad. Selle naudingu eest peab üldiselt loobuma nii 10-20 eesti kroonist.


Lonely Planet annab ka mõned vihjed Kambodža lauakommete kohta:

- süüakse kätega ning pulkadega. Ära jäta kunagi pulki toidu sisse püsti

- pärast sööki kasutavad kambodžalased hambaorke, kattes hambaid urgitsedes suu teise käega!


Marika

3 kommentaari:

Triin ütles ...

See oli väga mõnus lugemine, ämblikusöömise tehnikad võiks siiski omandada. Iial ei tea, millal vaja läheb.

Anonüümne ütles ...

Kuna sai värskelt Kambodžast saabutud, siis peaks siinse küll suhteliselt vana kommentaari juurde paar märkust tegema.

Amok ei ole siiski amoki-kala, vaid toidu enda nimi. Ja retsept käib originaalis banaanilehtedega, millest valmistatud kaussides kraami aurutatakse. Leidsin märksa parema ratsepti koha (imearmas isegi testitud söögikoht Battambangis, kus korraldatakse kokakursusi, mille üks läbinu viitsis veidi infot jagada: http://thefastertimes.com/foodculture/2010/04/15/amok-class/).

Ja ämblikuga peaks olema see värk, et tuleb jalad tõmmata keha küljest ära ja neid siis puhastada. Keha endaga võib veidi jamasse sattuda, sest sisikond ei pidanud väga hea olema. Ritsikad iseenesest maitsevad suhteliselt mõttetult, deep-fry õli maitse kumab nii jubedalt läbi, et krõbeda kitiinkesta magusus ei pääse löögile. Vähemasti Phnom Penhist Phsar Thmeyst ostetud ritsikatega oli nii. Kodustes tingimustes tehakse ritsikaid n-ö täidetuna muidu: lastakse esmalt kõht kookospudi täis pugida ja aetakse siis õlitünni praadima. Väga budistlikult elusloodust hoidev, peaks märkima...

Ja Kambodžas süüakse ikkagi nagu kahvli-lusikaga...?

Igatahes väga värvikas lugemine sellele vaatamata. :)

Edu!

Marika ütles ...

Anonüümne, tänud asjakohaste täpsustuste ja lingi eest!!!!

Sullegi kõike paremat!
Marika