neljapäev, 1. oktoober 2009

Hiina imed, vol. 3

Bishkekis, Kommustliku Hiina 60. aastapäeval
+20 ºC



Lahkun Hiinast väikese piiripunkti kaudu Kõrgõzstani. Enne lõplikke tolliformaalsuseid paluvad Hiina piirivalvurid minul ja minu läänlastest reisikaaslastel ette näidata oma raamatud ja fotod, mida oleme teinud. Valetan, et mul pole ühtki raamatut ja asun ühe kaupa ette näitama fotosid, mis on veel mu kaamera mälukaardil. Hemu küla värvilised kased, Karakuli järve lumised mäenõlvad ja Kashgari loomaturg piirivalvurite poolt suuremat tähelepanu ei pälvi ja mul lastakse minna. Minu kaaslased, kellel on kotis reisiraamatuid, peavad neist välja rebima Hiina kaardid ja Tiibeti ajalugu puudutavad leheküljed, enne kui neil lubatakse piir ületada. Hiina piirivalvuritele ei meeldi nimelt, et Taivan pole kaartidel näidatud Hiina riigi osana, samuti nagu neil on läänlastest erinev arusaam Tiibeti ajaloost. Fotode puhul jälgitakse hoolega, et nendel poleks kujutatud sõdureid, sõjatehnikat ja kes-teab-veel-mida. On väga vähetõenäoline, et midagi sarnast peavad läbi tegema külalised, kes väljuvad riigist uue ja modernse Pekingi lennujaama kaudu, sest seal on Hiinal ju teine nägu. Siin, pärapõrgus, Hiina oma näo pärast ei muretse, sest niikuinii ületavad siinset piiri ainult friigid, kelle huviks pole vaikselt nautida Hiina vaatamisväärsusi, vaid kes topivad oma nina igasugustesse nurgatagustesse ja mürgitavad kohalikke inimesi oma läänelike arusaamadega.

Siiski, piirivalvurid ei tee oma tööd haiglase järjekindlusega. Pigem järgivad nad teatud ükskõiksusega ettekirjutatud protseduure. Seetõttu läheb ka läbi meie väike kelmus, mille käigus mu austraallasest reisikaaslane poetab peale minu läbivaatust oma fotoaparaadi minu kätte. Nii toimetan ma “ebaseaduslikult” üle Hiina piiri fotod ja videoklipid sõduritest ja sõjaväeoperatsioonist Ürümqis. Neid ülesvõtteid kasutasin ka oma Uiguuria blogiloo ilmestamiseks.

Hiina riik on nagu Poola õun Stockmanni letil – peale vaadates kaunis ja särav, aga kui koort natuke kraapida, tulevad sealt alt välja mädaplekid ja tegelikult õun pikast letil seismisest süüa ei kõlba. Hiina (ja hiinlaste) jaoks on äärmiselt oluline, kuidas nad välja paistavad. “Näo kaotamine” on kõige suurem häbi siinses kultuuriruumis. Nii pingutataksegi Hiinas kõigest väest, et näida, nagu oleks tegu täiesti tavalise riigiga. Aga Hiina pole kahjuks see, kellena ta välja püüab paista.

Minu jaoks on Hiina vanglaühiskond. Kuid erinevalt tavalisest vanglast on Hiina Kommunistlikul Parteil õnnestunud oma inimeste peal teostada ajupesu nii edukalt, et valdav enamus Hiina elanikest oma ühiskonnakorra üle ei kurda (“majandus edeneb ju hästi!”), samuti nagu nad ei mõista minu ahastust sõnavabaduse ja inimõiguste puudumisest.

Aga nagu igast riigist, leiab ka Hiinast erakordselt abivalmeid ja külalislahkeid inimesi, hoolimata valitsevast riigikorrast. Nende samade toredate inimeste pärast tahangi ma Hiina lugude lõpetuseks soovida lühikest iga Hiina Kommunistlikule Parteile!

Tom

Kommentaare ei ole: