Laose džunglis ja hõimude juures ehk up-up-up vol. 2

Teist päeva Mekongi jõel aeglases paadis - teel Pak Bengist Houay Xaisse

Mina magamiskotis, kohalikud põngerjad paljajalu

Teise matkapäeva hommikul ärkan kuke kiremise peale. Selline tunne on, et küla kukkedel on oma firma OÜ Äratus, mille missiooniks on: „Meiega unetult”. Nimelt meie hüti all istuv kukk alustab „kikerikiiga” või nagu meie briti sõbrad meile selgeks teevad „doodelegogooga”, poole kiremise pealt võtab tema laulujärje üle järgmine kukk, kellest omakorda saab innustust kolmas kukk ning keda kiidab takka neljas kukk ning nii edasi ja edasi kuni ringiga jõuab järg jälle meie jalgadega maja all istuva kuke kätte. Sigadele kõlab see kõik ühe rõõmsa soovisaatena, millele kaasa elada, sest meie hütti kostab põrsaste jalgademüdin ning rõõmsad ruiged. Kuna õhk meie onnis on väga külm, siis vaatamata justkui valjuhääldist tulevale kisale suudame end siiski tekikoorma all edasi-tagasi keerutada ning seitsmeni und teeselda. Meie kolm sõpra ehk Christie, Carl ja Anne saabuvad aga nö „kodumajutusest” ehk päris akha pere majast ööbimast juba ammu enne seitset, sest neile antud ühe määrdunud ja viledaks kulunud vatiteki all külmas ei andnud kuidagi end kella seitsmeni soojas hoida.

Kell seitse verandale ilmudes selgub tõsiasi, et oleme kogu külas viimased, kes üles said. Väikesed lapsed juba kilkavad ja jooksevad väga külma ilmaga paljajalu kanade järgi. Bambushüttide mustaks tõmbunud õlekatustelt imbub juba jälle lõkkesuitsu ning vintsked pereemad veavad hiigelsuuri riisikotte, söödavad sigasid või tambivad riisi, väikesed lapsed veavad alt jõe äärest suurte peakorvide sees joogivett – ainult mehed on kadunud. Arutame omavahel, et huvitav, miks lapsed kooli ei lähe, aga jõuame järeldusele, et ilmselt algab kool siis, kui hommikuste toimetuste aeg on läbi – kõik käib kohalikku elurütmi ja toimetusi arvestades.

Teise päeva hommikupoolik on matkamise mõistes kõige raskem – ronime umbes tund aega järsust kuivanud punase mullaga tolmust ja olematut rada üles – higi voolab. Minu mõtted keerlevad vaid ainult ühe igavikulise küsimuse ümber – mis mõte on trekingul? Mis mõte on trekingul? Minu sooviks oli näha kohalikke, kuid eilsesse akha külasse oleks saanud ka autoga. Trekingul oleks mõte siis, kui vahepeal saab nautida ilusat loodust ja vaateid, aga meie turnime kolm päeva mööda pimedat metsa, kus ei ole võimalik ümbritsevat nautida, sest nii kui silmad jalgadelt tõstad võid ninali komistada. Tundub, et ma ei ole ainuke, kes trekkimise põhiolemuse üle juurdleb... Õnneks on mul sellel raskel hetkel kaasas sõber iPod ning aeg lendab, kui kuulan ikka mäest üles ja alla rühkides Ingrid Peegi Reisipalaviku raadiosaateid. (Aitäh Mannile, kes need kaasa tõi ning teistele soovituseks – laadige Raadio 2 kodukalt alla, väga huvitavad ja harivad saated!!).

Õnneks on meie reisijuhiks Maankham, kes suudab meid ka veel teisel päeval motiveerida - tal on energiat puude otsa ronimiseks ja ahvi mängimiseks ning nalja tegemiseks. Iga kord kui küsisime, et kaua me peame veel kõndima, vastab ta: „Natuke üles-üles-üles ja siis jälle alla-alla-alla ja siis jälle veidi üles ja siis jälle alla ja siis olemegi kohal!” – isegi kui see tähendab umbes 4 tundi matkamist. Ja sealsamas võtab ta taaskord lauluotsa lahti ja kohe seejärel kilkab ta mäest üles joostes one-two-three-one-two-three... up-up is finished (tõus on lõppenud). Aeg-ajalt jõuab ta tähtsa näoga seisma jääda ning kommenteerida loodusnähtuseid – „sis is biiig böööd” (see on suur lind) või siis „nau smoool böööd” (nüüd väike lind). Ühel hetkel jääb ta aga äkki seisma, paneb näpu suule ning seejärel vaatab meile tähendusrikka ja salapärase näoga otsa ning ütleb inglise keeles lao aktsendiga:„Sikirel!!!” Meie kedagi ei näe ja nii jääb meile tükiks ajaks mõistatuseks, et kes või mis see nüüd oli. Hiljem kui Maankhami sama hüüatuse ilmub välja üks väike loom (kes elab muide ka Eestis), siis saame tema lao aktsendist aru küll, mis looma ta ennem mõtles. Kuna meil ei ole ammu olnud enam viktoriini küsimust, siis siinkohal viskakski kinda välja ning ootame blogi kommentaaridesse vastust, et mis loomaga tegu. Kõige kiiremat õigesti vastajat ootab loomulikult postkaart!!!! Dešifreerimiseks võin anda võtme. Nimelt kui sõitsime ringi Põhja-Tais, siis bussijuht ütles, et ta viib meid sellisesse kohta nagu "hai makett". Meie mõtlesime ja mõtlesime ja arvasime siis, et jutt käib Tai maketist, mida iganes see siis ka ei tähendanud ehk kujutasime ette, et Taimaast on tehtud makett kogu oma mägede ja orgudega. Hiljem siiski selgus, et bussijuht mõtles ööturgu ehk night marketit, aga hääldus oli taipärane:)

Teise päeva õhtuks jõuame khmude külla, mis asub kõrgemal mägedes ja sinna saab tõepoolest ainult mööda džungli metsaradasid. Küla oli püsti pandud 3 aastat tagasi ning seal on täna 12 majapidamist. Kolimise põhjuseks oli see, et nende eelmises külas surid mingil põhjusel sead ja kanad hästi tihti ning seepärast kolisid nad kõrgemale mägedesse. Imelik on mõelda, et veel 3 aastat tagasi oli selle küla asemel tavaline küngas või džungel. Mille järgi need inimesed küll oma uue kodu valisid? Ilmselt on palju loodustarkust, mida jälgida – kas vett on, kuidas päike käib ning kust tuuled puhuvad. Vesi on sellesse külla juhitud mägedest bambustorude abil. Meilgi ei jää muud üle kui päevane higi bambustorust tuleva allika vee all maha uhtuda. Seal veenire all saavad ka kohalikel kõik asjatoimetused aetud – pestud iseend, juuksed, pesu, nõud ning majja veel ka joogivesi kogutud.

Meie suureks üllatuseks ei ole külas näha ühtegi vanainimest ega last – Maankhami lahke tõlke abil selgub, et vanainimesed jäid nö originaalkülla maha ning lapsed on esmaspäevast reedeni Vieng Phoukhas koolis ning kooli-koju saamiseks on vaja käia 3 tundi jala. Aga kogu see khmu küla on puhtam ning kuidagi paremini organiseeritud kui eelmise õhtu akha küla – inimeste riided on puhtamad, silmavaade selgem ning vaatamata suurele sigade ja kanade arvule on ka külateed puhtamad.

Siin khmude külas tunduvad asjad paremini korras ja organiseeritud olevat, sest isegi mehed toimetavad ringi. Kuuleme oma matkajuhilt, et khmud on kõrgelt hinnatud ehitusmehed, nad käivat isegi akha külades maju ehitamas. Siin külas ringi kõndides jääb mulje, et naistel peamiseks rolliks on riisipeksmine. Nii nagu ka teistes külades, siis on iga maja all riisipeksmise atribuut (pika varre otsas kiikuv nui, mille otsa peale astudes kukub nui koortega riisikaussi ning peksab koore riisi ümbert lahti) ning pea iga maja all tallab naine riisi, samal ajal ise kududes.

Külavanem ja meie matkajuhid korraldavad meie saabumise auks Baci tseremoonia. See on üks Laose tavalisematest tseremooniatest, mida viiakse läbi erinevate oluliste sündmuste puhul nagu abielu, sünd, äri avamine või tähtsate külaliste saabumine. Oma olemuselt pärineb see traditsioon animismist. Tseremoonia põhineb üldisel uskumusel, et inimene koosneb 32-st organist, millest igaüht kaitseb hing. Tseremoonia kutsub neid hingi tagasi kehasse ning tavaliselt viiakse läbi tseremoonia munga või mõne vanema inimese poolt.

Kuna meie külas ei olne ei munkasid ega vanemaid inimesi, siis viib tseremoonia läbi külavanem koos oma abiväega. Tseremoonia keskmeks on tavaliselt banaanilehtedest ja lilledest meisterdatud „puu”, mille külge riputatakse mune, riisi ja raha. Meie tseremoonial on puu asemel pesukausi sisse pandud banaanilehed, lilled, munad ja raha (kuhu ka meie oma osa hiljem lisame). Peale palvet pannakse meile (ehk neile, keda austatakse) kõigi kohalviibivate külaelanike poolt ümber mõlema randme valged paelad, mida tuleb randme ümber hoida vähemalt järgmised kolm päeva. Nii nagu igasugune tseremoonia, nii ka see ei saanud läbi ilma lao-laota. Sellega rikkusime juba teist korda Timmile antud lubadust kohalike külaelanikega mitte juua või kohalikke elanikke alkoholi-pisikuga nakatada.

Peale tseremooniat ja õhtusööki läheb meie hütis peoks. Nimelt alustame khmude versus falangide laululahingut. Maankham mängib isetehtud bambusepilli ning üks moodsa olemisega kohalik poiss lööb trummi, trummipulkadeks saavad puupulgad, mille otsa ta rullib kleepuvat riisi, keegi peksab kahte tühja plastpudelit kokku ning ülejäänud kamp plaksutab. Trummide ja plaksutamise rütm on kogu aeg üks ja sama ja nii vali, et laulusõnad ja tegelik viis eriti ei kosta. Võistluses saavad esikoha muidugi khmud, sest lisaks Maankhami lõpututele lauludele oli neil omast käest võtta üks tenori häälega noormees, kelle lõõritamisele ükski valge ligilähedalegi ei küüni. Pealegi saavad meie eesti-hollandi-inglise segakoori ühiselt tuntud laulud üsna pea otsa - proovime küll Beatleseid ja My Bonnie Is Over The Ocean’it ning Old McDonaldi Farmi, kuid peale hädiselt ja viisist mööda lauldud refrääni meil eriti midagi muud välja ei vea. Meie eestlased teeme lisapalana koos liigutustega ära ka „Põdral Maja” ja „Kui Sul Tuju Hea” ning kaanonina „Sepapoisid”, aga khmud suudavad meid sama viisi, kuid erinevate sõnadega laulude väljavõlumisel ikka üllatada ja üllatada...

Kella seitsme ajal vajub Maankham aina rohkem ja rohkem madratsihunniku sisse. Lõpetame kontserti, külarahvas läheb laiali oma kodudesse ning mida muud meilgi ilma elektrita külmas bambushütis teha on, kui end magama sättida. Nii juhtubki, et kella 8-st oleme kõik voodis ja naudime peale päev otsa kestnud füüsilist liikumist väljateenitud magusat und.

Hommik tervitab meid tavapärase kukkede-sigade-koerte-kanade-partide ühendkoori, imeilusa päikesetõusuga ning toreda uudisega Maankhamilt, et tänane matkarada on lihtne. Lihtne matkarada tähendab, et peamiselt läheme ainult alla-alla-alla. Nii me kerge tõusu saatel;) teele asumegi ning enda motiveerimisega üldse raskuseid ei ole, sest lõpp on ju lähedal. Peale paari tundi üles (Maankham põhjendas, et 1 minut üles ronimist ei ole ju kellegi tõus!) ja alla looklemist väljume ühtäkki pimedast džunglist ning eemalt paistab.... jeeeeeee, meile vastu tulnud auto.

Kummaline, aga kogu higi ja raskused on äkki ununenud ning tundub, et isegi kahju on, et see matk otsa sai. Meie tungival nõudmisel võtab Maankham auto kastis korra üles veel meie kõigi vaieldamatu lemmikulaulu „Luang Prabang” (laulda ninahäälega: luaaaaannggggg praaaabaaaannngggg) ja nii me jõuamegi tagasi tsivilisatsiooni unistusega saada sooja duši alla.

Marika