+23 ºC, aga kahtlustan, et peale päikese kadumist pole rohkem järel kui +6 ºC (magan kolme teki all ja ikka hommikuti hambad plõgisevad:)
Chiang Khongis leidsime endale mõnusa külalistemaja otse Mekongi jõe ääres. Vaade suurelt puunikerdustega terrassilt võlus meid sedavõrd, et otsustasime tempot maha võtta ja mitte kohe järgmine päev rutata paadile, mis meid peale kahepäevast sõitu Luang Prabangi viiks. Seega langes meile sülle veel üks päev Tais, mis kujunes vägagi meeleolukaks ja muutis meie rännaku edasist käiku
Päev algas väga rahulikult. Võiks öelda isegi, et uimaselt. Olimegi tahtnud ju niisama logeleda, istuda ja lugeda raamatut meie mõnusa õhustikuga terrassil ja veidi mööda väikelinna tänavaid ja jõekallast ringi jalutada. Aja mahavõtt on tähendanud meie reisil üldiselt ka kohustusliku kirjanduse (loe: Lonely Planeti) lugemist enne uude sihtkohta jõudmist, mis aitab uude riiki sisse elada ja oma tegemisi seal veidi paremini ette näha. Ja loomulikult on mõnusa logelemise päeva üheks osaks põikamine internetti, et üle vaadata e-post (loodetavasti mitte ainult rämpskirjad või reklaampakkumised Pepe Jeans Londonilt!) ja kui tuju, siis üle vaadata kodumaiste uudisportaalide pealkirjad.
Esimene suurem uudis sel rahulikul las-ma-unistan-veel päeval tuligi internetist. Täpsemalt oli see Marika, kes tuli internetist uudisega, et ta on haige – süda on paha ja kõhus keerab. Nii jäi tal tulemata meiega lõunale ja selle asemel sulges ta end hotellituppa. Ette rutates võib öelda, et Marika sealt toast sel päeval välja enam ei saanudki, kuna mingi kuri bakter oli tema sisse pesa teinud ja tal tuli asuda otsustuskindlalt võitlusse selle välja ajamiseks.
Nii läksime neljakesi otsima lõunasöögiks mingit mõnusat kohta. Eelmisel päeval piki jõge jalutades oli meie külalistemaja lähedal üks selline meile silma hakanud ja sinna sammud seadsimegi. Süüa meil sealt leida ei õnnestunud, küll aga põrkasime kokku 40ndates aastates sakslase Timmiga, kellel on oluline osa selles, milliseks meie järgnev rännak kujunes.
Selgus, et Timm oli umbes aasta tagasi Laosesse elama kolinud ja ta oli oma missiooniks võtnud matkaradade väljaarendamise läbi Põhja-Laose mägikülade. Tuurid, mida Timm korraldas, pidid teenima võimalikult palju tulu küladele, mida matkajad läbisid, samas võimalikult vähe muutma sealsete külaelanike traditsioonilisi tegevusalasid ja kombeid. Pikemas perspektiivis soovis Timm Vieng Phoukha küla lähedale, kus ta peatus ja kus oli tema matkabüroo „kontor”, välja arendada koos oma Tai koostööpartnerite ja kohaliku omavalitsusega nn ökokeskust. Timmi visiooni kohaselt oleks selles keskuses avatud restoran, kus kohalikud elanikud tööd saaksid, turg, kus kohalikud elanikud saaksid müüa oma käsitööd, koolituskeskus, kus kohalikele elanikele õpetada inglise keelt, loomulikult matkarajad ja ilmselt veel midagi, mis mul tänaseks on juba meelest läinud. Ehk siis üks üllas mees paistis see Timm olevat!
Kuna meie olime kohe-kohe Laosesse sõitmas, siis püüdsime Timmi seest välja pumbata ka kogu elementaarse info piiriületuse ja paadisõidu kohta (viimane tundus justkui ainuvõimalik tee sellest piiripunktist Luang Prabangi sõitmisel). Timm rääkis, mida teadis, kuid võttis vähemaks meie hasarti kaks pikka päeva paadis veeta... Selle asemel soovitas ta meil ületada jõgi ja sõita bussiga risti läbi Põhja-Laose ja võtta paat hoopis teisest Laose linnast – paadisolemist siis üks päev, paadiliiklus sealsel jõel palju hõredam ja vaated ka palju maalilisemad. Lisaks saaksime nii teha erinevaid peatuseid turistide poolt vähekülastatud Põhja-Laose linnades. Muuhulgas selgus, et ka ta ise sõidab järgmine päev Laosesse ja võib aidata leida meile mikrobussi, mis meid ühiselt sisemaale edasi viiks. Tundus, et Timm suutis oma jutuga vajutada õigetele nuppudele ja endise piloodina oli tema esitlus ka lennukas ja veenev. Igatahes võtsime Timmi soovituse teadmiseks ja käisime välja mõtte ühiselt õhtust süüa. Muretute ränduritena midagi täpsemalt me muidugi kokku ei leppinud.
Lõunasöögiks parkisime end hoopis peatänava äärde jäävasse mehhiko restorani. Olime pooleteist nädalaga Tais jõudnud samasse seisu, mida ise Indias kogesin kahe nädalaga – ehk siis kohalikust toidust hakkas vaikselt kõrini saama. Seega mehhiko köök tundus huvitav vaheldus. Söögikohta pidas muhe prillide ja halli patsiga vanem mees, kes kandis kaelas ehteid ja randme ümber paelu. Tegu oli pereäriga nagu paljud siinkandis. Nii jagas meeldivaid naeratusi meile ka perenaine, kelle firmaroaks paistsid olevat banaani vormileivad, mida ta koha peal küpsetas ja soojana lauda tõi. Küsisime peremehelt, et kuidas juhtus, et ta Tai väikelinnas mehhiko restorani avas. Peremees oli andunud muusikaaustaja ja kõigile järgnevatele küsimustele andis ta vastuse muusikaliste näidete varal:) Ehk siis olevat tai muusika liiga rahulik tema jaoks – tema otsis midagi äkilisemat ja läbi rõõmsa ja reipa latino muusika jõudiski ta mehhiko köögini. Polevat ise Mehhikos käinud, vaid naisega raamatutest selle köögi kohta lugenud ja katsetanud, sealhulgas oma klientide nõu kuulda võtnud maitsete osas. Peremees selgitas, et nii nagu üht muusikapala saab mängida mitut eri moodi, siis nemad püüavad teha ka oma toite nii, et see oleks just sellise maitsega, nagu nende külalistele meeldib. Meie maitsemeeled suutsid nad igatahes seekord kenasti ära arvata ja lahkusime lõunalt rahulolevatena.
Lõunale järgnes mõnus logelemine. Lõuna-Taist saime sõpradelt sõnumi, et toidumürgitus möllab nende kallal ja paluti tervitada Mekongi kalasid (mida mitmed meist eelmine päev sõid). Kuna olin ka ise kalasööjate hulgas ja samas kepsutasin rõõmsalt ringi, siis püüdsin päästa Mekongi kalade au ja valesüüdistused kummutada.
Õhtusöök Timmiga juhtus nagu asjad ikka siin tavaliselt juhtuvad: istusin internetikohvikus linna peatänava ääres ja ta astus sealt mööda ja andis teada, kuhu sööma läheb. Kuidagi lihtne (mobiiltelefonita) maailm, eks! Hüppasin läbi meie külalistemajast, kus teised parajasti olid ja ühinesime Timmiga. Koht, kus Timm einestas, oli ehtne Tai tänavatoidurestoran: vakstutega plastmasslauad, „köök” liikuvatel ratastel tänava ääres, erinevad toiduained lahtiselt plastmassist nõudes selle kõrval, alumiiniumist lusikad-kahvlid. Konkreetsele kohale lisas vürtsi veel see, et külmkapi avamisel paiskus sealt välja hingemattev hais ja mööda seinaäärt nägime jooksmas hiirt! Timm aga oligi just sedasorti mees, kes hoidis madalat profiili: sõi lihtsates kohtades ja ei paistnud muidu pillavat elustiili elavat. Temal oli siin oma missioon ajada ja elas ta säästudest, mis elust-tööst Saksamaal kogutud olid. Jooksvaid kulusid aitasid samuti katta sissetulekud mägimatkade korraldamisest. Õhtusöögi käigus rääkis ta oma lugu pikemalt: kuidas ta oli tulnud kuuks ajaks puhkusele Kagu-Aasiasse, sattus Taist Laosesse, läks juhuslikult Laose mägikülla matkama, mille käigus nägi ja koges palju enam, kui oli senise nädalaga kokku läbi elanud. Seejärel otsustas ta Laoses edasi liikuda ainult kõndides, sattudes seeläbi mägiküladesse, kus paljud inimesed polnud valget inimest ehk näinudki, nägi palju vaesust ja viletsust, kuid samas väga külalislahkeid mägirahvaid. Peale Saksamaale tagasi jõudmist ostis ta esimesel õhtul ühe otsa pileti Laosesse, jättes endale senise elu kokkupakkimiseks aega vähem kui kaks kuud. Lugu oli igati inspireeriv ja kui olime lisaks saanud detailsemat infot tema korraldavatest matkadest, oli juba üpris kindel, et me ei võta ette kahepäevast paadisõitu Mekongil, vaid ühineme Timmiga ja sõidame tema mägikülla matkama. Niisiis jätsime Timmiga hüvasti kokkuleppega, et sõidame ühiselt järgmisel päeval Mekongi teisele kaldale ja jääme sealsesse linna, Houay Xaisse, ööbima.
Loivasime aeglaselt oma külalistemaja poole, kui ühes tänavabaaris nägin valget selli, kes tundus tuttav Chiang Mai rongist. Astusin ligi, tervitasin ja küsisin, kas me pole rongisõidust tuttavad. Ta naeris selle peale ja ütles, et on siin linna lähedal töötanud ligi kaks kuud ja ajan teda ilmselt kellegagi segamini. Ehheee, ikka juhtub. Sell istus kohalike noortega ühiselt lauas ja kutsus meid ühinema. Kuna kell oli alles üheksa kandis õhtul, siis polnud koju minemisega kiiret. Pealegi oli spartaliku õhtusöögi järel tunne, et „tahaks veel midagi head” ja nii otsustasimegi jätkata oma õhtut baaris. Tegime mõned Sang Som’id colaga ja ajasime juttu. Baar oli lihtne – tänavale avanev endine garaaþ (ilmselt) oli tuunitud kättejuhtuvate materjalidega, suurem kummut baariletiks, padjad põrandal, mõned lauad-toolid, pluss lisaks pealtnäha igati uhke muusikakeskus. Seinad olid täis joonistatud erinevate autorite poolt ja nii küsisime ka meie vildikat, et omapoolsed „koopamaalingud ja kosmosekirjad” jätta! Kui keegi peaks siiakanti sattuma ja need üles leidma, siis lisagu need meie kommentaaridesse ja meie palavate tervituste ja joonistustega postkaart on garanteeritud:)
Mõne aja pärast ühines meiega ka baari ainuke falang (nii kutsuvad kohalikud siin valget inimest) ja saime teada, et tegu on 23-aastase prantslasega, kes umbes kolm kuud tagasi otsustas Bangkoki õnne otsima tulla. Ülikooliharidust tal ei olnud, kuid soov mingi huvitav töö leida oli suur. Seadis end Lumphini pargi juures kenas üürikorteris sisse (üür kuus ca 1,000 krooni) ja asus suhteid looma. Selli sõnul läks tal tööleidmine lihtsalt, kuna Bangkokis on suur välismaalaste kogukond, kellest paljud on seltskondlikult aktiivsed ja „nähtaval”, mistõttu võib neid kergesti kohata väljas käies. Samuti olevat tööjõuturul pidevalt huvitavaid pakkumisi ja tihti eelistatakse noori ja hakkajaid läänlasi. Nii sattus ta ise kokku hotelliäri ajavate inimestega, kelle juures ta esmalt Bangkokis töötas. Siis aga käivitus neil hotelliprojekt Põhja-Tais, Chiang Khongi lähistel külas, kuhu ta saadeti välja õpetama kohalikke elanikke, seda nii inglise keele kui üldise töökorralduse osas. Ütles, et pooleteise kuu jooksul, mis ta siin on töötanud, on tal ainult üks vaba päev olnud, samas igal õhtul sõidab ta oma motorolleriga linna siinsesse baari kohalike noortega aega veetma. Töö on olnud küll pingeline, aga huvitav ja ta on veendunud, et kui tema taustaga inimene Prantsusmaal sooviks tööd leida, oleks ta sunnitud kraavi kaevama ja on oma praeguse eluga väga rahul.
Kella üheteist ajal baarist lahkudes küsisid taidest baariomanikud, et kas lähme ikka edasi ööklubisse ka. Ei osanud neile midagi vastuseks kosta ja küsisime, et kus „see ööklubi” asub. Sellid viipasid käega ja osutasid, et vaid veidi maad nende baarist edasi on ööklubi nimega Madam E. Küsisime, et kas tõesti neljapäevasel õhtul võib seal ka inimesi olla (siinkohal oleks paslik selgitada, et Chiang Khong on Tai kontekstis vast mingi Häädemeeste mõõtu koht). Baariomanikud lubasid meile selle peale elavat muusikat ja ägedat olemist. No eks me olime selleks ajaks juba piisavalt „lõvikonservi” ka ära söönud ja tundus lihtsalt lubamatu jätta pilk heitmata väikelinna ööellu!
Silt ööklubi uksel säras lubavalt: „Food. Drink. Disco.” Sisenesime klubisse ja hetke pärast leidsime ennast taidega ümbritsetud laudade vahel suud ammuli ümbritsevat uudistamas – klubi oli väike, hämar, külastajad paistsid olevat kohale tulnud seltskondadena ja olid eranditult kohalikud. Inimesed olid kenasti riides, erinevalt meie otse-seenelt-väljanägemisest. Kõigi pilgud olid naelutatud lavale klubi ühes seinas, kus esines bänd – klahvpille ja kitarre „lõhkuvad” pikkade ja kohati blondeeritud soengutega noored muusikud ja nende ees muusikataktis väänlevad ja seksikaid poose võtvad lauljannad. Andrus hõikas mu kõrvalt, et näe, tüdrukud on tabanud esinemiseks vaid pesu selga panna! Et olukorraga veel lähemalt tutvuda võtsime kohad sisse pika leti ääres otse lava ees. Vahepeal olin mina jõudnud külastada WC-d, mis oli lihtne ja aus: emaileeritud augu kõrval oli suur tünn, kust tuli ise kopsikuga vett peale visata. Kui astusin baarileti äärde, et üks kokteil tellida, tõid baaridaamid mulle pudeli rummi ja colat ja ütlesid hinna. Täpsustasin uuesti, et soovin ainult ühte kokteili ja sain teada, et joogi müük käib neil ainult pudelite kaupa! Ok, loobusin sedakorda kokteilist ja ühinesin sõpradega lava ees. Meie saabumine oli tekitanud ilmselgelt elevust, seda nii publikus kui esinejates. Andsime ka endast parima ja elasime häälekalt bändile kaasa. Lauljannadeks olid kaks noort ja kena tütarlast ja üks noormees, kes vaheldumisi käisid esitamas erinevaid kohalikke ja lääne hitte. Iga kord lava sirmi tagant väljudes olid nad selga saanud uue kostüümi (lauljannade puhul loe: pesu). Lugude vahel võtsid aeg-ajalt sõna ka pillimängijad ja ühel hetkel saime kohalikku keelt rääkimata aru, et klahvpillimängija räägib mikrofoni meist. Seejärel saabus laulma noormees, kes loo alustuseks astus mikrofoniga meie juurde ja Mann andis talle lühiintervjuu: kes me oleme ja kust me tuleme. Lõbus oli. Siiski sai mingi hetk väsimus meist võitu ja taustalaulja ehmatuseks tõusime oma kohtadelt püsti just siis, kui ta oli end meie ette seisma seadnud...
Külalistemajja jõudes avas Marika silmad, kes põdura olemise tõttu oli suurema osa päevast maha maganud. Paiskasime ta üle oma ehedate muljetega ja kuulsime, et hea uni oli ka tema olemist paremaks teinud.
Siinkohal oleks paslik lõpetada sissekanne ajatu kirjandi lõpulausega: „Oli tore päev.”
Tom
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar