Kössitame isetehtud traktori kastis. Peale meie, viie külmakartlikku eestlase on kaasas veel kaks uljalt suviselt riietunud britti Christie ja Carl, viimasel hetkel „rongi peale” jõudnud hollandlanna Anne ning meie kaks reisijuhti, khmu hõimust Maankham ja Som Dy ning nööri otsas väike must seapõrsas. Hommikune õhk on nii külm, et oleme tuulekaitseks end traktorikasti sisuliselt kõhuli lasknud. Kõige ennem saab külmast küll seapõrsal, kes läheb maha paari kilomeetri pärast ühes külas – lehvitame ja soovime talle pikka iga.
Traktor paneb meid maha meie kolmepäevase matkaraja algusesse, ühes Põhja-Laose külas (nimi teadmata), kus elavad khmu hõimu esindajad. Vieng Phoukha külake oli mind suutnud oma elu-oluga üllatada, kuid nüüd selles mitte Vieng Phoukhast kaugel asuvas khmu külas ringi käies, unub minu suu ikka mitmeid kordi kohe täitsa lahti ning imetlen neid väikeseid mehi-naisi nende vapruse eest. Kuigi on ju teada, kuidas meie vanavanavanemad omal ajal rasket talutööd tegid ning rasket elu elasid, siis siin Laoses on seda reaalsuses ikkagi üllatav näha. Tänapäeva arenenud ühiskonnas on kuidagi kummaline ja ootamatu, et kellelgi läheb kogu elu aur pelgalt eluspüsimise peale. Nimelt nendes külades ei käi keegi kusagil „end arendava” koha peal tööl, vaid inimesed (mmm, peamiselt küll naised) rassivad varahommikust hilisõhtuni selleks, et elus püsida – et saada süüa ning et oleks katusealune elamiseks ja riided seljas. Ja mis seal salata, tundub, et päris palju energiat läheb ka soo jätkamise peale, sest pered on suured.
Põhiliselt hoitakse end elus põllumajanduse ja loomakasvatusega - kasvatatakse ja süüakse riisi, kanu, sigu ja juuakse isetehtud riisipuskarit. Põhja-Laoses (nii nagu ka Põhja-Tais) on aga läbi aegade üks tulutoovamaid põllukultuure olnud oopium, kuid selle kasvatamine on tänaseks illegaalne ja meiesugused nirude eelteadmistega turistid ühegi oopiumipõllu otsa ei sattunud. Meeste põhiline „aur” läheb eluaseme probleemidega tegelemisele - kuna siin on vihmaperioodid ja pliidi asemel on bambuse- ja palmilehemajas elus tuli, siis tuleb veest ligunenud ja lõkkesuitsust läbi imbunud katust vahetada iga kahe aasta tagant. Majad ja eriti väikesed riisihoidlad tuleb kindlustada rottide eest (khmudel on selleks nutikas viis - maja kanajalgade ümber pannakse libedad bambustorud).
Kohalikud on oma külaplaneerimisel veelgi nutikust üles näidanud - nimelt väikesed kanajalgadel riisihoidlad ehitatakse alati põhikülast veidi eemale, sest kui majas tehtavast lõkkest tulekahju peaks tekkima, siis jääb vähemalt põhitoidu varu puutumata. Kohalikud elanikud näevad huvitavad välja – nimelt on nende kuulsad khmu rahvariided osavalt miksitud nn second hand lääne riietega. Nii on tavapärane vaatepilt, kus naistel on seljas näiteks ilusate tikanditega rahvarõiva seelik, mille ülemist otsa aga ilustab Miki-hiirtega neoonvärvides dressipluus. Kõrvaltvaatajana tundub mulle, et naistel kuluvad pikad-pikad õhtud ja ööd näputöö peale, sest pea igal ühel oli seljas vähemalt mingi riideese, mis esindab kohalikke rahvarõivaid – kõik käsitsi tikitud ja kootud ja värvitud.
Linnas ehk Vieng Phoukhas on elekterit vaid kaks tundi päevas ehk õhtul kuuest kaheksani. Enamuses Põhja-Laose külades elektrit ei ole, mistõttu ei leia sealt ka telereid, internetti ega pesumasinaid. Pesu pestakse jões või mägedest mööda bambustoru veetud „kraani” all. Nii ongi tavapärane pilt, et beebid on külma ilmaga lihtsalt mütsi, kampsuni ja palja tagumikuga, sest kes neid mähkmeid ikka jõuab pesta. (ühes kohas oli mähkme probleemile lähenetud loovalt – nimelt pükste hargivahe oli jäetud lihtsalt kokku õmblemata). Võrreldes Vieng Phoukha „linnalastega” näevad siinsed lapsed rohkem „kriimud ja murjamid” välja - väiksemate laste pusad on läbi käinud sopast ja tolmust ning seda kõike illustreerib nädala(te?) menüü. Mudilastel on veel üks ühine tunnusjoon –pea eranditult kõigi laste ninaalused on tatised, kuid vaatamata sellele, on nad aga kõik hirmus õnneliku ja rõõmsa olemisega.
Selles külas ei ole aga meie ainukesed, kes suu ammuli toimuvat jälgivad. Kohalike jaoks osutume meie samuti üheks huvitavaks ning jälgimist väärivaks „loomaaiaks” – kuigi küla asub suhteliselt Vieng Phouka lähedal ja ilmselt kõik kohalikud on korduvalt alevis käinud, siis ega neile kuigi tihti külla ei satu ju „olendid”, kellel on imelikku värvi nahk, imelikud riided ja imelik viis rääkimiseks. Eriti suur elevust tekitasid aga meie igatsugu sorti vidinaid ehk fotoaparaadid ja videokaamerad, kust pärast plõksu käimist võis iseennast ja oma sõpru pildi pealt näha.
Peale esimese küla uudistamist algas aga matkamine ise. Nagu eespool mainitud, siis on meiega kaasas kaks matkajuhti. Juht Maankham, 40ndate alguses mees, kel energiat nagu poisikesel: hüppab, kargab ja mängib trummi. Maankhami energiahugast võis aimu saada ka tema laste arvu põhjal, mis ei olnud rohkem või vähem kui - kõige vanem 21-aastane ja kõige noorem 6-aastane. Maankham alustas matkajuhi karjääri 4 aastat tagasi (enne seda oli ta tavaline põllumees, kuid nüüd teenib ta 3 kolmepäevase matkaga sama palju kui varem terve kuu põllul rügades). Maankham on lihtsalt super matkajuht – ta oli omandanud suhtlustasandil inglise keele, kuid lao aktsent (põhiline erisus, et r tähte on neil raske hääldada ja sageli ütlevad nad r-i asemel l ja sõna rõhud on täiesti ootamatute kohtade peal) tagas selle, et meile jätkuks mõistatamist, et mis ta nüüd küll ütles. Maankham oli läbi teinud paarikuuse matkajuhtide kursuse ning minu hinnangul oli ta kõige paremini omandanud tõelise juhi oskused – ta suudab terve matka jooksul hoida meeleolu, optimismi ning salamisi motiveerides ja naerdes suudab ta meid panema üles rühkima pikkadest tõusudest ning laskuma järskudest langustest. Samal ajal laulab ta meile, võlub olematutest vahenditest välja õhtusöögi, meisterdab lehtedest lusikad ning bambusest keedupoti, voolib muusikariistu, ja selgitab mis taim on mis haiguse vastu jne.
Teiseks matkajuhiks on 3 kuud tagasi alustanud Som Dy, kes ajab lihtsalt ja vaikselt oma asja - ootamatult kaob metsa, on tükk aega kadunud ning sama ootamatult ilmub meie gruppi uuesti tagasi laadungi banaanilehtedega või siis lihtsalt mingeid tundmatuid puuvilju vitsutades. Aga ikka ja jälle sõbralikul ilmel vaikides – sest ta ei oska inglise keelt.
Esimene päev me matkame korralikult. Maankham lippab kõige ees ning tõstab meeleolu lausetega „now a little bit up-up-up and then down-down-down” tähenduses, et nüüd ronime veidi üles-üles-üles ja siis läheme alla-alla-alla. Matkaraja alguses avaneb vaade lõpututele riisipõldudele, neid ümbritsevatele mägedele, palmisaludele ning kardemoni põõsastele (me Tomiga näitame kohe oma teadmisi, osutades teistele juba Indiast, Munnarist tuttavatele põõsastele ja õhkame kooris onu Josephi aktsendiga: „Kardemon, kardemon, kardemon!”). Maankham näitab meile põõsaid, mis on kõhu- ja seljavalu vastu, põõsaid mida söövad rasedad naised hea vere saamiseks ning kõiksugu muud kasulikku kraami. Meie hommikul hoolikalt sissepakitud kehad soojenevad juba esimesel tõusul üles ning nii mõnigi vahetab oma tennised sandaalide vastu ja pusa lühikeste varrukatega pluusi vastu ja kõigele vaatamata on selg ikka märg. Sisuliselt käime terve esimese päeva ikka mäest üles ja mäest alla, enamus aja lihtsalt tihedas võsas ning vahepeal ka põõsaste vahelt ilusat Laose maastikku imetledes. Loodus on tõesti ilus – mägine ning mägesid katab roheline ja lokkav taimestik. Peale sööki saame veel neli tundi mäest üles ja alla võsa vahel kõndida, nii et viimasena kõndiv Andrus räägib õhtul, kuidas ta tee ääres meie kõigi kaloreid maas nägi:).
Kella viie ajal ehk peale 6 tundi kõndimist jõuame akha hõimu külla, kus on umbes 20 majapidamist ja küla ise on umbes 3 aastat vana. Nimelt selle elanikud olid oma kaugel ja kõrgel mägedes asuvast külast lahku löönud ning madalamale ning ehitatava maantee äärde kolinud – põhjendusega, et siin on lastel võimalik kooli minna, sest õpetajatel on siia ligipääs. Samavõrd tähtis olevat olnud küla asukoha valikul see, et siin saavad kokku kaks jõge, mis kindlustavad vee kohalikele elanikele nii toidu valmistamiseks kui pesemiseks. Jõudes mäeveerele, kust paistab bambushüttidest küla, kostab juba kaugelt laste kilkeid ning põrsaste ruigeid. Ühtäkki meid märgatakse ning armas lapsehääl kilkab: „Sabaidii, sabaidii!!!!” (tereee, tereee!).
Timmi ökoküla projekt oli mõnda aega tagasi külla falangide ehk meie tarbeks ehitanud ühe bambushüti ning sinna me elama asumegi. Ihuhädade tarbeks on eraldi majakeses bambusseinte vahel auk ning pesemiseks naturaalne külma veega jõgi. Päikeseloojangul teeme külas tiiru. Kui eelmine küla oli suu lahti uudistamist väärt olnud, siis siinne elu-olu võtab kohe vaikima ning nõuab seedimist.
Küla majad näevad välja suhteliselt sarnased. Majad on ehitatud umbes meetri kõrguste vaiade otsa. Ehitusmaterjalina kasutatakse bambust, mille tüvi oli peenikeste liistudena lahti lõigatud ning siis tasaseks paneeliks painutatud. Aknaid majadel ei ole, kuid ehitusmaterjal on piisavalt hõre, et pilude vahelt valgus läbi paistaks. Põrand on samast õrnst materjalist ning kõndides väga ebakindel (pidevalt oli tunne, et kukud läbi). Katus on tavaliselt tehtud mingitest kõrrelistest või siis palmi okstest ning lõkkesuits oli need muutnud mustaks. Tavalistes akha majades on vaid üks suur ruum, mille esimene pool on kohandatud köögiks, kus on elav tuli ning selle toa tagumises pooles on magamisasemed. Niipalju kui on võimalik kohalike kodudesse piiluda, siis mööblit neil ei ole, sest ilmselt neil on piisavalt vähe asju, mis mahuvad mõnda korvi ning ilmselt habras bambuspõrand ei pea ühte riidekappi vastu või ei hoia püsti. Üldjuhul elab ühes majas mitu generatsiooni ning magamise ruum on jaotatud kaheks pooleks – meeste pooleks ja naiste pooleks. Kusagil maja seinal ripub kindlasti majahing või majavaim (isemeisterdatud asjade pusa – korvid ja paelad jne). Kanalisatsioon toimib nii, et köögipõranda vahelt valatakse lihtsalt solk maja alla, kust seal elavad sead ja kanad selle ilusasti taasringlusesse võtavad.. Territooriumil, kuhu küla on end sisse seadnud, on igasugune rohelus ja muru ära kolinud ehk ei ühtegi taime, vaid pinnaseks on tolmune sea- ja kanasitane muld.
Meid kutsutakse algatuseks kohe külavanema majja – see on äsja valminud küla uhkeim maja, mitte bambusest, vaid puulaudadest ning suur köök asub justkui eraldi toas – see on kohalikku konteksti arvestades täielik innovatsioon. Külavanem pakub meile lao-laod ehk riisipuskarit. Siinse kombe kohaselt tuleb ära juua vähemalt kaks pitsi – kummagi jala jaoks üks pits (meie meessoost grupi liikmed joovad kõik millegipärast kolm pitsi?!). Kuna maja on äsja valmis saanud ning eelmine päev oli peetud selle sisseõnnistamise pidu, siis on külavanema maja väike ruum täis purjus inimesi, ning perenaine on suurtest pidustustest või lao-laost nii ära väsinud, et magab sealsamas väikese beebiga. Toa sisustuseks on hunnik määrdunud madratseid, mõned korvid ning peremehe käest selgub, et seda tuba jagavad kokku 9 elanikku.
Küla inimesed on tõsiste nägudega. Kui neist pilti teha, siis ajavad nad selja sirgu, õlad taha ning vaatavad kõige tõsisemal ilmel otse kaamerasse (ilmselt kui nad võib-olla linnas fotograafi juures käinud on, siis seal kästi nii teha). Eranditult kõigil naistel on peas akha peakatted (kulinatega värvilised mütsikesed) ning seljas isetehtud ehk kootud ja tikitud riided. Lapsed on samasugused nagu eelmises külas - väiksemad paljaste tagumikega, küllalt räpased, kuid õnneliku olemisega oma asju ajamas. Sead ja kanad, pardid, koerad ja muud koduloomad on omavahel sõbrad. Aga mehed oleks justkui teisest muinasjutust – päris mitmed mehed on moodsate kaasaegsete riietega ning puhtad, justkui hakkaks reede õhtul välja minema. Maankham teab rääkida, et põhiliselt töötavad naised, mehed hoolitsevad maja eest ning lao-lao ehk puskari ajamise eest.
Peale õhtusööki täitub meie väike hütt kohalike tütarlastega, kes on tulnud meile massaaži tegema. Nii viskasimegi end viiekesi ritta pikali ning väikesed akha naisehakatised (kellest siiski enamus on abielus või emad, sest siin saavad naised abieluküpseks 15 aastaselt) turnivad meil seljas ning väänavad käsi ja jalgu. Ägisen ja oigan kontidest väljuva rammestuse käes.
Üldiselt jääb meie suhtlus külaelanikega „tere” ja kehakeele tasandile, kuna me ei mõista nende keelt ja nemad ei räägi inglise keelt. Osad akha küla elanikud ei räägi aga ka lao ega khmude keelt, mistõttu ei saa isegi meie matkajuhid kõigi jutust aru. Ehk siis mingit otsekontakti meil külaelanikega ei õnnestunud saada. Aga massaaži neiud on nii agarad, et alustavad meile oma keele õpetamist – tutvustades, kuidas üks või teine kehaosa nende keeles on. Ega muud meelde ei jäänud, kui et sõna, mis kõlas nagu „naba” tähendas nende keeles nina.
Istun õhtul meie hüti verandal, külma tõttu üleni magamiskotti mähitult ning kuulan veidi eemalt küla hääli. Külas ei ole elektrit aga kuna on täiskuu, siis on kuu justkui üks suur prožektor küla kohal ja annab aimu, mis pimedusevarjus toimub. Igas hütis paistab olevat lõke – tehakse õhtusööki. Kusagilt on kosta sigade ruigeid ja kolkse, mis tähendab, et loomad saavad oma õhtusööki. Siit-sealt kostab lapse nuttu. Aga muidu on vaikne – ja kell on seitse. Kummaline, kui elektrit ei ole, siis loksub elu paika päikese järgi – ärgatakse koos päikesega ning magama minnakse koos päikesega.
Olen pikali moskiitovõrgu, magamiskoti ja koheva vatiteki all, kõik mu riided on mul seljas, müts peas ning peas ajavad üksteist taga mõtted – kas need inimesed siin, kes elavad elu oma kõige loomulikumal moel, kuid väga-väga rasketes ehk elus-püsimise-võitluse tingimustes ning ilma igasugu abivahenditeta, on õnnelikumad kui meie oma ärahellitatud ning mugavas lääne ühiskonnas?
Marika
1 kommentaar:
Teen ka ühe väikse kommentaari, nimelt selle "r" tähe kohta.
Kui ma olin island-hoppingult Bangkoki tagasi jõudnud siis sain kokku mõne kohaliku taanlasega, kellest üks oli seal juba 12 aastat elanud ja tegeles kohaliku meesteajakirja väljaandmisega (sellest te rohkem teada ei taha, uskuge mind!;)).
Tema versioon "r" tähest oli selline, et nad oskavad "r" tähte öelda küll, näiteks kasutavad mehed tänu ja viisakust väljendades pidevalt sõna "krap", aga nad lihtsalt ei pea r-i ja l-i erinevust nii suureks ja see pidi lihtsalt coolilt laisk kõnepruuk olema kui r-i asemel l ütled :)
nii et jällegi olime lihtsalt ise liiga vähe coolid, hehee ;)
eva
Postita kommentaar