India ashramid

Karaokemasinaga rendibussis Põhja-Tais

Õhtul +26 ºC

India on religioosselt väga värvikas riik. Selle hoomamatult suure riigi igas linnas ja külas on rohkesti erinevatele jumalatele ja jumalustele pühendatud templeid, kirikud, palve- ja pühakodasid. Siin on esindatud kõik maailma suurimad religioonid ja veel rohkem on kohalikke religioone, jumalaid, jumalusi ja pühasid inimesi. India mõjub magnetina paljudele enese- ja kõrgema jõuga ühenduse otsijatele ning nii on religioossel turismil oluline ja üha suurenev roll India turismimajanduses. Nõudlus usuturismi järele on üleilmne tendents, kuid India pakub praegu selleks ilmselt võrreldes paljude teiste riikidega märkimisväärsel hulgal mitmekülgsemat valikut. Indias on rohkesti isesuguseid-omapäraseid-erilisi inimesi, müstikat ja spiritualiteeti. Indias ringi rändavatelt inimestelt kuuleb tihtipeale, kuidas üks või teine on mõnes ashramis (hinduismis kloostritaoline meditatsioonikeskus) peatunud, sealt spirituaalse väe saanud või siis hoopis karmi korra eest põgenenud. Marikal ja Kristelil kahepeale õnnestus ise „ära katsuda” kaks ashramit – Amma ja Sathya Sai Baba oma.

Üle 27 miljoni kallistuse Amma juures. Viis järeldust Kristelilt.

Jõudsin Amma (tõlkes ema, täisnimi Sri Mata Amritanandamay Devi) ashramisse Amritapuris (http://www.amritapuri.org/) pärast kaks päeva kestnud lennureisi väsinult ja pikast sõidust tüdinenult. Kui maastur, millesse oli pakitud seitse reisijat, ashrami väravatest sisse sõitis, olin üsna jahmunud, sest pilvedesse püüdlevaid roosasid kõrghooneid ja väsimatult ringi sagivaid inimmasse ei osanud ma ashramis ette kujutada. Pigem oli südames soov kogeda kloostrivaikust, milles segamatult joogaga tegeleda, mediteerida ja võib-olla pisut ka teiste ashrami asukatega eksistentsiaalsetel teemadel vestelda. Reaalsus osutus aga ootusele täiesti vastupidiseks. Siit ashramis kogetu esimene järeldus - teele asudes ei tasu seada liiga konkreetseid ootusi ja kõrgeid lootusi rännakul kogetava suhtes. Teine järeldus - Indiasse ei ole mõtet minna lootusega leida sealt vaikust ja rahu. Rahu peab tulema iga rahuotsija seest, s.t endal kaasas olema.

Elu-olu oli ashramis mõistagi võrdlemisi askeetlik ning selle rütmi määrasid Amma kalender ja tegemised. Kui Amma pidas darshanit (wikipedia annab selle sõna tähenduseks „nägemuse“ või jumaliku ilmutuse), soikus pea kogu muu elu ashramis. Siit kloostrielu kolmas järeldus – oma elu rütmi ei määra lõppkokkuvõttes mitte meie ise, vaid üks teine VÄGI.

Uus kogemus oli kloostri heaks töötamine. Kaks tundi päevas oma ego alla suruda, midagi füüsiliselt ja esteetiliselt ebameeldivat teha ei ole ju tegelikult sugugi ületamatu pingutus, kuid raske on ennast motiveerida tegelema millegagi, mis ei johtu sinu enda vabast tahtest, soovidest või huvidest. Isetu ligimese teenimine on osa askeesist ja vaimulikust elust. Seda põhimõtet rakendab Amma ka kõigis oma ashramites üle maailma (Indias, USA-s, Prantsusmaal, Saksamaal, Jaapanis, Austraalias ja Mauritiusel), haiglates ja meditsiinikeskustes, ülikoolides ja instituutides ning laialdase humanitaarabi andmisel nii vaesuses elavatele inimestele kui ka loodusõnnetuste tagajärjel kannatanutele. Vastutus oli aga see, mis kippus ashrami elu- ja töökorralduses hajuma.

Oma tegevusega püüab Amma olla armastuse, headuse, üksmeele etaloniks. Inimese ja kõrgema jõu suhte ning meditatsiooni kõrval rõhutab ta ka vabatahtlikku ligimese teenimise ja armastustöö olulisust. Amma õpetuslikud seisukohad, nii palju kui nendega oli võimalik tutvuda, tundusid kaunikesti praktilised, lihtsakoelised, humaansed ja üldinimlikud. Paljuga tema seisukohtadest on seetõttu ka lihtne nõustuda. Näiteks leiab Amma, et kaastunne, mõistmine, heatahtlikkus oleksid lahenduseks kõigile tänapäeva probleemidele. Amma õpetuse kese on ligimese ja jumala teenimise rõhutamine. Amma jumal ja ülim jõud on ARMASTUS, mille levitamise kaudu ta maailma inimlikumaks, paremaks ja täiuslikumaks muudab. Amma armastus väljendub lisaks heategevuslikele üleilmsetele projektidele tema „kaubamärgis,“ milleks on pehme ja emalik kallistus. Seda on ta viimase 37 aasta jooksul jaganud rohkem kui 27 miljonit korda. Mitu korda kallistame ise päevas, nädalas või aastas?

Amma on üks edukamaid ettevõtjaid, keda olen oma teel kohanud. Tema spiritualiteet ja kallistus, milleni pärast higistamaajavat järjekorras seismist jõudsin, mind ei sulatanud. Tundsin ennast pigem pakkeliinil pakendamist ootava viinerina. Neljas järeldus – religiooni, äri ja altruismi oskuslikul kombineerimisel on võimalik teha palju head.

Lisaks vürtsikale lõuna-india toidule (mida sai n.ö kohalike, mitte lääne inimestele mõeldud kontinentaalse toidu järjekorrast) ja ashrami looduslikult kaunile asukohale nautisin hetki, mil sain kloostris toimuvat usuteadlase silmadega jälgida. Templi treppidel, Araabia mere lainemüha kuulates, oma ööbimiskoha 12. korrusel asuvalt rõdult ashramis toimuvat nagu peopesal uudistada, vaadelda, analüüsida ja mõtiskleda. Samuti oli põnev vestelda teiste ashramisse tulnutega. Ennekõike huvitas mind, miks nad ashramis on. Kohtusin pühendunutega, kes olid ashramis mitmendat aastat või 7-8 korda, pesumajas sain kokku ühe soomlannaga, kes elab ashramis juba aastaid ning ühe austerlannaga, kes oli tulnud oma pojaga ashramisse mõned kuud tagasi selleks et jääda. Mõned tulid ööks või paariks, kuna Amritapuri jäi nende teele. Palju oli ka minusuguseid mõneks päevaks tulnud uudistajaid. Suurem osa tulijatest väitis, et olid tulnud Amma ja tema armastuse pärast, mis motiveerib, innustab ja annab jõudu.

Kui pärast neljandat päeva ashramist lahkusin, tundsin hinges magusat kergendust, sest ashramis nähtu ja kogetu põhjal sai kinnitust viies järeldus - Jumalat ei tasu otsida kloostrivaikusest, pilve piirilt või mägede harjadelt ega ka askeesi ja müstiliste kogemuste kaudu, vaid Ta on otsiva hingega igal pool ja igal ajal...

Jumalus Sathya Sai Baba ja tuhanded andunud fännid. Marika tähelepanekud.

Sathya Sai Babaga (edaspidi Sai Baba) seostuvad minu peas esimese asjana hullunud naised - seosed on pärit ilmselt filmidest, mis räägivad sellest, kuidas sajad ja tuhanded inimesed (eriti naised) lähevad ja jäävad Sai Baba juurde elama, sest temast õhkuv energia on jumalik, sest Sai Baba on Jumal ja inimesed leiavad seal oma tõe, õnne ja rahu. Mina lähen ashramisse ilma suuremate ootusteta üheks ööks uudishimuliku vaatlejana, et näha, mis ja kuidas see kõik seal toimub.

Sathya Sai Baba on 83 aastane, suurte afrojuustega ja lahke näoga mees, kes kuulutas end Shirdi Sai Baba (http://www.saibabaofshirdi.net/) reinkarnatsiooniks ning jumalaks. Tal on tuhandeid ja tuhandeid järgijaid ning tema ashramid asuvad mitmel pool Indias. Sai Baba on kogu sissetuleva raha suunanud ümber heategevusse ning nii on tema poolt asutatud ka väga palju haiglaid ja koole jne. Sai Babal on ka oma raadiojaam ning ta on välja andnud väga palju raamatuid, videoid ning oma nimega suveniire. Keda huvitab, võib lähemalt vaadata tema kodulehekülge http://www.sathyasai.org/.

Kaardi järgi peaks Sai Baba põhiresidents asuma Lõuna-India keskel, väikses külakeses Puttaparthis. Kui ma aga kohale jõuan, siis kihab bussijaama ümbrus tuhandetest valgetest inimestest ning ashrami väravasse jõudes jääb mul jahmatusest suu lahti, sest tegu on inimmassist kihava tohutu suure majade kompleksiga. Ashrami elukorraldus töötab nagu masinavärk ning korraldava meeskonna suurus ja efektiivsus on aukartustäratav. Sai Baba ashramisse ööbimiseks tuleb lasta end pildistada ning täita pikk ankeet ning istuda korraldajameeste juures, kes otsivad sulle toa ning seejärel käia veel kolme ametniku juures, kes sind sisse registreerivad ja kellele raha saab maksta. Kõige eest on hoolitsetud - elada saab ühikas ning süüa sööklas, anda asjad pakihoidu ning väärtasjade hoiustamiseks kasutada lukuga kappe. Igal pool on suured sildid, mis keelavad pildistada, paluvad vaikust ning käsivad jalanõud ära võtta. Ashrami territooriumil siblivad tuhanded Sai Baba austajad ning korraldajamehed. Nii nagu Amma ashramis ei ole ka siin võimalik leida vaikset nurgakest, kus omaette mediteerida või elu üle järele mõelda. Vaatamata suurtele siltidele „vaikust palun” on ashramis üleüldine sumin, sest tuhandete inimeste toimetamine ei saa ka parima tahtmise juures vaikuses toimuda.

Ühe ööpäevase ashramis viibimisega ei ole mul võimalik ashrami rutiini sisse elada, kuid uurin oma seitsmelt ühikatoa kaaslaselt, kuidas nende päevad välja näevad. Ühe Itaalia proua kirjelduse järgi on tema päevad järgmised: ta ärkab kell 3.30, et minna kella 4sele hommikusele laulude laulmisele või nagu siin öeldakse - chantingule. Kell 7 on hommikusöök ning kell 8 ta läheb tavaliselt hommikusele darshanile. Kella 10-11 ajal on võimalik minna erinevatesse loengutesse, mida peavad erinevad õpetajad. Enne lõunasööki teeb ta paar tundi vabatahtlikku tööd ehk koristab ja peseb ja keedab (see on kohustuslik kõigile ashramis viibijatele). Kella ühe ajal on lõunasöök ning peale seda minnakse järjekordsele darshanile. Peale õhtusööki on võimalik erinevaid Sai Baba videoid vaadata ning kell 9 on öörahu. Minu toakaaslased kiidavad säravsilmi ashrami elu taevani ning enamus tuleb siia igal aastal kohe mitmeks kuuks. Üheks minupoolseks tähelepanekuks on ka see, et enamus naised, sh välismaalased, on ilusates ning uhketes sarides ning oma parimates juveelides – Sai Baba auks.

Minul õnnestub peale ashrami igapäevase elu jälgimise osa võtta ühest darshanist. Minu ettekujutuses või ootuses võiks olla tegu Sai Baba poolt peetava palvusega või jutlusega, kust loodan saada mõne tõetera või tarviliku filosoofilise mõttetera. Tegelikkuses osutub kogu üritus hoopis teistsuguseks. Nimelt tuleb oodata tunde järjekorras, et siis loosiõnne alusel suurde palvehalli istuma saada ning midagi suurt ootama jääda. Vähesed õnnelikud saavad koha Sai Baba liikumistrajektoori või siis lava ääres. Seejärel tuleb palvehallis oodata tunnike Sai Baba saabumist. Sai Baba tuuakse palvehalli ratastoolis ning ta õnnistab oma liikumistee äärde jääjaid, kellest osaga peab ta isegi dialoogi, kuid samal ajal ootavad kogu ülejäänud inimesed lihtsalt vaikides. Saalis on umbes 6000 inimest, kellest suur enamus tunduvad olevat tõelised Sai Baba austajaid ning neile piisab lihtsalt Sai Baba kohalolekust, et temalt väge, energiat ja õnnistust saada. Kuna Sai Baba ei lausunud ühtegi lauset mitme tunni jooksul ning kuna ma ei tunne tema kohalolekust midagi, kohe mitte midagi, vaid mind valdavad õhupuudus ja nälg ja väsimus, siis otsustan enne lõppu lahkuda. Ilmselt ei ole ma Sai Babaga samal energialainel...

Kui varem mõtlesin, et kunagi võiks Indiasse tagasi tulla ning proovida elada erinevates ashramites, siis Sai Baba ashramist ning Kristelilt kuuldu põhjal ka Amma ashramist jääb mulle mulje, et selleks, et oma seesmist rahu ja tasakaalu leida ning oma sisehäält kuulda ei ole ülerahvastatud ashramid küll kõige paremad kohad. Kui üldse, siis võib-olla mõnes väiksemas ja privaatsemas ashramis. Kuigi selline institutsionaliseeritud ashrami elukorraldus minule ei sobi, ning vajan pigem omaette ruumi, on siiski tore tõdeda, et mõni teine inimene sealt just oma tõe ja õnne leiabki. Selle tõestuseks on Puttaparthist tagasi sõites bussis minu kõrvale istuv Maduri – 19-aastane india neiu, kes õpib ülikoolis infotehnoloogiat. Maduri näolt ei kao pooleteist tunni jooksul kordagi naeratus, temast õhkub lõputut õnnetunnet ning ta on headus ise, hoolitsedes minu eest nagu parim vanaema. Küsin Madurilt, mida ta arvab Sai Baba ja Amma kohta. Maduri nägu lööb õhetama ning õnnest särama, ta asetab oma kaks habrast kätt oma südame kohale ning ütleb: „Sai Baba on kõige kõrgem ja kõige püham, ma armastan teda nii väga, sest ta on nii hea. Aga Amma... (Maduri õhkab), Ammat ma armastan nii väga, et ma oleks nõus tema eest oma elu andma.”

Kristel ja Marika