Bussisõit Laose moodi ja veelkord kirpudest

Oma kodus Tallinnas

Väljas on lumi ja ca 1 kraad külma

Kuigi pealkirjast võiks arvata, et me oleme vahepeal ootamatult koju tagasi pöördunud – siis vara veel! – tegelikult on taas aeg külalississekandeks. Sedakorda vürtsitab meie blogi meie ühine Suur Sõber Mann, kellega koos avastasime Taid ja Laost.

Kõigepealt peaksin ütlema, et oli erakordselt tore Marika ja Tomiga + kogu meie ülejäänud reisiseltskonnaga koos reisida. Kõik sujus suurepäraselt hoolimata suhteliselt suurest gruupast ja erinevast hulgast soovidest.

Keda huvitab:) - Marika ja Tom on ikka needsamad, kes siit mõni aeg tagasi lahkusid, aint Tomil on vahel habe pikem kui tavaliselt.

Kui Marika oma viimases postituses vol up-up-up 2 kirjutas, kuidas me trekkingult õnnelikult tagasi Vieng Phoukha külla jõudsime ja soojast dušist ja heast toidust unistasime, läks meie elu endalegi üllatuseks tohutu tohutu tempoga edasi. Nüüd asjadest nende järjekorras...

Esimese hooga tundus Vieng Phoukha oma ühe turu ja nuudlisupi-söögikohaga nagu päris linn ja tsivilisatsioon. Olukord nägi välja selline: Mann tormas turule mandariine ostma, Marika jäi „3 in 1” Nescafe kohvi nautima, Tom täitis „tagasiside lehti“, Siki shoppas rahvariideid, Andrus määris endale järjekordset kihti Tiigri balsamit (Eestis rohkem tuntud kui Vietnami salv), sest kirbud polnud endiselt kadunud, vaid näksisid üha enam ja enam. Vahemärkusena tuleb öelda, et olenemata pikast matkast ja külmast ilmast hoidsid kirbud kõvasti Andrusest kinni ja kuristikku ei kukkunud (vastupidiselt kaloritele). Kirburadasid tekkis nii sõrmedele, varvastele, kõhule, seljale, kaelale, näole jne. Imelik seejuures oli, et putukaid endid polnud Andrus näinud - vaid Marika ja Tom teadsid väita, et jälgede tihedus ja „raja pikkus“ viitavad kirpudele.

Plaan oli võimalikult kiirelt Vieng Phoukhast edasi liikuda, et ometi sooja vett ja sooja saada. Tahtsime jõuda linna nimega Luang Prabang, kuhu plaanisime mõneks päevaks peatuma jääda. Uurisime ja puurisime Timmi käest ka bussigraafikut, aga „universum“ tõi meile äkitselt turuserva minibussi, kuhu me oma 8-liikmelise matkaseltskonna, 2 kohaliku rahvariidemüüjat (Sikiga tegime neile nädala teenistuse ja nad said ka rahulikult koju sõita) ja veel mõned kohalikud peale pressisime ning kotid katusel teele asusime. Kell oli siis ca 12 päeval.

Peab märkima, et maantee alates Tai-Laos piiripunktist oli väga korralik - uus sile asfalt, aeg-ajalt küll olid vihmaperioodi tulvaveed mägedest osa teest ära uhtunud ning siinseal tuli ca 50-meetriseid kruusaauke ette. Meie reisijuht Maankham ütles uhkusetooniga hääles, et see tee on „kmpani“ tehtud (kompanii). Nimelt kõik, mis seostus eraettevõtlusega tema jaoks, oli üks nähtus nimega „kmpani“, olgu see siis kummipuid kasvatav Hiina ettevõte või teedeehitaja.

Vahelepõikena meenub, et Marika kirjeldatud täiskuu tseremoonial küsis üks kohalik külamees minu käest, kus ma töötan....Einoh kui aus olla, siis ma kohe jäin mõttesse, et kuidas ma talle siis nüüd seda konsultatsioonivärki seletama hakkan – linnas, kus oli 2 h päevas elekter, puudus kraanivesi ja inimesed elasid kanajalgadega majades koos „loomadega elutoas“. Õnneks hõikas kõrvalt Marika abistavalt: „kompjuuters“ ja näitas sõrmedega klaviatuuri liigutusi, päästes mu sellega pikemast ametikirjeldusest. Sellest vastusest piisas täiesti. (Kui sama küsimus mulle paar päeva hiljem oleks esitatud, oleks ilmselt minu kohene vastus olnud „kmpani“. (!!! Reisinipp siis Laosesse reisijatele!)

Sõit järgmisse peatusesse, ehk linna nimega Luang Nam Tha kestis vägagi mõnusalt ca 2 tundi - vitsutasime magusaid mandariine, salaküpsiseid ja pähkleid ning meeleolu oli üleval - tsivilisatsioon tundus tõelise ahvatlusena. Ja mis seal salata, buss oli ikka väga mõnus liikumisvahend võrreldes upupdowndown kõndimisele - aknad olid ees, oli soe, akendest avanesid kaunid loodusvaated koos loendamatute kanajalgadel küladega.

Luang Nam Tha jäi meie jaoks vaid läbisõidukohaks - panime maha reisikaaslased hollandlase Anna ning britid Carli ja Christie, kes plaanisid edasi ida poole minna ning lasime end bussijaama sõidutada. Eesmärk saada bussile, mis viiks meid otse Luang Prabangi või siis äärmisel juhul järgmisesse suuremasse linna Oudomxaisse. Tuli välja, et meie lootus otse Luang Prabangi põrutada jäigi lootuseks, kuna kõik piletikassiirid väitsid et otsebussi enne järgmist hommikut sinna ei suundu, kuigi meie üritasime oma luureandmete põhjal neile midagi muud väita.

Lõime käega ja ostsime piletid järgmisse linna - buss oli ees ja bussijuht pakkis kohvreid katustele, sinna rändasid ka meie seljakotid, ise sisenesime rõõmsal näol bussi (enne loomulikult ostsime kohalikult turult lisa oma mandariinivarudele). Kahjuks ei käi need asjad sealmaal ikka nii, nagu me kodueestis harjunud oleme. Kui piletile on kirjutatud istekoha number, siis ei tähenda see sisuliselt mitte midagi. Kuna oli oht, et me ei mahugi bussi 23 toolile ära, olenemata sellest, et kohanumbrid olid piletitel, tabasin endalegi üllatuseks end inimesi ümber istutamas, viipe-inglise segakeeles. Tohutu jõupingutuse tulemusena suutsin ära viibelda enda kõrval koha Tomile ja Sikile, samal ajal kui Andrus ja Marika lihtsalt suvalistele kohtadele maandusid. Nad ilmselt tabasid kohe, et kui nüüd kohti ei hõiva, siis peavad nad järgmised 3,5 h püsti seisma. Tomile loovutas koha üks kohalik noormees - tal ilmselt oli ka mingi pilet, aga ei saanudki aru, kas ta ei tahtnud sinna kohale istuda või mis see häda nüüd täpselt oli. Läks ja istus bussijuhi selja taha põrandale, seljaga sõidusuunas ja järgmised ligi 4 tundi nägime teda meid kurja pilguga põrnitsemas (eks mul oli kahju ka natuke, et ta pidi nüüd sedasi kusagil suvalise ääre peal istuma, aga veel rohkem kahju oleks olnud kui see oleks Tom olnud). Selgus ka, et Marika koha peal istus kaks last - üks neljaliikmeline pere oli ostnud 2 piletit, emale ja isale, lastele jätsid nad igaks juhuks ostmata ja istutasid nad Marikale mõeldud kohale. Loogiline ju:).

Vaatamata sellele, et meie piletid olid viimased, mis bussi peale müüdi, sest rohkem kohti lihtsalt ei olnud, tuli inimesi aga juurde ja juurde... Vaata ja imesta! Aga kogu see ülerahvastatus lahendati vägagi lõbusalt. Bussijuht võlus kusagilt punaseid plastmasstoole - selliseid seljatoega suvetoole nagu kunagi 10 aastat tagasi meie suvekohvikutes näha võis ja ilma kohata inimesed sättisid need kenasti vabale pinnale. Olidki lisakohad olemas. Arvan, et neid plastmasstoole jagus bussi eesosas pinkide ja bussijuhi vahelisele ukseavale ca 3 tükki. Mõni tegelane jäi püsti seisma ja bussi ust avama. Selleks, et seda avada tuli tõmmata ukse kohal olevat nööri, et sellega riiv vabastada, kinnipanemiseks tuli suruda lõõtsadele ja uks jõuga kinni lükata.

Ja sõit läks lahti... Bussijuht pani mussi käima- loomulikult kõrvulukustavalt. Sealjuures oli tähelepanuväärne stereosüsteem ise - nimelt oli vanade elektrijuhtmetega kinnitatud Marika ja Andruse peade kohale pakirestile suur kõlar. No niisama suur kui meil vanasti Estonia kõlar, mille peale oli kleebitud istmenumbrid „17“ ja “18“. See andis lootust, et kõlar on seal pikalt olnud ja suurima tõenäosusega Marikale ja Andrusele pähe ei kuku (endalegi märkamatult tabasin end korduvalt teravat kõlarinurka hirmunult jälgimas). Ja nii ta seal siis mürtsus, Tom üritas vahepeal iPodi kuulata, aga see osutus võimatuks, kuna bussijuhi muusikavalik ruulis üle kõikidest helidest, mis seest ja väljastpoolt tulid. Tundus, et muusika oli lindistatud kusagilt raadiost, sest vahepeal keegi rääkis midagi ja seejärel muusika jätkus (alguse arvasime Tomiga, et bussijuht on lisaks juhtimisele ka DJ, aga peegelpildist nähes bussijuhi suu siiski ei liikunud).

Lisaks lõppes äkitselt ka „kmpani“ tee ning sõit jätkus meeletu rappumise saatel. Esiti arvasime, et ehk see ongi mingi külavahetee ja kohe jõuame tagasi maanteele, aga lootuseks see jäigi,... järgmisteks pikkadeks tundideks ... Vahepeal tuli peatus ja inimesed läksid maha või tulid peale. „Punaste plastmasstoolide seltskond“ tõstis toolid peakohale ja lasi soovijad välja, võttis jälle kohad sisse ja sõit jätkus.

Vahemärkusena tuleb öelda, et seltskond bussis oli ikka kirju mis kirju - Tomi kõrval oli Tomist umbes kaks korda lühem umbes samaealine kohalik noormees, kes temaga vestlust arendas ja mingeid salapäraseid telefoninumbreid näitas. Aegajalt imbus ninna Tiigri balsami lõhna, sest Andrus ei olnud võitluses kirpudega alla andnud. Andruse kõrval oli kohalik räppar (väljanägemise põhjal - tohutu viltune nokamüts, karvase kapuutsikraega jope ), kes talle aegajalt kummaliselt külje alla või siis lausa peale vajus, lisaks juba mainitud põrnitsev noormees bussijuhi seljatagant, ülikonna ja kohvriga külamees, pead magades vastu akent peksev meesterahvas, jne, jne, jne. Mul oli igatahes väga lõbus kogu seda situatsiooni jälgida.

Kohati oli tunne, et kohe bussil jõud lõppeb, aga mingi tahtejõuga ta mägedest ikkagi üles sõitis. Teeolud olid karmid - aukudel polnud ei algust ega lõppu, tee ise oli väga kitsas, nii et Hiina ja Laose vahelisel peamisel kaubateel (!!!!!!) liiklevate kaubikute möödalaskmiseks pidi buss seisma jääma. On vaid lootus, et „kmpani“ sinna ka varsti läheb ja teed uueks teeb.

Oudomxaisse jõudsime peale 3,5 tunnist rappumist, tegime kiired söögid (loe: sticky rice ja nescafe) ja istusime järgmisele bussile, mille lõpppeatus oli kauaoodatud Luang Prabang. Rappumine jätkus järgmised 5 tundi - kohati oli tunne, et pea käis vastu lage ja hambad plaksusid. Seadsime oma laagri seekord mugava bussi tagaistmetele koos kommide, küpsiste ja mandariinidega. Ja sõitsime ja sõitsime ja sõitsime... kuni kell 12 öösel kohale jõudsime. Esimene koht kus olid „päris majad“. Paljutõotav...

Epiloog: öösel kella 1 ajal külalistemajas tuppa jõudes sai Andrusel lõpuks ka kirpudest küll - kratsimise ja Tiigri balsami mõju oli olematu, rajad kehal olid muutunud pikemaks ning täpid valgunud punasteks laikudeks. Algas hävitustöö: Tomi retsepti kohaselt paigutas ta oma riideid hermeetilisse kilekotti, et need hommikul kogu täiega pesusse anda. Lootes tabada mõnd elus kurjamit, tegi ta ühe pluusiga ka eksperimenti kraanikausis - kauss vett täis, kork ette, pluus vee alla. Mis te arvate, kas kirp jäi pinnale või mitte:)? Loomulikult mitte. Äkki see siis polnudki kirp vaid miskit muud...

Marikai ehk Mann