Sebastien ei olnud tavaline turist, vaid Iraanis lühiajalisel uurimistööl ühe uue filmi stsenaariumi tarvis. Nimelt tulevase filmi režisöör on iraanlane (Farima sugulane), kes lahkus kodumaalt lapsepõlves, ei ole sellest ajast tagasi Iraani läinud ning ei taha ka (kuuldavasti ei tahtvat ta isegi oma New Yorki korterist väljuda, rääkimata Iraani sõitmisest). Filmi lugu räägib sellest, kuidas lapsepõlves Iraanist lahkunud noormees tuleb tagasi oma kodumaad avastama. Režisöör saatis stsenarist Sebastieni uurima, milline on tänapäeva Iraan. Sebastien käis ja filmis oma käsikaameraga nii kuis jaksas ning igal õhtul raporteeris New Yorkile pooletunnise telefonikõne jooksul, mida ta oli näinud ja kogenud.
Meie teed ristusid Sebastieniga veel mitmeid kordi – ikka nii, et meie jõudsime ühte linna ning päeva-paari pärast Sebastien kohe järgi. Mingi imelik side meievahel igatahes tekkis, sest uues linnas võttis Sebastien meiega ise kontakti. Esfahanis kolis ta isegi meie tuppa enne, kui olime ise jõudnud välja kolida. Selleks, et teda enda lähedal hoida, broneerisime Yazdis talle oma hotellis toa juba aegsasti ära. Nii juhtuski, et veetsime suure osa uue filmi materjali kogumise protsessist koos Sebastieniga ning igatahes ootame huviga, milline see uus film saab kinoekraanil olema.
Sebastienist ei kirjuta me aga mitte selleparast, et ta on lahe inimene, temaga saab nalja, ta mängib hästi kitarri ja temalt on üks tore iraani film tulemas, vaid pigem sellepärast, et ühe tema varasema loominguga on üks huvitav lugu seotud. Nimelt 90 aastate alguses kirjutas ja tootis Sebastien lühifilmi nimega “Lucielle ja fotoautomaat”. Filmi ennast saab naha selle lingi alt
Olgu ka mainitud, et lõpukaadrites ilmuv fotomontöör ongi meie sõber Sebastien.
Kui seda filmi vaatate, siis ilmselt tuleb midagi tuttavat ette – justkui varem oleks seda lugu kuskilt kuulnud-näinud ning mõne aja pärast tundub, et ka jutustavas stiilis ning peategelase karakteris on üht-teist tuttavat.
Nimelt 2 aastat tagasi oli kohtuprotesss Lucielle versus Amelie ning kohtuprotsess lõppes 0:1 Amelie kasuks. Protsessi sisu oli selles, Sebastieni sõnul varastas Amelie autor Jean-Pierre Jeunet tema Lucielle loo idee. Filmi vaadates tuleb tõdeda, et Lucielle film jääb Ameliele alla nii sisu, muusika kui ka näitlejatöö poolest, ning Amelie on üks ütlemata armas film, on filmi lugu ja stiil ja ka peategelase kuju ikkagi suhteliselt sarnased. Sebastien arvab samuti, et Amelie on suurepärane film, kuid tema nördimus seisneb selles, et temaga oleks võidud koostööd teha, mitte lugu varastada.
Igatahes on Sebastien tänaseks saatuse löökidest üle saanud ning pusib uute filmide kallal. Meie saime aga taaskord ühe toreda äriidee - nimelt Iraanis toodetakse aastas väga palju uusi filme, millest suurem enamus ei jõua kunagi riigist välja. Meie idee seisneski selles, et istuda paar päeva kinos, varastada stsenaariumid, kirjutada need väikeste muudatustega ringi ning müüa Hollywoodile.
Marika
(pühendusega Amelie andunud fännile Silverile)
1 kommentaar:
Uhh...sõnatu
Postita kommentaar