pühapäev, 2. november 2008

Bandarrrabbasssss

Päeval niiskelt tappev kuumus + 40ºC, isegi öösel +30ºC

Öö läbi kestev bussisõit on meie jaoks juba muutunud tavaliseks – ühes linnas suled õhtul silmad, teed väikese „la-la” (st farsi keeles uinakut) ning hommikul ärkad juba täiesti uues keskkonnas. Just nii jõudsime meie Iraani keskosast Yazdist Iraani lõunarannikuni – linna nimega BANDAR ABBAS (kõlab nagu Buratino filmist Karabass-Barabass:). Bussist väljudes saime juba kergemat sorti rabanduse, sest kümnetunnise bussisõidu kaugusel ootas meid ees tõeline Iraani saun: tappev kuumus kombineeritud niiskusega.

Õnneks olime läbi couchsurfingu hankinud omale kodu, kus elada ning nii oligi meil peale telefonikõnet bussijaamas autoga vastas uus kohalik sõber Danial. Danial on 25 aastane noor kena mees, kes elab koos oma vanemate ja vennaga, töötab logistikafirma IT administraatorina ning unistab Iraanist ärakolimisest. Maandusime Daniali vanemate eramajas, Daniali väikeses magamistoas. Esmapilgul tundus magamistoas magavat tohutu arv inimesi, kes hilisemal tuvastamisel osutusid uus-meremaalannaks, kaheks leedukaks ning Daniali vennaks Ilyadiks, kes nägi välja nagu Hindu guru või siis Jeesus Kristus ise. Esialgse plaani kohaselt pidime sinna olematule pinnale mahtuma ka meie ja meiega Kharanaqist salaja kaasarännanud kaks kirpu (mida kõike siin reisil veel ette ei või tulla!!).

Danial oli oma arvukate külaliste pärast võtnud end töölt vabaks ning lisaks rakendanud kogu oma pere külaliste hüvanguks. Daniali ema hoolitses selle eest, et saaksime pidevalt toidetud, isa võttis endale turismikorraldaja rolli ehk korraldas meile bussi- ja laevapileteid ning vend oli lihtsalt väga cool ja hängis meiega kaasa, kui autos ruumi oli. Danial ise oli aga meile välja mõelnud terve programmi, mida teha kaks päeva muidu suhteliselt tavapärases ja ilma suuremate vaatamisväärsusteta Bandar Abbasi sadamalinnas.

Kohe peale meie saabumist ning ühist hommikusööki pakiti kaks eestlast, kaks leedukat ja uus-meremaalanna väiksesse Peugeot’sse ning algas sõit Hormozi saarele, Pärsia lahes. Saare ja paljud Bandar Abbasi piirkonna elanikud erinevad seni Iraanis kohatud rahvast oma iseloomulike näojoonte ja naiste riietumisstiili poolest. Nimelt on Iraani lõuna piirkondades kohalikud inimesed segunenud nii aafriklaste, hindu rahvaste kui portugallastega, mistõttu võib linnapildis kohata oluliselt tumedanahalisemaid inimesi. Oma osa on siin kindlasti ka lõõskaval päikesel ja tapval niiskusel. Täiesti omaette nähtuseks on aga siinsete naiste riietumisstiil: musta burkat asendavad tihtipeale värvilised ja õhulised kangad, mille alt välguvad erksavärvilised retuuside moodi püksid, mille sääre osa on käsitsi litrite ja pärlikestega tikitud. Naiste riietuse teevad eriti eksootiliseks ja kohati natuke ehmatavaks näokatted, milleks on tikitud või nahast maskid. Kohalike sõnul kannavad naised neid eelkõige enda varjamiseks, aga üheks põhjuseks on ka kaitse ereda päikese eest. Mehed ei paista peale tumedama naha millegi muu erilisega silma - on nagu Iraani mehed ikka – noored ultramoodsad želeetatud tukkadega ning vanemad kulunud viigi- või kottpükstega.

Aga tagasi Hormozi saarele. Sõit sinna käis tavalise kalapaadiga ning see oli ka ainuke hetk kogu päeva jooksul, mil sai end tänu mõnusale merebriisile mittehigisena tunda (mitte et nüüd teid lohutada, aga see kuumus oli ehk pea sama jube kui novembri pimedad ja sopased ilmad Eestimaal:). Saarel on üks küla ning suur mägine kivikõrb. Saare ligi 7,000 elaniku põhiliseks elatusallikaks on kalapüük ja „kitsendus”. Mingi osa rahvast on tänasel päeval seotud ka turismindusega, kuna meiesuguseid uudistajaid sõitis sinna Bandar Abbasist teisigi.

Järgmise päeva varahommikul võtsime suuna Iraani suurimale saarele nimega Qeshm. Sedakorda küll juba ilma leedukateta, kes eelmisel õhtul Shirazi suunas edasi liikusid ning tegid meile magamiseks ruumi. Qeshmi saar on maksuvaba piirkond ning seetõttu tuli sinna autoga sõitmiseks läbida paras bürokraatia-kadalipp. Kogenud võõrustaja Danial läbis aga kõik „kontrollpunktid” elegantse vilumusega. Polnud ka ime, sest tema sõnade kohaselt püüab ta kõigi oma külalistega alati midagi ette võtta ja väljasõite teha, mistõttu on tal ka vajalik võrgustik olulistest asjapulkadest ajaga välja kujunenud.

Qeshmile sõitis praam või täpsemini ujuv alus, mis tuubiti nii tihedalt autosid täis, et Euroopa kontekstis oleks see täiesti ennenägematu olnud. Qeshmi saar ise on suur ja lõputu kivikõrb, kus elab aga siiski üle 100,000 inimese ning kus maanteedel võib näha ringi kondamas üheküüruga kaameleid. Kohalikke termineid kasutades ümbritseb saart džungel, mis tegelikkuses on soolases merevees kasvavate mangroovipuude salud, kus vahel sahistavad linnud, lammastele puuoksi murdvad kohalikud ning meiesuguste turistide paadid.

Keskpäeva paiku muutus kuumus väljakannatamatuks ja ainus, millest mõelda suutsime, oli leida tore rand ja end veidikenegi värskendada. Iraani kontekstis ei ole see kaugeltki lihtne ülesanne, sest rand pidi olema a) puhas ja b) privaatne. Kuna Bandar Abbas on riigi olulisim tööstussadam, siis pole sealne merevesi kuigi puhas ja rannad aktiivsest (kauba)laevaliiklusest prahti täis. Samuti pole avalikus kohas ujumine või rannas vedelemine Iraanis üleüldse kombeks. Nimelt kaasneb ju selle protseduuriga keha paljastamine ja see ei ole heaks tooniks. Meestele ehk küll mitte otseselt keelatud, aga meie ise ei näinud kusagil Iraanis ka mehi rannariietuses päevitamas või ujumas. Lauskuritegu on aga naistel avalikus kohas bikiinides rannamõnusid nautida. Kui kusagil Iraanis mõnda naist on vees nähtud, siis kindlasti täisvarustuses ehk siis musta burkaga. Keegi rääkis meile, kuidas isegi Rootsi veepargis olevat burkades naised üritanud liumägedest alla tulla, üsna tulutult küll:). Kuna meie seltskonda kuulusid kaunitarid Uus-Meremaalt ja Eestist, siis püüdis võõrustaja Danial hoolikalt leida sobivat varjulist kohta. Mitmed võimalikud ujumiskohad lükkasime ise tagasi, kuna rannavesi oli lihtsalt ebamäärast värvi või rannaliiv prahine ja must. Olime juba valmis eksootilisest elamusest loobuma, kui jõudsime kaljuse rannani, otse ühe militaarobjekti taga. On vana tõde, et hunt (meie kontekstis siis politsei) kodu juurest ei murra:). Puhas liiv ning sinine vesi olid aga sedavõrd kutsuvad – rääkimata keskpäevasest tapvast kuumusest – et mõne hetkega olime end paljaks koorinud ja kiljudes vette tormanud! Vesi oli mmmm.... mõnus soe ja soolane ja lained kõigutasid ägedalt. Politsei paat sõitis korraks meie lähedalt ka mööda, aga kuna me olime veest nii sõltuvuses, siis me ei pööranud sellele suuremat tähelepanu... ja ei tülitanud nemad ka meid. Nii tegime oma Iraani viimasel päeval väikese koerustüki, millest poleks veel mõni päev varem unistadagi osanud!



Danial oli meie teine interneti kaudu leitud võõrustaja ning taaskord tuleb tõdeda, et see oli suurepärane kogemus. Ilma kohaliku sõbrata poleks me Bandar Abbasist ilmselt mitte midagi arvanud. Tänu Danialile saime näha iraani pereelu seestpoolt, rääkimata imeheadest kodustest toitudest ja suurepärastest väljasõitudest saartele, kuhu meil endal oleks väga keeruline või kallis pääseda olnud. Kui olime Danialiga hüvasti jätnud ning purjetasime juba Araabia Ühendemiraatide suunas, saime talt SMSi sisuga: „Now you have a home in Bandar Abbas” (tõlkes: nüüd on teil olemas kodu Bandar Abbasis). Südamlik ja soe on seda teada.


Marika ja Tom

1 kommentaar:

Agus y Pati ütles ...

Hi there!!!!!! How are you doing?? We wish we could understand what you have written!!!!

We see for the pics that you are having great experiences in Iran...

We are just arrived from a trek in Nepal and in a few days, we will head to India.

Really hope to meet you again sometime in these months!!

Lots of love from your Spanish twins :)

Pati and Agus