kolmapäev, 19. november 2008

Omaan – neljarattalise sõbraga orus ja mäel...

Roosas India linnas, + 25 ºC,

Järjekordselt olime uude riiki saabunud nii ootamatult, et kodutöö oli kõik tegemata. Ega ma muud Omaani kohta suurt ei teadnudki, et seal peaks ilus ja ligipääsetav kõrb olema. Peale Lonely Planeti (LP) Omaani osaga tutvumist oli aga selge, et tavalisel eestlasel (nagu meie) ei ole ikka üldse aimu, milliseid ägedaid kohti see riik endas peidab. Samal ajal muidugi selgus, et enamus lahedatesse kohtadesse kohaliku transpordiga ligi ei pääse ning et tavalise sõiduautoga jääb kohe kindlasti hätta. Nii küpses plaan rentida 4 ratta veoga džiip ning hüljata nädalaks tsivilisatsioon. Kuna džiibi rent oli meie eelarve jaoks veidi kallis, siis otsustasime juba ette hotelli ööbimiste pealt kokku hoida ning nädalajagu looduses ööbida. Kui vee- ja toidukraam oli autosse laetud, siis tundus, et kõik on tehtud-mõeldud... peale lõbusa reisiseltskonna....

Nimelt päev varem olime tuttavaks saanud kahe Eesti tüdrukuga – Terje ja Beritiga ehk Avantüristidega, kes on reisihullud ning blogivad oma seiklustest aadressil http://avantyristid.blogspot.com/. Ma olin neist lugenud juba Eestis olles, ning kui avastasime nende blogist, et nad on hetkel Omaanis, võtsime nendega ühendust. Kuna esimese kohtumise põhjal tundusid nad veelgi lahedamad kui Godiscoveri artiklist lugedes, siis otsustasime neile oma džiibiga Nizwa linna järele põrutada ning nad paariks päevaks oma reisiseltskonda lülitada. Peale seda, kui olime Al-Hamras mahajäetud linna 400 aastaste savist majade varisemisohtlikel katustel turninud, meile külalislahkelt pakutud tükikesele halvaale lisaks nahka pistnud kogu potitäie ning haledate nägudega luninud kogu selle lõbustuse eest väiksemat hinda, tundus, et meie reisiseltskond sobib kokku küll.

Omaanis on lugematu arv wadisid ehk jõeorgusid, mis on enamuse aastast kuivanud ning mida enamus turiste kasutab matkamiseks ning telkimiseks. Lonely Planet küll hoiatas, et vahest võib ootamatult sadama hakata ning hommikuks on telk ja turistid maamuna pealt pühitud, aga kuna meie kohal siras täiskuu ning olid vaid üksikud pilvekesed, siis me suuremat ohtu ei näinud. Meie nelikvedu Nissan Pathfinder vedas meid üle kivide ja kändude Wadi Ghuli jõe laia sängi, kus panime oma laagri püsti. Istudes täiskuuvalguses, taevas siramas miljon tähte, suurte üksikute puude varjud ümberringi kummitamas ning kuivanud oksad lõkkes särisemas, kostus kordamööda kõigi suust „ohhäääää, kui äge siin on”. Lõkkejuttudele andis hoogu juurde Beriti-Terje poolt Eestist kaasavõetud pooleliitrine viin, mida kohtlesime kui taevast kingitust ning nii uskumatu kui see ka ei ole, siis seda jätkus meile neljapeale pikkadeks tundideks.


Otsustasime järgmistel päevadel elada loodusega ühes rütmis, mistõttu olime juba enne kella kuut päikesetõusu tervitamas ja enne seitset taaskord teel. Mäed ja orud on hommikuses valguses ja värskuses lihtsalt imelised. Olime endi arvates hirmus varajased, aga teeäärsetes majades käis juba kõva sagin – lapsed läksid kooli, naised tegid süüa ning mehed sügasid end aia najal. Päeva eesmärgiks oli läbi sõita üks Omaani ilusamate vaadetega mägitee. Alustasime Omaanile tavapäraselt perfektse asfaltkattega teelt (alla 130 km/h tundub nagu seisaksid, sest teed on nii siledad) ning lõpetasime kuristikuveerel looklevatel kitsastel tolmustel teedel, kus kiirus oli 20 km/h ning kus vastutuleva auto möödalaskmiseks tuli kuristikuäärele seisma jääda. Tee käis ikka 50 kraadise nurga all mäest üles ja sama nurga all mäest alla. Mäest üles sõites oli tihtipeale teadmatus, kas mäe tippu jõudes oled vastamisi kitse või teise džiibiga. Alla veeredes aga oli näha kurv, kuid kurvis oleva mäe taha ei olnud võimalik näha. Niiviisi ahhetades ja kohati hinge kinni hoides jõudsime umbes 3000 meetrise mäe Jebel Shamsi otsa, kus all oleva kanjoni põhja ei olnud näha. Üks kitsekarjus oli seal maailma lõpus püsti pannud oma väikese turismiäri (mis ei jäänud oma müügitehnikalt kuidagi alla Türgi vaibakaupmeestele!) ning kus ta suguvõsa pakkus meile mäeveerel datleid ja kohvi ning vastutasuks „sundis” meid suveniire ostma. Kitsekarjus/müügimehe suguvõsa käest pääsenuna, istusime võtmehoidjate ja käevõrude laadungiga maailmaveerel, kõlgutasime jalgu all laiuva suure tühjuse kohal, vaatasime lõputusse ning lõbustasime end hõigetega, mis tekitasid kanjonis lõputult võnkleva ja voolava kaja....


Peale järjekordset paaritunnist peadpööritavat autosõitu maandusime kuulujuttude järgi Omaani kõige ilusamas külakeses Bilad Saytis. Küla oli tõesti ilus - mägedest ümbritsetud orus oli väikesel mäekünkal ridamisi majasid ning all laius suur palmisalu. Külla jõudes tabas meid aga üllatus. Nimelt olles sõitnud tunde tsivilisatsioonist välja ning ainus tee külakesse on paaritunnine ja ohtlik mägitee ning peas oli pidevalt keerlemas küsimus, et miks ometi inimesed tulevad pärapõrgusse elama, siis leides eest värskelt plaaditud kõnniteed ning turistidelt raha pommivaid lapsi on šokk ikka päris suur ning koha autentsus paratamatult kadunud. Aga selles ei ole süüdistada mitte kedagi teiste peale ise endi ehk turistide. Meie seltskonnal aga vedas, sest üks 14 aastane poiss kutsus meid omale külla ning väga vana savimaja teisel korrusel pakuti meile siiralt apelsine ja kohvi ning kohalikud noorsandid tutvustasid meile seinal rippuvaid relvi. Otsides vabas looduses piknikukohta, suutis küla meile veel teisegi üllatuse pakkuda: olles leidnud sobiva koha maandumiseks, avastasime, et terve meie ümbrus on täis kitsi, aga mitte elus, vaid surnud ning kivide najale kuivama pandud kitsekorjuseid.



Bilad Saytis saime tuttavaks veel ühe kohaliku noormehega, Zaheriga, kes oli parasjagu jalgpalli mängima minemas. Jalgpalliplatsini tuli kõndida üle paari mäe ning plats ise asus lauges mäeorus, mille keskelt jooksis läbi autotee. Jalgpall on Omaanis väga populaarne ning nii ledsime keset „eikusagil” asuvalt jalgpalliplatsilt eest oma 30 noorukit, kellel kõigil oli seljas jalgpallisärgid ning jalas jalgpallipõlvikud. Zaher tegi meile vastupandamatu pakkumise minna ujuma, mis tundus peale tolmu sees higistamist täieliku luksusena. Läksime tükk aega mööda salarada - kahe kõrge kalju vahelt umbes kahemeetrisest praost sisse, hüpates kivilt kivile ning sumbates läbi veesilmade jõudsime lõpuks vastamisi kaljuseinaga. Noormees peatus ning teatas, et olemegi kohal. Meie imestunud pilkude peale näitas ta kitsasse kiviprakku, kust paistis püstloodis kaljuseinte vahel väike veesilm. Vette sai ainult mööda kitsast ja ohtlikku kaljuäärt, misjärel tuli end mööda 90 kraadise nurga all olevat kiviseina köie abil vette lasta. Tom kalpsas ilma pikemalt mõtlemata vette ning kilkas „kaevu” põhjast, et see on tegelikult päris suur koopajärv ning seal on niiiiiiiiiiii laheeeeeeeee. Mina piilusin kaljupraost sisse ning aimasin, et ma võin vette saada, kuid pärast välja küll mitte ja otsustasin loobuda. Kui Berit oli aga kohaliku poisi abiga vette plärtsatanud, kostis alt taaskord kiljatus: „Jeeee, see on kõige müstilisem koht, kus ma elu sees ujunud olen. Te peaaateee tulemaaa!!!!!!!!!”. Järgmine julge oli Terje, kes peale pikka protseduuri kohaliku poisi abil ettevaatlikult vette sai. Seejärel otsustasin, et ma ei ole ka mingist kehvemast puust ning Zaheri abil sulpsatasin musta sügavikku, teadmata kuidas välja saada. Koopajärv oli tõesti müstiline, seda enam et päike oli loojunud ning vesi ning koopasügavus lihtsalt mustendasid vastu ning jäädes kaljunukile puhkama oli tunda kuidas „keegi” (ilmselt väikesed kalad) varbaid näksisid. Kuna kippus külmaks, siis Tom vinnas end kohe esimesel katsel sügavikust välja. Naistekambaga läks aga veidi kehvemini – kõik me kolm potsatasime esimestel katsetel mustendavasse vette tagasi. Esimesena sai välja Terje. Mina olin oma kolmandal katsel – hoidsin köiest kinni jalad käisid libedal kivil ringiratast nagu multifilmis, kui ühtäkki õnnestus Zaheril mul käest kinni haarata. Otsustasin, et maksku mis maksab, aga sinna auku ma tagasi ei kuku - nii ma seal maa ja taeva vahel tükk aega Zaheri käe otsas rippusingi kuni lõpuks Zaher lihtsalt mind oma toore jõuga üles kaljunukile tiris. Minu elu oli päästetud ning järgmistel päevadel olid käe ja küljelihased nii valusad, et auto käikegi oli raske vahetada ning senini näevad põlved välja nii nagu oleks suuremat sorti tänavakaklusel osalenud. Berit oli aga selleks ajaks nii väsinud ja kaljusein veest nii libe, et tundus võimatu, et ta sealt üldse kunagi välja saab. Tom ja Zaher jäid Beritit päästma ning meie Terjega läksime autost lisa päästevarustust tooma. Me ei jõudnudki oma päästetöödele, sest poisid olid Beriti kaevust õnneks juba kätte saanud. Zaher ilmselt kirus ka end sel õhtul maapõhja, et ta valged naised sinna auku vedanud oli, sest oli ta ju Tomile ometi maininud, et naised seal ujumas ei käi. Aga teisalt ei tundnud me end ka väga halvasti, sest kompensatsiooniks oli ta saanud õhtu jooksul hoida kolme paljast naist oma käte vahel, mis Omaani mehe jaoks (kes enne pulmaööd ei tohiks justkui naist ülevalt poolt pahkluid näha) oli ilmselge paradiis. Õnneks lõppes see seiklusfilm õnnelikult... ning meile jätkus nalja kohe mitmeks päevaks.

Zaher näitas meile kätte ka imelise ööbimiskoha, mis asus kanjoni põhjas imelises palmisalus. Täiskuuvalgel tegime üles lõkke, „sheerisime kama” ehk jagasime 4 peale minu kotist leitud 17 mg pipraviina ning Zaheri poolt külakostiks toodud kohvi ja datleid. Panime kohaliku poisi kohe oma küsimustega turmtule alla: uurisime, et kuidas Omaanis kohtingutega lood on ning kas enne abielu seksitakse jne. Alguses oli noormees veidi kohmetunud, aga mõne aja pärast rääkisid nad juba päris avameelselt, et Omaani mehed käivad enne abielu pealinnas välismaistelt naistelt kogemusi hankimas ning mõnele jääb isegi abielu ajaks Muscatisse „sõbranna”. Abieluvälised kohtingud on ametlikult (ehk siis islami usu kohaselt) keelatud, aga nutikad omaani noored on leidnud viisi kuidas osavalt käskude-keeldude maailmas hakkama saada. Nimelt tuleb minna supermarketisse ning bluetoothiga saata sõnum naisele, kes sulle meeldib (ja kes on samuti aktiveerinud bluetoothi oma mobiiltelefonis) ja kutsuda ta järgmiseks päevaks kohvikusse või restorani. Heade kommetega tüdrukul on kombeks nädal aega mitte reageerida sellele kutsele ja alles seejärel vastata. Ehk siis salaja võivad noored ikka kokku saada, ainuke pahandus, mis sellest sündida võib on see, et keegi kutsub politsei, kes annab noored vanematele üle. Zaher oli 25-aastane ning tahtis ise abiellumisega veel oodata, aga kui juba abielluda, siis vähemalt 5 last võiks küll olla ning esialgu piisab ühest naisest... ju siis hiljem paistab, mitut veel vaja on.



Täiskuuöö tekitatud müstiline valgus ning taevast langevad tähed ei lasknud meil veel mõnda aega magama minna, vaid igaüks leidis laagriplatsil oma nurga ning lasi unistustel oma rada kõndida....

Marika

4 kommentaari:

Marikai ütles ...

need kõrbepildid on niiiiiiiii ägedad!

Anonüümne ütles ...

Mann, aitah.
Aga kui aus olla, siis oli seal kohapeal veel agedam kui piltide peal. Soovitan ara kaia.

Marika

Terje ütles ...

Oiii see öö seal Balad Seitis oli niiii hea. See oli hetk, kui minu jaoks tripp päriselt algas. See õige, seesmine tripp, noh, see! Hästi kirjutatud ka ;)

Anneli ütles ...

Oi kuidas kisub tagasi. Mina ju vaid paar päeva ja sedagi enamasti konditsioneeritud ruumis. Väga meeldivad inimesed ja tühjus... Kahjuks on isegi Eesti turismifirmad sinna reise korraldama hakanud. Aga eks see ole pigem tilk merre