Mis on kolumbianode naha all?!

Kolumbiale valiti täna president ning seoses sellega valitses kogu riigis alkoholi ja ööklubi keeld, aga erinevalt Boliiviast siin valimiste puhul siiski bussid liikusid

Külma šokk Bogotas peale Kariibimere kuumalainet

Nüüd, peale 6 kuud Lõuna-Ameerikas olemist, tunnen ma lõpuks ometi, et olengi päris Lõuna-Ameerikas. Just nimelt, kas tele-seriaalidest või minu varasematest Tšiili ja Kuuba ja Mehhiko reisidest oli minu peas tekkinud mingi Lõuna-Ameerika prototüüp. Lõuna-Ameerika, see oli minu ajus väikesed värvilised majad, mille ees istuvad omanikud lihtsalt päevi õhtusse saadavad, pidevalt kostuv temperamentne muusika, tänavale avanevad elutoad, puusi hõõrutavad suurte rindadega naised, mehed kui mesilased ning muretu ja rõõmsameelse olemisega laulu ümisevad inimesed. Kuna Peruus, Ekuadoris ja Kolumbias olid eelkõige valitsevaks traditsiooniliselt välja nägevad indiaanirahvad, kliima õues hängimiseks liialt külm ning maakohtades mullavärvilised põhu-mudamajad, siis seda tele-seepidest tuntud latiino hõngu ma väga tähele ei pannud. Siin Kolumbias aga küll. Siin loos ei hakka ma aga kiitma romantiliste kolonialistlike linnade hurmavat hõngu ega Kariibimere võlusid, vaid tahaks kokku võtta, mis ma selle kuu aja jooksul kolumblaste kohta teada sain.

Kolumbia on justkui rahvaste paabel...mitte rahvuste mõttes, aga selles mõttes, kuidas siinsed kohalikud välja näevad. Tänaval liikudes on pilt kirju - küll musti-musti (ehk kunagiste Aafrika orjade järeltulijad), loomulikke blonde, kes on läänlaste-kolumblaste segu, mulatte ja tavalisi latiinode väljanägemisega inimesi. Asiaate just ei ole, aga tundub, et kõik muu on esindatud. Kolumbias on linnu, kus ongi vaid aafriklaste kogukond ning ka kultuur ning muusika vastavad. Üldiselt on kolumbialased endast väga heal arvamusel – nad teevad täiesti avalikke avaldusi teemal, et nii Ekuadori, Peruu kui ka Boliivia inimesed neist kohe palju koledamad ja laisemad ning rumalamad...

Nojah, eks see jääb juba igaühe end otsustada... aga Kolumbia suurlinnades naisi jälgides, tunnevad ilmselt paljud lääne ühiskonna naised end veidikene inetute pardipoegadena või Tuhkatriinudena Paljud Kolumbia naised on kuni viimase juuksekarvani sätitud ning kõik vähegi naiselikud elemendid on hoolikalt presenteeritud. Miks? Konkurents. Nimelt kostub siit-sealt, et Kolumbias on naiste-meeste suhe 55:45 ehk meeste pärast käib äge rebimine, siis näebki iga suurlinna naine hulka vaeva, et konkurentsis püsida. Kohaliku neiu sõnul on omale partneri valimise kriteeriumid suhteliselt lihtsad. Naised ootavad mehelt suur rahakotti ning mehed ootavad naistelt ilusaid rindu, tagumikku, nöbinina ja kortsuvaba otsmikku. Viimane asjaolu on lihtsalt korraldatav, sest plastiline kirurgia on üliodav – rinna ja näooperatsiooni pidavat saama nii 20 000 – 30 000 krooni eest. Calis ja Medellinis ei pidavat veidi ülepaisutatud kõlakate põhjal olevat ühtegi naist, kes ei oleks midagi kohendanud. Aga kolumblannad teavad ka muidu, kuidas välimuselt ehtsad naised olla... nii on isegi väiksemates linnades domineerivaks kleidid ning kontsad ning äsja juuksurist tulnud soengud... Ilus vaatepilt... Kui Peruu neiud foto tegemisel näppe viskasid, siis siin võtavad juba 3 aastased foto tegemiselt sisse tõelise modelli poosi. Enamus lääne mehi saab siinmail pahviks löödud ning kohaliku neiu sõnul saab ühtlasi paljude Kolumbia naiste unistus täidetud – viisa ning uus elu läänes.. Vastastikune koostöö näib toimivat.

Aga Kolumbia mehed?! Kuulen mitmeid Kolumbia mehi kiitlemas, et Kolumbia naised on parimad armastajad. Tänavapildis ei hakka aga mulle vähemalt silma paare, kus oleks koos Kolumbia mees ning lääne naine. Andku Kolumbia mehed mulle andeks, aga usun, et lääne naised ei ole midagi olulist sellega kaotanud ka. Kuigi tänavapildis tunduvad need komplimente pilduvad kuumaverelised ilusad latiinomehed iga naise südame sulatavat, siis ilmselt peale pikemat tutvust võib ees oodata üllatus. Nimelt tuttav Kolumbia naine räägib mulle, kuidas enamus Kolumbia mehi on täielikud machistad (ehk ülimalt macho mehed), kelle ajukurdude vahel valitseb endiselt iganenud perekonnamudel – naise roll on ilus olla, kodus istuda ning vastuvaidlemata keeta ja koristada ja küpsetada ning lapsi kasvatada. Mehe rolliks on palju raha kokku kraapida, kallis auto osta ning siis avaliku saladusena armukest pidada. Hmm... Kes aga põhjamaanaistest soovib lühiajalist egobuusti saada, siis on Kolumbia ideaalne koht, sest iga teine mees tänaval ei jäta oma teada, mida ta näeb ning mis talle mööduvate naiste juures meeldib. Ja siin on meeste tähelepanu olnud minu jaoks kõigist lõuna-ameerika riikidest kõige intensiivsem... Ainuke viis tänaval liikuda on pilk naelutada kuhugi kaugesse punkti ning siis otse, ilma kõrvale vaatamata ning enesekindlat selle punkti poole liikuda.

Tähelepanu ja kommentaare ei saa aga neile meestele pahaks panna, sest see on lihtsalt nende kultuur ning keelekasutus. „Mi amor (mu arm), olen sinu teenistuses“, pöördub minu poole politseinik, kui abiotsivalt keset tänavat seisan. „Head reisi, kullakallis“, ütleb mulle hüvastijätuks minu kõrval 10 minutit istunud vanem papi. „Minu südameke, tere hommikust“, kõlab hotell perenaiselt. „Kaunitar, kuidas läheb?“ kostab tavaliselt poemüüjannalt. Ei, need ei ole mulle ligi tikkuvad lesbilised naisterahvad või siis flirtiv vanahärra. Väga ülevoolaavad on lisaks machost meestele ka tavalised kolumblased - nii võõrastega kui oma lastega kui vanematega. Põhjamaa inimese võib selline familiaarsus esialgu nõutuks teha, kuid pikema Kolumbias viibimise järel leian, et see on imeilus, kas pole?! Me eestlastena ei suuda vahel terve oma eluaja oma kalli inimese poolegi niiviisi pöörduda....

Üleüldse tundub siinsetel inimestel rohkem temperamenti olevat. Istun suures rahvast täis bussis ning nii mina gringona kui ka kõik kuumaverelised latiinod sõidame emotsioonitult lihtsalt mingis suunas. Niipea aga kui bussijuht paneb peale kohaliku salsa-muusika, niipea saab välimust vaatamata selgeks, kes on latiino ning kes gringo. Nimelt justkui vaikiva kokkuleppena hakkavad nii noored kui vanad colombianod muusikarütmis kas pingil tantsima, kaasa laulma või siis lihtsalt õõtsuma. Elu on muusika – elu on tants – elu on rõõm!!

Kui aga töötegemisest rääkida, siis jääb kummalisel moel kolumbialaste temperament kohe poole väiksemaks. Nimelt on hotelli sisse astudes tavaliseks vaatepildiks parasjagu lobby sohval lõunauinakut tegev vastuvõtutöötaja, kes ei viitsi kliendi lähenedes end isegi mitte liigutada, vaid pärib oma mugavalt lõdvestunud olekus, mis sooviga tegu. Poodi sisse astudes, pugib müüja rahulikult püksikeste vahele tehtud väikese vaba pinna peale asetatud taldrikult oma riisi kanaga ning pöördub kliendi poole alles siis kui kana otsas. Kui väikekülakese Taganga hostelis palun pikendusjuhet, siis peale nelja korda küsimist saan selle ülejärgmisel päeval. Loomulik on, et teenindaja lõpetab enne kliendiga rääkimist telefonikõne oma peigmehega. Kõigil näib olevat aega ning kedagi ei aja „teeninduskultuur“ närvi. Asjad on nagu on... Mida teenindajatelt oodata, kui isegi kaaskülastajaatesse suhtumine on lääne mallidest väga erinev. Nimelt tavaks on, et näiteks poes leti taga ei kehti vaikiv kokkulepe, et kes hiljem jõuab, see ootab kuni teised ennem ära teenindatakse. Ei, isegi kui müüja ühe kliendiga juba midagi toimetab, siis hiljem saabuja maandub oma valjuhäälse sooviga eelmise ette ning silmapilkselt jätab müüja esimese külastaja sinnapaika ning hakkab viimati saabunuga tegelema. Ja keegi ei vihasta, keegi ei karju – kõik voolab... Sest aega ju on... ega töö ei ole raisata... Nimelt kolumblaste töönorm on 48 tundi nädalas, kuid tavalised on ületunnid – siin on kombeks teha tundide mõttes palju tööd, kui see pidavat olema pöördvõrdelises suhtes efektiivsusega. Aga see-eest ei näi siinsed inimesed stressis olevat...

Enne Kolumbiasse tulekut kohtasin ma mitmeid rändureid, kes kõik üksteisest sõltumatult rääkisid, et kolumbialased on Ladina-Ameerika kõige sõbralikum rahvus. Ma ei tea, kas ma ei satu õigete inimeste peale või milles asi, aga nö tänavapildis ma ei märka suurt erinevust näiteks Ekuadori, Peruu ja Kolumbia inimeste vahel (boliivialased olid küll veidi tõredamad turistide suhtes). Sel nädalal sattusin rääkima ühe Belgia ränduriga, kes Kolumbias elanud nüüdseks kaks aastat ning tema avas kolumbialaste sõpruse teemal täiesti uue vaatenurga. Olivier pajatab, et esimese kuu aja jooksul tundus talle ka, et kõik on nii hirmus sõbralikud ja abivalmid ning oli kohalikest täiesti vaimustuses. Sõbraliku ning jutuka olemisega Oliver aga mainib, et kahjuks aga ei ole tal senini ehk nüüd kaks aastat hiljem endiselt ühtegi kolumbialasest sõpra?! Miks?! Nimelt siinse pikema viibimise ajal selgus, et kõik esmapilgul sõbralikena tundunud „sõbrad“ kadusid mingil hetkel, kui mõistsid, et neil ei ole Olivierilt midagi „saada“. Olivier väidab, et tema suureks pettumuseks on kolumbialaste ülima sõbralikkuse taga peituv omakasupüüdlikkus - ehk kalkulatsioon - mida ma sellelt gringolt saan. Kolumbia ühiskond tugineb peamiselt teenetel ning tutvustel. Oliver räägib loo, kuidas ta siin 7 kuud tööd otsis ning lõpuks siis tänu ühele tuttavale, kellele ta midagi vastu lubas töökoha sai... Nojah, see on lihtsalt ühe Belgia noormehe kogemus, kindlasti on kuskil ka päris sõbralikud kolumbialased olemas..

See kõik ei ole kindlasti lõplik tõde, sest alati on reeglid ning erandid ning erinevad vaatenurgad ning arusaamised, mis kujunevad isikliku kultuuritausta põhjal, kuid tõe väljaselgitamiseks tuleks siin ise pikemalt kohal olla, kuid mina lahkun jaanipäeval. Aga eks oma tõde on ilmselt kuskil ka selles loos, sest minu kuu aja kogemused ja tähelepanekud ei saa ka väga juhuslikud olla.

Marika, the uurija