esmaspäev, 7. juuni 2010

Kes on shipibod?

Kõik minu tehnika (telefon, arvuti, kaks fotokat) ütlesid ükshaaval üles

Päikesefaktor 30, aga nahk ikka koorub

Peruu pealinn Lima ei jää oma korterelamutega kuidagi maailma moodsatele metropolidele alla. Cusco peened restoranid ning kallid juveelipoed rahuldavad ka kõige nõudlikuma turisti maitset. Ometi on aga selle riigi linnade peatänavatest eemal ning väikestes külakestes pulbitsemas täiesti teistsugune elu – elu, mida läänekultuuris elati nii 100 aastat tagasi. Peruu põhjaosas, Amazonase vihmametsa piirkonnas ehk Pullcapa ümbruses (ning veidi ka Iquitose ümber), on tänaseks veel alles umbes 30 000 inimest umbes 120 külakeses (igas külas 100-500 inimest), kes väga usinalt hoiavad kinni esiisade traditsioonidest ning oskavad imeliselt hakkama saada ilma elektrita ning tänapäevaste mugavusteta. Kuigi Cusco ja Titicaca järve lähistel elatakse samasugust lihtsat elu, siis ometigi on Peruu Amazonasesse jõudes tegu justkui teise riigiga – neil peruukatel ei ole inkadest suurt sooja ega külma, suurte puhvis seelikute asemel on neil seljas keeruka ayahuasca mustriga kangad, andide kaabude asemel ehib neid sirge tukk, mudast ehitatud majakeste asemel elavad nad postidele sätitud „platvormil“, mida ümbritsevad mõned palmilehed ning mägede ehk apude vaimude asemel on nende kaitsjaks ning õpetajaks ayahuasca vaim. See on Shipibo hõim.

Eelmistest blogilugudest tuttavad džungli-vanaemad-šamaanitarid olid kõik shipibod. Oma džungliretkel sain tuttavaks ameerika noormehe Brianiga, kes shipibodega koos elanud 8 aastat ning tänaseks läbi abielu shipibo neiuga ka ise hõimu liige on. Allolevad sissepõiked shipibo kulutuuri ongi pärit Briani jutustustest.

(foto internetist)

Shipibod arvatakse Amazonase piirkonnas elanud nii 1000 aastat. Amazonase jõe kallastele olevat nad sattunud nii, et hõimud, kes seal enne neid elasid, surid hispaanlastelt saadud haiguste kätte ning füüsiliselt vastupidavad shipibod vallutasid need alad ning seadsid end sisse. Kuna Amazonase kaldaäärsed olid ihaldatud elamispaigaks, siis jäid nad mitu korda oma maadest ilma, kuid teiste hõimude vastuvõtlikkus hispaanlaste toodud läänepäraste haiguste osas aitas neil taaskord maad endale saada. Saatus aga ilmselt kord annab ning kord võtab, sest tänaseks on see väike hõim olukorras, kus pered ja külad jäävad ükshaaval oma kodudest ilma, sest shipibod ei ole kunagi üheski ürikus ametlikult see maa omanikud olnud.. Kuna kinnisvara on hea äri igas maailmaotsas, siis nii tõstavadki „kullaotsijatest oportunistid“ Shipibo peresid välja maalt ja küladest, kus nad on elanud sadu aastaid - kõlab nagu ameerika indiaanlaste kurb saatus.

Vaatamata moodsale kinnisvarasõjale, 300 aastasele kokkupuutele lääne kultuuriga ning väga laiaulatuslikule kristlaste „usu-teavitustööle“, on shipibodel alles tugevalt oma hõimu identiteet ning tugevad šamaanitraditsioonid. Vanema generatsiooni shipibod ei räägi muud keelt peale shipibo, kuid väikestes külakestes asuvate kakskeelsete koolide noored kasvandikud on vaikselt traditsioonidest välja kasvamas ehk neil on suus hispaania keel ning jalas teksad.

Veel mõnikümmend aastat tagasi oli shipibodel oma väga kindel arusaam ilust. Nimelt nende ilumeelega ei sobinud kuidagi ümar otsmik – nii seoti iga beebi otsaette mõneks ajaks puulauake, mis siis otsmiku ilusti lapikuks ning siledaks vormis. Briani sõnul peale iluotstarbe justkui muud eesmärki sellel tegevusel ei olnud, kuid pool naljaga on minumeelest väga loogiline seletus see, sirge otsmikuga sobitub tukk ilusamini laubale. Tundub, et ükskõik, kas oled suurlinna elanik või elad tsivilisatsioonist väljas keset džunglit, ilu nõuab igal pool ohvreid.

Hullem aga kui otsmiku sirgendamine, kõlab mulle kui lääne naisele shipibode naiseks initsieerimise rituaal, mis kaotati ära alles paarkümmend aastat tagasi, ilmselt seoses misjonäride saabumisega. Varem oli aga naiseks initsieerimine naise elu kõige olulisem sündmus. Nimelt korraldati initsieerimise pidustus ani shrëati (tõlkes: suur jooming) igale noorele tütarlapsele, kes füsioloogiliselt suguküpseks sai. Külalistel oli lõbu laialt – joodi, tantsiti, lauldi, kuid pidu lõppes kõige traagilisemalt sellele tütarlapsele endale, sest nimelt selle pidustuse käigus eemaldasid tütarlapse naissugulased neiult tema kliitori. Pärast seda tseremooniat, vanuses 14-16 oli siis neiu ette valmistatud abiellumiseks. Siinkohal on vist paslik märkida, et samal ajal valitses shipibo kultuuris justkui vastukaaluks mõnust ilmajäetud naistele polügaamia - ehk meestele oli lubatud topeltmõnu.

Nüüdseks ei ole enam naiseks initsieerimine väga levinud (kuigi kuulduste järgi mõned sügaval džunglis elavad hõimud järgivad endiselt hoolega traditsioone) ning ka polügaamia hakkab vaikselt välja surema. Shipibod abielluvad umbes 15-20 aasta vanuselt. Abiellumine käib ilma suurema kära ja mürata – kui sobiv naine väljavalitud, siis mees võtab lihtsalt oma moskiitovõrgu ning paneb selle üles naise vanemate majas ning abielu ongi sõlmitud. Tundub, et shipibod oskavad asju lihtsana hoida – kui kooselu ei toimi, siis on ka lahutus sama lihtne kui abiellumine – mees aga võtab jälle oma moskiitovõrgu ning läheb ja paneb selle taaskord oma vanematekodus üles. See on üks vähestest kultuuridest maakeral, kus mees kolib naise perre ning ohjad tunduvad shipibode majapidamises üleüldse naiste käes olevat.

Enamus shipibosid on hästi õblukese kehaehitusega, mis tuleneb nende suhteliselt kasinast ning toitainetevaesest toidulauast. Nimelt söövad nad põhiliselt banaane ja kala ning veidi puuvilju. Rasedate naiste seas on suurimaks hirmuks suur laps ehk raske sünnitus. Nii peab enamus rasedaid naisi dieeti – nad usuvad, et vitamiinid teevad lapse suureks – seetõttu hoiduvad nad enamusest puuviljadest ning ka juurviljadest ning söövad väga valitult toitainete vaeseid roogasid. Läänearstid ilmselt saaks šoki sellest spetsiaalsest „vitamiinide ja toitainetevaesest raseduse dieedist“ kuuldes.

Shipibode muusika on peamiselt vilepillimuusika, sekka veidi trumme. Selle muusika saatel põlvi vedrutades toimuvad enamus tantsupeod, kuigi tänaseks on enamus kohtades vilepill asendumas nurgas olevast kõlarist kostuva salsamuusikaga. Pidutsemisest on shipibodel oma arusaam. Lisaks joomisele, laulmisele ning tantsimisele on peo kohustuslikuks komponendiks kaklus ja tülitsemine – seda nii meeste kui naiste seas. Naised karjuvad ning sõimavad ning kisuvad üksteist juustest ning mehed tülitsevad ning lasevad oma rusikad käiku. Hmm, võib-olla on see parim meetod stressileevendamiseks ning igapäevaelus vägivalla elimineerimiseks?!

Shipibode usk on segu kristlusest ning animismist. Nad usuvad, et vaimud elavad taimedes, loomades ning jumalad on taevas. On olemas trepp, mis ühendab maa ja taeva ning et šamaanid oskavad ayahuasca abil mööda seda treppi minna ja jumalate ning vaimudega ühendust saada. Traditsioonilised shipibod usuvad, et on olemas kahte tüüpi haiguseid – „liha“ haigused ning haigused, kui mõni paha vaim on sinu sisse pugenud ning teeb su kehas halba. Esimeste puhul kasutavad shipibod kaasaegset meditsiini. Aga „ravitsejamehi“ ehk šamaane kasutatakse endiselt muude hädade ravimiseks, kuigi kohalike noorte seas on viimane traditsioon ka vaikselt välja suremas. Teen juttu 20 -25 aastaste kohalike neiudega, kes hispaania keelt räägivad ning nemad tunnistavad, et nad ei ole kunagi ayahuascat proovinud ega kasuta šamaane, sest nemad kardavad selliseid asju. Nii ongi šamaanid oma vaikselt väljasurevat kohalikku pärandit veel elus hoidmas turistide abiga.


Marika

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kirjuta, mis küll viis ühe ameerika noormehe niivõrd erinevasse keskkonda ja istutas paigale? Ma saan aru, et alguse ei saanud see asi sugugi mitte sellest, et kõigepealt oli armastus mõne neiu vastu...
Alati on huvitav miks ja kuidas inimesed niisuguseid muudatusi oma elus teevad. Mida ta otsima läks ja mida ta leidis?
Vaevalt sa selle küsimata jätsid tema käest :D
Tervitades,
Ingrid

Marika ütles ...

Ingrid, see ameerika noormees sattus sinna dzunglisse ühe projekti raames, proovides juurutada prügi käitlemise kultuuri ning süsteeme nendes kogukondades... Ja siis selgus, et tööpõld on lai.. Prügikäitlemisele lisaks hakkas ta permakultuuriga tegelema ning kohalikke kogukondi nö isemajandavateks muutma... No kogu selle aja elas ta ühes peres, kus oli tore peretütar.. ning lõpuks peretütre vanemad kutsusid ta kõrvale ning arvasid, et tore oleks ju kui ta peretütre ära võtaks.. Nii see lugu juhtuski...