laupäev, 31. oktoober 2015

Iguazu rahvuspargis


Mu selle reisi esimene loodusime on läbi elatud ja ei hakka siin pikalt keerutama ja ütlen otse välja, et olen vaimustuses. Nagu loodusimedega ikka, siis ei suuda ükski sõna edasi anda seda tunnet ja muljet, mis selle juures tekib, seega oleks kõige mõistlikum Teil hoopis vaadata minu fotoreportaaži (vt linki paremas tulbas). Püüdes tasakaalustada oma liiga ontlikku sissejuhatust Argentiinasse, siis tegin Iguazu rahvuspargis terve seeria lühivideosid ja olen need nüüd ka kenasti vaatamiseks üles riputanud.

Kuna ei arva, et koduses Eestis igaüks gloobusel Iguazu joad peaks oskama üles leida, siis teen Teie elu lihtsamaks ja lisan omapoolsete täiendustega kaardi Argentiina kohta:


Sõitsin sinna Buenos Airesest ööbussiga, aega pidi võtma 18 tundi, no tegelikult läks küll 20 tundi. Aga buss oli mugav, istmed laiad, pakuti süüa ja juua, näidati ära mitu filmi, ilma helita küll, aga hispaaniakeelsed subtiitrid pakkusid võimaluse hispaania keelt tuunida.

Rahvuspargid on Iguazu jugade ümber nii Argentiina kui Brasiilia poolel (Iguazu jõgi on piiriks kahe riigi vahel). Mina käisin ära vaid Argentiinapoolses osas ja soovitaks seda ka kõigile teistele, kuna teha on seal oluliselt rohkem kui vaid kena panoraamvaade saada.

Alustasin päeva rahvuspargis paadituuriga Iguazu jugade alla. Tõsi, tegu polnud just kõige odavama lõbustusega, aga noh, kui nii võtta, siis sarnase summa paigutan pea igal nädalavahetusel Musta Puudlisse (https://www.facebook.com/KOHVIK-MUST-PUUDEL-111264345624930) ja see raha oli mul pea mitmenädalast reisilolekut põhimõtteliselt ju alles:P, siis võis endale lubada väikest priiskamist. Pealegi, ei tea ju, millal siia uuesti satun, seega tuli võtta sellest käigust maksimum! Tagantjärele öeldes soovitaks kõigil, kes siia satuvad, see paadiretk jugade alla ära teha ja just päeva alustuseks, kuna saadud energialaksust jagub õhtuni ja armastus nende jugade vastu saab selle sõiduga garanteeritud.

Paadisõidu sissejuhatuseks oli aga väike autosafari läbi džungli Iguazu jõeni, kus meile veidi seletati pargi tekkelugu, anti ülevaade peamistest seal kasvavatest taimedest ja elavatest loomadest-lindudest, jne. No põhimõtteliselt lubati meile isegi seda, et jaaguarid käivad territooriumilt läbi, mööndusega küll, et vaid öösel. Jõe äärde jõudes pakiti meid päästevestidesse ja igaüks sai ka ühe veekindla koti kaasa, kuna meile lubati juba hostelis tuuri tutvustades, et ühtki kuiva kohta meil pärast Iguazu dušši ei jää.
Või no vaadake ise, kuidas asjad tegelikult olid:


Joad ise on vaatepilt, mis on tuttavad kõigile neile, kes on näinud paradiisi, no näiteks Vahitorni kaanelt:). Tõsi, ilu ei anna patta panna ja kuigi sel päeval oli seda ilu lisaks mulle imetlemas veel tuhatkond inimest (aastas külastab Iguazu jugasid üle 1 miljoni inimese), siis on joad ise nii võimsad, et tegelikult ei pane kõiki neid gruppe koolilaste, pensionäride, resortidest kohale eskorditud kaunisinimestega jne õieti tähelegi.


Olles veetnud Iquazu pargis mitu päeva aega võib öelda, et osati tekib seal veits selline Jurassic Park tunne. Nagu täiskasvanute lõbustuspark või midagi sellist. Lapsemeelseks muudab enamiku täiskasvanutest nii paadiga joa all läbimärjaks saamine kui hiljem joaaluse vaateplatvormi viimasel serval fotode tegemine, mille käigus saad uuesti korralikult märjaks. Õnneks paikneb Iguazu rahvuspark subtroopilises kliimas, mis tähendab, et seal on peaaegu aastaringselt 30 kraadi sooja, lisaks veel aasta keskmine õhuniiskus ca 80%, seega taoline kastmine mõjub mõnusa värskendusena.


Nagu varem öeldud, elab pargis erinevaid loomi ja kuna park ei ole kuidagi kunstlikult piiratud, siis pääsevad nad kenasti liikuma pargiala ja seda ümbritseva tohutusuure džungli vahel. Siiski, puumasid kusagil kohvikus coca-colat rüüpamas ei ole võimalik kohata ja tuukanid ei veeda aega käsipuudel laulu laksutamas. Siiski on üks loom, kellega kohtumist võib ilmselt iga rahvuspargi töötaja garanteerida ja need on koaatid ehk ninakarud. Miksike.ee teab rääkida, et koaatid on sugulased pesukarudega. Tegu on väga julgete loomadega ja nii ei tulnud ka minul mitte midagi erilist teha, et neid oma filmilindile saada: tuli vaid kohvikus nende saabumist mõni minut oodata.


Täpsuse huvides olgu öeldud, et koaatid ei toitu mitte puuviljadest, vaid putukatest, ämblikest ja pisiimetajatest, aga no selles vallas harisin end väikse viibega.

Igauzu joad (hispaania keeles Cataratas del Iguazú) on maailma kõige laiema joakardinaga, mis tähendab 1,6 km pikkusel alal tohutu massina langevat vett. Joad panevad end tõeliselt väikse sipelgana tundma.


See, kuidas oma päev Iguazul kõige mõnusamalt mööda saata, on erinevate soovitajate sõnul tõeline teadus. Millega päeva alustada, millal ette võtta alumine matkarada, millal ülemine ja mis oleks kõige õigem moment minna vaatama Kuradi kõri, üht omaette loodusimet rahvuspargi territooriumil. Meie hosteli liigagi detailidesse laskuv ja dramaatilise jutustamisstiiliga administraator soovitab meil tungivalt jätta Kuradi kõri külastus pärastlõunale, kuna grupid olevat selleks ajaks juba väsinud ja võimalik, et on oma kuumarabanduse saanud kaaslastele vaimseks toeks. Tunnistan, et suures plaanis tema soovitusi järgimegi ja arvan, et need tõesti olid asjakohased (kuigi ega ma teisel päeval teistpidi marsruuti ette võtnud, et oskaks ise väga võrrelda:P). Niisiis kui kaasavõetud lõunavõileib ja puuviljad söödud (ja tunnistan ausalt, et koaatidega ei jaganud me midagi!), alumised ja ülemised matkarajad läbitud, vantsime kohalikku raudteejaama ja sõitsime mängurongiga vaatama rahvuspargi kroonimata iludust, Kuradi kurku.


Kuradi kurk on U-kujuline joastik, 82 meetrit kõrge, 150 meetrit lai ja 700 meetrit pikk. Palju numbreid jällegi, seega parem vaadake tükikest sellest vetemöllust ise:


Korraliku skandinaavia pereisana pole ma loodusesse matkama tulnud mitte tühjade kätega. Eelmisel õhtul mööda Puerto Iguazú linnakest luusides haaran hiinlaste supermarketist (muuseas, paljud nö keskmise suurusega kodupoed on Argentiinas ja ka Paraguais kohalike hiinlaste või korealaste poolt peetud) ühe pudeli Argentiina veini ja ühe hea tüki juustu, sest noh, mine sa tea. Kogu päeva olen pargis ringi luusinud korea tüdruku Kimi ja prantslasest ränduri Benitoga. Oleme väga samas tempos, sellises mõnusas aeglases, et jõuame ikka liblikate lendu minuteid jälgida, sisalikke lohutada jne. Tagasiteel Kuradi kõri juurest käin välja mõtte, et Iguazu jugadega kohtumine väärib tähistamist ja mõistagi ei pea ma oma rännukaaslaseid pikalt selles veenma:


Minu esialgne plaan oli järgmisel päeval Brasiilia poolel ära käia. Olles aga veetnud eelmise päeva Argentiina poolel, sh käinud paadiga jugade all mitmes erinevas „sektsioonis“, paneb mind aga uskuma, et lubatud panoraamvaade Brasiilia poolelt ei suuda mind enam vapustada ja selle asemel, et elust paar tundi ka Brasiilias veeta, parem kaevan hommikupoolikuga end läbi miljonist fotost, mida eelmine päev tegin nii, et alles jääks neist ca mõnisada parimat. Lisaks otsustan ära kasutada Argentiina rahvuspargi soodustuse saada teisel päeval rahvusparki sisse poole hinnaga ja selle sisustamiseks näib ideaalne ette võtta Macuco matkarada. Viimane viib läbi džungli Arrechea joani, mis on ainuke juga Iguazu rahvuspargis, mille alla on lubatud ka ujuma minna. Keskpäevane kuumusest kõrvetav ca tunniajane retk on jäädvustatud siia:


Arrechea juga oli nagu rahulik oaas võrreldes kõige muuga, mis rahvuspargis toimub. Veetsin seal kogu lõuna ja õhtupooliku ja kordagi ei näinud seal rohkem kui paarkümmend inimest. Lahkusime sealt poole kuue ajal ja viimase pooltunni olime koos kaaslastega hostelist täiesti omapäi. Midagi muud seal ei juhtunud, kui sai korduvalt hüpatud jahutava joa alla ja selga veevooga masseeritud. Tõeline chillax päev looduses, me gusta.


Selline lugu siis. Ma ei saa mainimata jätta, et nö vabas ja vahetus meeleolus olles võtan mingi erilise Kass Prostokvašinost hääletämbri, mida on endal ikka väga koomiline kuulata. Õnneks (või kahjuks) on minus peidus ka asjalikum olek ja toon, aga seda teavad vist ainult minu lähisugulased, (endised) töökaaslased ja kliendid:D. Igatahes on selgelt näha, et kaamera käivitamine tekitab minus äratuntava elevuse/ärevuse, seega pean otse-eetri närvi endas veel kõvasti arendama:P.

Olge muhedad,
Tom

PS:  sellele, kes kirjutab esimesena kommentaaridesse õige vastuse, mitu korda ma nende videode käigus kasutan sõnu „ühesõnaga“ ja „põhimõtteliselt“,  luban Boliiviast postkaardi saata:P

4 kommentaari:

Marju ütles ...

väga äge! ühesõnaga ja põhimõtteliselt, jätka-samas-vaimus! :)

Unknown ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Piret Pireks ütles ...

Nii tore,et viitsid killukest oma elamustest ka meiega jagada!

Kadri ütles ...

Issver, Tom! Vaatan seda Kuradi kurku ja hing jääb kinni. Võimas!
Aga saa aru, et (Otepää)maainimesi ei tohi selliste kaadritega šokeerida- me ju arvame, et Lõuna-Eesti on kõige ilusam koht maamunal:D
Rända edasi, kogu muljeid ja elamusi ning kui siis ühel hetkel jalad jälle Otepää pinda puudutavad, siis tahame seda kõike elavas esituses kuulda. Olgu ta siis Prostokvašino kassi häälega või ilma :)


PS ehk ununeb mõni lahe münt taskusse, mille saaks hiljem Morteni rahapatta lisada ;)