laupäev, 13. märts 2010

Kushi ja San Pedroga dimensioonide vahel

Pesumaja pesi minu pangakaardi kümneks tükiks

Mitu päeva on juba päike paistnud ja ei ole sadanud

(foto internetist)

Trumm tümpsub omas ühtlases rütmis ning ilusa näoga kinniste silmadega indiaani mehe suust tulevad vibratsioonid, mis viivad vägisi reisile kaasa. Trumm viib mind teise dimensiooni veel enne, kui päris San Pedro kaktusejooki proovida jõuangi. Räägin parasjagu oma kehaga, et ta vastiku ja ligase vedeliku ilusti vastu võtaks, kui šamaan Kush ulatab mulle klaasi rohelise vedelikuga, aga....ilma limata. Erinevalt eelmisest korrast (loe blogi lugu), segatakse seekord imejook kokku kuivatatud San Pedro pulbrist ja veest. Olevat vähem rõve... No ongi veidi vähem ligane, kuid imeliku maitsega ikkagi. Pigistan vedeliku vastu protesteeriva kurgu vahelt sisse, palun kaktuse-vaimudel anda vastused minu küsimustele, sulen silmad ning andun täielikult sellele intelligentsele taimele.

Viskan end õue päikese kätte pikali ning imetlen mõnda aega silme ees toimuvat looduse ja maailma tantsu, mis on esmapilgul justkui iseenesestmõistetav, kuid mõne aja pärast mõistan, et see mis minu silme ees toimub, ega ma selle tunnistajaks vist ikka igapäevaselt ei ole... Ja proovin kõik seda veelgi enam oma sisse ahmida ning mällu talletada. Kush hakkab ühtlaste löökidega trummi taguma ning indiaanlase kombel laulma. Šamaan väidab, et iga ta laul on improvisatsioon. Selle laulu sisse on pandud on Pacha mama ja Apud ning ma voolan nendega kaasa... käin ühes dimensioonis ja siis teises ning lõpuks selgub, et kõik on tegelikult üks ja seesama – see on niisama loogiline kui see, et minu silme ette tõmmatud valge villane müts on tegelikult taevalaotuses ulpiv pilveke... Kushi laul ja laulu sõber trumm ei lõpeta, vaid viivad mind edasi ühest reaalsusest teise. Terve maailm on täis mustreid - üks kujund muutub teiseks ning kolmas neljandaks nagu vanas heas „Klaasikillumängu“ multifilmis või lapsepõlve kaleidoskoobis. Minu nägemustes on maailm perfektne. Haaran Kushi ühe pilli ehk kõristi ning vaatan selle väikese kõrvitsamoodi kuivatatud vilja sisse graveeritud mustreid ning ma avastan, et ka see on perfektne. Nii väikese asja sees on nii palju imetillukesi perfektseid sisselõikeid, mis annavad kogu kõristile täiesti uskumatu ilu.... Lükkan oma pilvemütsi silmilt ning vaatan enda ümber. Ei, perfektne ei ole ainult kõristi, vaid perfektne on kogu meid ümbritsev maailm – kärbes ja minu käe nahk ja rakvere raipe moodi lille õied ja koerasilmad ja puutüve muster – iga viimane kui detail. Maailm on suur kunstiteos, mille imetlemisest ma ei tüdine! Ja ma saan vastused oma küsimustele.

„Pulbri San Pedro“ tundub olevat nõrgem kui „lima San Pedro“ – nimelt juba umbes tunni aja pärast olen meie igapäevases reaalsuses tagasi. Hush kutsub mind lisadroogile ning seekord on ka minuga koos olevad kaks uljast noormeest oma urgudest välja tulnud ning lasevad lisadringil hea maitsta. Hushil on veel indiaani chante üksjagu varuks ning ei tea kas sellest laulust või millestki muust, aga keegi meist ei kipu enam individuaalsesse maailma, vaid ülejäänud päev kulub hoopis filosofeerimisele, spirituaalsetele teemadele ning konspiratsiooniteooriatele. Naljakombel tulevad üles samad teemad, mis Balil olles mulle parajat hämmingut pakkusid – inim-roomajad, kes elavad mägede sees ja kontrollivad meid inimesi; kus Atlantis tegelikult on ning kuidas ravimifirmad meid mürgitavad ja kuidas oma keha jah hinge tasakaalus ning õnnelikuna hoida. Keegi teab rääkida, et kõik looted on esimesed 4 nädalat naissoost ning et Jeesus oli tegelikult Budist ning et mis aasta 2012 tegelikult inimkonnale toob. Kõigi meie mõtted on nõelteravad ning kristallselged ja San Pedro aitab neil lennelda vabalt ning loovalt. Hush loeb meile sõnad peale, et me alati kuulaks iseennast ning otsiks tõde iseendast, et me elaks loodusega kooskõlas ning et me järgiks loodusseadusi ning kuidas küllus saab ellu tulla ainult siis, kui olla alati ise ennem andja rollis jne. Saan kahe tunniga suure osa oma aastaga õpitud tarkusest kontsentreeritud kordusõppusena ning tunnen kuidas suur rahu minu kehasse voolab. Naeratus liimub minu näkku – sest kõik on ju selge!

Hush viib meid kuutemplisse ja taaskord chantib. Nüüd juhtub midagi müstilist – minu keha väljub minu kontrolli alt ning hakkab end liigutama Hushi trummi ja laulu rütmis. Ometigi ei tule see liikumine sellest muusikarütmist vaid kuskilt mujalt...!? Vaatan ruttu enda ümber ning ennast ning lasen sel juhtuda, mõistes, et teised inimesed minu ümber ilmselt tõlgendavad seda mingi veidra tantsuna ja mul on ükskõik. Tantsin-vibreerin mõnda aega ning kui see kõik lõppeb ning ma oma silmad avan, siis näen kuutempli otsast vaadet, mida ma juba varem olen oma kümme korda näinud, kuid mitte kunagi sellisena. Ilmselt on see kuutempli tugev naiselik energia, mis paneb mind loodust vaadates mõistma midagi väga olulist - ühte komponenti minust endast. Ja ma saan veel ühe vastuse!

Kas tõesti on kõike seda võimalik kogeda ja oma elu selgemini näha lihtsalt tänu ühele taimele? Kuidas saavutada seda, et iga päevases elus, ilma igasuguste abivahenditeta olla paremini kontaktis iseendaga ja loodusega, pääseda teistesse reaalsustesse või olla kogu aeg 100% kohal selles reaalsuses?! Vastavalt šamaanile on see võimalik – on vaja hoida oma keha ja hing ja vaim puhastena ehk vibreerida kõrgematel sagedustel. Seda saab teha puhta toidu ja heade mõtete abil – ei midagi üleloomulikku.

Aitäh San Pedro!!

Marika, kes proovib nüüd igapäevaselt ka veidi kõrgemal sagedusel vibreerida

6 kommentaari:

Ingrid ütles ...

See kogu aeg 100% kohal olemine on see, mis tänapäeva moodsas maailmas mu meelest kõige rohkem kadunud on. Ja ma isegi tunnen, et see on kõige rohkem valesti mu elus. See ongi üks nendest kõige tähtsamatest asjadest, mida ma otsima ja õppima lähen...

toivo ütles ...

Vaimseid teemasid puudutavad lood on sul väga huvitavad, India, Austraalia, Bali ja nüüd see siin. Saad sa natuke rohkem kirjutada mis kujul need vastused tulevad ja mis valdkondi nad puudutavad?

Kui sa kunagi uuesti paikseks jääd, siis võiksid valida endale mõne Guru keda järgida. See ei pea olema isiklikult kontakteerutav ega isegi mitte praegusel hetkel elus olev. Aga ta peab olema üks ja ainukene.

Marika tamm ütles ...

Ingrid, kohalolemise oskuse omandamine muudab kõike, kuid see on kuidagi raske tulema meie maailmas. Aga mõistmine, et kõik - nii õnn kui homne päev on just praegu ja just siin, annab hoopis teise perspektiivi kogu elule. See on oskus, mida põlisrahvad imehästi oskavad - see on neil veres, sest igal hetkel võib mõni loom sind rünnata või naaberhõimu rahvas mürginoole sinu poole lennutada. Kui aga oled kohal, siis tunned kõike, mis juhtuma hakkab, mis energia mingil inimesel on ning kuuled ka enda sisemisi sõnumeid. Ma nii väga soovin sulle, et leiad selle, mida otsima lähed.... Kallistused!
Marika

Marika tamm ütles ...

Toivo,
Tänud heade soovituste ja tagasiside eest. Ma olen veendunud, et igal inimesel on oma tee. Mina olen enda puhul avastanud, et mulle ei sobi olla ühe guru järgija.. see paneb minu rahutu ning uudishimuliku hinge kuidagi raamidesse. Olen oma jaoks avastanud, korjan igast õpetusest/gurult midagi ning tulemusena tekib konsentratsioonina päris minu oma tõde.

Aga mis puudutab vastuseid, siis saan ma neid valdkondades mille kohta küsimusi küsin (näiteks isiklikud valikud elus või tervis vms). Vastused ei tule mulle mingi suure kõmiseva hääle läbi :), vaid pigem tekib enda sees väga selge ja tugev teadmine, mis on vastus...

Kusmail sina vaimsusega tegeled - kodumaal või mujal?!

Tervitustega,
Marika

toivo ütles ...

Mina tegelen kodumail. Eks teid on tõepoolest erinevaid ja kohalejõudmise variante mitmeid. Kõige olulisem ongi leida ise-endale sobiv. Mulle meeldis kuidas see temperamentne vitaalne kreeklane sulle Indias diagnoosi pani, et oled teel ja leiad peagi, ilma et ta sust üldse midagi teaks. Niisugused spontaansed väljaütlemised lihtsalt peavad olema õiged. Nii et edu sulle sinu teel!

Ma selgitaks natuke oma nägemust asjast. Öeldakse, et üks otsija ei tohi õpetada teist, tal ei ole selleks ei luba ega võimeid. Seega see siin ei ole mingil juhul suunamiseks. Mul on huvitav lugeda sinu lugu, kirjutan natuke omalt poolt.

Kõigepealt eesmärgist, mis see on mida otsida? See on otsene selgelt tunnetatav kindel side selle Kõrgeimaga (ükskõik kuidas Teda siis ei nimetata), kes meid ja ilma ja korraldust juhib. Ta on kõikjal meie ümber, igas viimses kui asjas ja tühjuses, igas veetilgas ja meis endis. Leitav on ta ainult ise endas. Kui see kord leitud on, siis suhtled Temaga palju otsesemalt, vahetumalt ja selgemalt, kui inimesega kes seisab su. Ja avanevad Universumi teadmised. Tee sinnani ei ole lühike ja teid on mitmeid, kõik nad viivad lõpuks ühte kohta. Aga kui oled ära käinud ühe tee poole peale ja otsustad vahetada rada, siis ei jätkata mitte poole pealt vaid uut teed tuleb alustada otsast. See on umbes sama, et kui oled otsustanud arendada end kaunite kunstide alal ja saavutad mingi taseme maalikunstis, siis minnes üle muusika maailma pole eelnevalt õpitust kasu ning alustada tuleb ikka Do – Re – Mi –st.

Mina annan ennast vaimselt oma Guru kätte, tema teeb ja toimetab energeetiliselt minus. See on kõige parem viis – lasta teha sellel kes oskab. Ja see mida Tema oskab, seda ei oska mina kirjeldada. Ja seda ei ole ka mõtet kirjeldada, sest teistega toimetab Ta igaühega isemoodi. Kui koolis õpetab õpetaja õppetükki, siis see õppetükk on kõikide õpilaste jaoks ühesugune. Kui aga vaimne meister õpetab sisemiselt õpilasi, siis toimib ta igaühes ainult talle omasel viisil. Ja selle edasiandmine teistele on tõsine viga. Nii ütlen Guru. Ka see eelpool kirjutatu on tema õpetuse põhjal.

Toivo

marika ja tom ütles ...

Toivo,
tänud oma Guru tarkust jagamast. Äratundmisrõõmu oli palju!
Soovin sulle ägedat rännakut!!

Marika