Õues lõhnab kevade järgi
Neil päevil täitus mus just 18 kuud ehk poolteist aastat rännakul olemisest ning seoses sellega avastasin, et ma ei ole ammu enam blogi veergudel rääkinud endaga toimuvatest inimkatsetest. Võib-olla on põhjus selles, et avastusi enda kohta jääb ajapikku vast vähemaks või olen ma siin Cuscos lihtsalt kirjutamise mõttes veidi laisemaks jäänud. Sel nädalal sain aga kaks kirja sõpradelt-tuttavatelt, mis meenutasid märkama enda elus olemasolevat ning arutlesid teema üle, kas kindlustunne või südame vabadus. Inspireerituna nendest kirjadest, otsustasin siia kirja panna minu oma peas viimasel ajal samadel teemadel keerelnud mõtted ning tehtud avastused.
Usaldus. Nagu mõnele oma tuttavale olen selgitanud, siis tulin Peruusse sooviga leida omale šamaanist õpetaja, kes aitaks mul siinse iidse põlisrahva elukunsti saladustele jälile saada ning veel paremini või pigem mõne teise nurga alt õpetada iseenda ning loodusega kontaktis olemist. Kohtasin üht ning teist šamaani/õpetajat, kes mulle niivõrd sümpatiseerisid, et oleksin end nende kätte hea meelega võinud usaldada. Aga alati läks miskit valesti – küll kuupäevad ei klappinud, siis jälle kadus üks šamaan kuhugi ära ning teine ei vastanud e-mailidele. Olin suhteliselt nõutu tükk aega ning leppisin asjaoluga, et ju siinne tarkus ei ole siis minu jaoks, kuni.... Ühel päeval avastasin, et tegelikult olen ma täiesti pime olnud! Minu ellu olid ju juba ammu siin Lõuna-Ameerikas need õpetajad saabunud ning osad juba lahkunudki, keda olin soovinud. Tõsi, mitte küll trummi põristavate šamaanide näol, vaid tavaliste inimeste-sõprade näol, tänu kellele ma terve siin oleku aja olen kõvasti targemaks saanud. Olid ju erinevad tuttavad õpetanud mulle taimede saladusi, julgustanud alustama tegevustega, millega ma ei olnud senini julenud, rääkinud tervisliku toitumise põhimõtetest ning universumi seadustest. Ühtelt õppisin söögi tegemist, teiselt müstilist eluvaadet ning kolmandalt uusi mediteerimise võtteid. Sain soovitusi tarvilike raamatute ning filmide kohta. Ehk see ongi ju kõik see, mis puudutab iseendaga kontaktis olemist. Selle äratundmise asemel olin ma aga pikisilmi oodanud õpetajat, kes näeks välja nagu õpetaja või kes laotaks oma õppetükid minu ette täies hiilguses laiali. Kuid ei, nii must-valgelt need asjad ju ei käi. Mõistsin, et tarkus on märgata õpetajaid või õppetunde, mis on sissepõimitud igasse päeva või elusituatsiooni – need nö maskeeritud õpetajad tuleb vaid osata lihtsalt ära tunda.
Nagu elu on näidanud, siis ei ole ma vaatamata oma usinale otsimisele täna veel ikkagi ühegi šamaani õpilane, kuid see ei tähenda, et ma ei ole targemaks saanud selles osas, milles soovisin. Minu õppetund sellest loost on, et koos sooviga targemaks saada peab tekkima ka usaldus elu vastu, et ta annab sulle seda, mida parasjagu vajad. Usalda!
Teadmatus. Kui aus olla, siis kuigi ajaarvamiseni „elu pärast reisi“ on loodetavasti oma 8 kuud aega, on viimasel ajal minu pea järjest tihedamini selleteemalisi mõtteid mõlgutamas. Võin nüüd üles tunnistada, et varem ajasid mind selle uue eesootava eluperioodi mõtted kergelt närviliseks – mida? kuidas? kas? kui palju? Suur mure oli, et kuidas kõike rännakul õpitut oma igapäeva ellu rakendada nii, et siin reisil minu hinge tulnud suur rahu ning tasakaal alles jääks. Teine mure oli, et jeever, nii pikk aeg on möödas ning ma ikka veel ei tea, mida tarka oma „peale reisi eluga“ peale hakata. Muret tegi, et head ning universaalset kõike aspekte arvestavat ideaalset lahendust ei paistnud kuskil olevat. Avastasin end kaalumas töövariante, mis oleks mulle taganud rahuliku materiaalse ja mentaalse maandumise igapäevaellu – ehk teada-tuntud töö ning kindel sissetulek. Tundus kuidagi hea ja kindel sisseelamise variant.
Siis aga ärkasin ma nagu unest – mõistsin, et käitun juba hetkel ainuüksi mõtete tasandil kui argpüks, kuigi ometi üks suurematest tarkustest mis ma siin reisil õppinud olen, on see, et see mis meid edasi viib, on julgus ehk tegutsemine hirmust hoolimata. Ja mida mina teen – mõtlen sellele, kuidas turvalisemalt maanduda ning juba eos väldin ebamugavustunnet ning väikest pingutust?! Oii...kogu selle reisi üks mõtetest on ju ka see, et oma elu muuta... kuid vanale lennuväljale tagasi maandudes algaks ju kõik nagu varem?!?
Õnneks on nüüdseks Lõuna-Ameerika energia mulle nii mõjunud, et olen mõistma hakanud, et tegelikult ma ju oskan lennata... See kahjuks ei ole veel kuidagi minu füüsilistes oskustes avaldunud, kuid mentaalses plaanis tähendab julgelt selle tegemist, mis süda ütleb, mitte seda, mis mugavam on. Lendamine on julgus mitte minna lihtsamat teed! Keegi on kunagi öelnud, et kui ise oma ellu väljakutseid ei kutsu, siis tulevad otsivad nad su ise üles ning annavad sulle üldiselt mitu korda raskema ülesande võrreldes sellega, kui oleksid ise väljakutse oma ellu kutsunud. Peale selle elutarkuse tõdemist juhtus ime – minu meeltesse saabus varasema kerge paanikatunde asemel sügav rahu. Minu süda rõkkab hetkel rõõmust ning hinges on kindlustunne, et proovides oma eluga midagi uut peale hakata, saan kindlasti end ees ootavate katsumustega ning kogu selle ebakindla tulevikuga imehästi hakkama. Ja mis kõige imelisem, hirm asendus põnevustundega. Kui varem ma lausa vajasin, et tulevik oleks mulle hirmus selge ning ma tahtsin kindlalt teada, mis juhtuma hakkab, siis nüüdseks olen ma nautima hakanud teadmatust. Nagu siin reisil olles on hirmus põnev see, et tegelikult ma ei tea, mis homme või järgmisel kuul juhtuma hakkab, siis samamoodi teadmatus igapäevaelus annab põnevustunde ja seikluse maitse kõigele. Lisaks annab teadmatus võimaluse, et kõike võib juhtuda ehk seega kõik on võimalik! See ajabki heas mõttes ärevile – võimalik on iseenda elu jälgida kui põnevat seiklusfilmi.
Vabadus. Vaatamata teadmatusele on samal ajal kasvanud minu kindlustunne. See kasvab tundest (millest ka siin blogi loos kirjutanud olen), et maailm on üks kodune paik, kuna sõbrad on ees ootamas igas maailmapaigas. See on teadmine, et kui Eestis kuidagi ei saa, siis on tegelikult terve maailm oma võimalustega avatud. Töötama ei pea tingimata Eestis kui see kuidagi välja ei kuku – tööd ja äri võib teha Peruus, Vietnamis, Singapuris, Austraalias, Balil jne. Ehk varianti, et kuidagi ei saa, ei ole olemas. Ja see tunne annab vabaduse - vabaduse minna mööda rada, kuhu poole süda kisub.
Marika
1 kommentaar:
Aitäh!!! :)
Kelli
Postita kommentaar