reede, 6. november 2009

Ränduril on stress

Äsja ranna barbeqult naasnuna

Taevas on miljon tähte

Vaatamata sellele, et olen aasta aega puhanud, viimased 6 kuud mediteerimist harrastanud ning hingamisharjutusi teinud nagu auruvedur, suudan ühel kaunil hommikul juba kell 10 närviliselt silmi pööritada ning see jätkub kuni järgmise päeva lõunani. Kui aus olla, siis ma arvasin, et ega minu kannatust enam küll miski katkema ei pane, aga võta näpust – selleks oli vaja vaid ühte noorukest õblukest Vietnami meest...tuuri giidi :).


Phu Quocki saarele sõitu planeerides selgus, et teele jääb kuulus Mekongi Delta – mis on Lõuna-Vietnami süda – kust tuleb toit ja kõik muu eluks vajalik. Kuna minu HoChiMinis asuva hotelli fuajees on sõbralik neiu, kes kõiksugu tuure turistidele pakub, siis tekib mul enda arvates hiilgav idee ühineda Mekongi Delta kahe päevase tuuriga ning sealt ilma HoChiMini tagasi tulemata kohe oma unistuste saarele edasi põrutada – nagu kaks kärbest ühe hoobiga – ehk bussisõit ja turism! Olen oma nutikuse üle uhke!!


Bussis on nii 30 inimest (seljakoti rändureid, tüsedaid ja hingeldavaid ameerika mehi koos noorukeste vietnamlannadega, silmatorkavalt allavajunud pükstega iisraellane, kaks lumivalget jaapanlannat ning mõned ülimeigitud briti neiud ja teisi sulelisi ja karvaseid, nende hulgas ka mina) ja giid. See väike giid proovib oma olemasolu õigustada juba esimesest hetkest hommikul. Tal on käes suur mapp ning ta muudkui vehib sellega õhus, ise peenikese häälega karjudes: „Maiii gruuuup, come hiiiirrr, go to bus!!” Mapiga vehkides proovib ta miskit süsteemi tekitada bussi minevate inimeste hulgas ning kui keegi midagi küsib, siis ta vaatab vastates mujale, ise samal ajal grupi liikmeid kokku lugedes - et keegi ometi bussist 100 meetrit eemale ei läheks.

Selgub, et giid räägib enda arvates inglise keelt – aga turistide jaoks tundub see olevat üks põnev mõistatamise mäng. Olen kuidagi kohanenud siinse aktsendiga, mis neelab sõnalõpud ning kus s-i ei eksisteeri ehk saan kohati isegi üht-teist aru. Aga minu arusaamisest on vähe kasu, sest üsna pea selgub, et ega tal midagi öelda ei olegi. Mõned kilomeetrid HoChiMinist väljaspool alustab ta meie ehk oma grupi harimist Vietnami teemadel: „See on uus maantee. Siin on ummikud. See maantee viib lõunasse. See maantee on 5 aastat vana. Varem oli siin väga halb maantee. Siin maanteel sõidab palju autosid. See maantee on meie jaoks väga oluline. Vana maantee jookseb uue maantee kõrval. See maantee on kõige suurem maantee. See maantee viib lõunasse. Me läheme täna lõunasse. Me läheme Mekongi Deltat vaatama. See on Vietnami kõige suurem delta.” Möödub 5 minuti ja giid jätkab entusiastlikult: „See on kõige suurem maantee lõunasse. Me läheme vaatama Vietnami kõige suuremat deltat. (telefon heliseb).. Vabandust, see on mu naine.. (Vietnami keelne jutt mikrofoni). ....Et läheme siis Mekongi Deltasse, 20 minuti pärast on paus, et saaksite jooki osta ja tualetti minna ja puhata. Peatus on 20 minutit. Seal saate jooki osta. Me läheme suurt Mekongi deltat vaatama. Saate fotosid teha. Delta on suur, head fotod saate. Huvitav päev tuleb.” Sama sisutihe jutt jätkub järgmised 10 minutit. Piilun oma kõrval olevale pingile, et vaadata, mis teiste turistide reaktsioon on. Suur Ameerika mees on marurahulik ja Briti pere proovib giidile julgustavalt naeratada. Järeldan, et ilmselt on viga minus ning vajun iPodi klappe pähe tõmmates sügavamale bussi istmesse, et parem kuulata, mida targad inimesed elust arvavad ehk ööülikooli saateid.

Jõuame Mekongi Delta äärde. Giid vehib nagu tuuleveski oma mapiga ning huigub: „Maiiii gruuuppp, come hiiiiirrrr, don’t go faar (minu grupp, tulge siia, ärge minge kaugele!).” Kõigile aetakse kohustuslikus korras neoonoranžid päästevestid selga. Oleme kui mingid multifilmi tegelased, aga sellest on veel vähe. Giid haarab kõigil kordamööda varrukast ning veab meid kai peale mingi süsteemi järgi seisma?!?! Ma ei taha selles süsteemis olla ja nihkun veidi tahapoole. Giidil ei jää see märkamata, kohe kamandab ta mind kui üksik-turisti koos ameerika vanameeste ja lumivalgete neiudega ühte paati ning minu plaan Austraalia neiudega tutvust sobitada jääb katki. On küll lamba tunne, aga heakene küll, kannatan lootuses, et ehk kohe-kohe läheb paremaks.


Randume ühel Mekongi Delta saarekesel. Giid nõuab, et jätaksime oma päästevestis selga?! Hallooo, õues on +35 kraadi!!!! Keeldun oma kasukat kandmast, kuid juba on giid platsis, kui proovin seda oma paadi istmele jätta?!! Mul ei jää muud üle kui seda enda järgi venitada. Külastame mesilasfarmi, mille kohta meie giidil on väga palju tarkust jagada: „Need on mesilased. Nemad teevad mett. Mesi on hea. Kes tahab mesilasega fotot? Meega tee on teile väga hea. Istuge lauda ja maitske Vietnami spetsiaalselt meega teed. On ju hea.” Oih, maoga saab ka fotot teha, kes tahab, tulge-tulge siia?” Austraalia neiud on veel elevil, jooksevad maoga fotot tegema. Vaatan ringi – Iisraeli poiss istub löntsi vajununa kusagil nurgas ning tal on elu tülpinud nägu peas. Ma ei suuda..... see on nagu lasteaed?! Teen maailma kõige ükskõiksemat nägu, proovin ühe Briti neiu oma silmapööritamise tiimi saada... Britt ühineb.


Kui ühtegi boa-maoga pildistada soovijat enam ei ole, siis tõstab giid oma mapi kõrgele ning hüüab: „Maiiiiiiiigruuuup, quickly, quickly let’s go on, next veriiiii interesting fruit farm. Quickly, quickly (minu grupp, nüüd ruttu edasi, järgmiseks väga huvitaav puuvilja farm)”. Giid tormab kogu grupi ees ning oranžides päästevestides higistav kamp, justkui Flinstone’i perekond, proovib talle järele jõuda... Kõik vaid selleks, et saada järgimine oluline infohulk oma ajukoorte vahele: „See on banaan. See on mango ning see on papaia. Siin on pomelo. Sööge-sööge!” Istun ühes lauas Austraalia neiude ning iisraellasega – nüüd pööritavad ka nemad silmi. Ükshetk ilmub kusagilt välja kohalik bänd, kes suhteliselt hädiselt oma programmi esitab. Giid naeratab laialt ning täpsustab: „See on Vietnami muusika!”

Olen +30 kraadises kuumuses oma päästevesti kuhugi võsa alla visanud ning kohe tõttab giid nagu lasteaia kasvataja mind pragama: „Ära jäta päästevesti maha, ma ei tunne teid muidu ära!” Jeerum – ma sulan ju!!! „Nii, võtke nüüd palun paari kaupa rivvi, me läheme jõe äärde, kust sõidame paatidega väga huvitavasse kommi tehasesse. Oii, kes on veel kadunud, kesse on veel tualetis?” Ja kohe jälle jään mina talle jalgu: „Sina oled üksi – sina mine sinna paati!” Ja juba giid karjatab kuskilt järgmise põõsa alt: „Ärge palun kaduge ära! Minuuuugruuupp, oioi- tulge siia, ärge minge seda teed!! Minuuu gruuup!!! Ja jälle lehvib meie peade kohal must mapp.” Jaa, nüüd mulle hakkab meenuma, et miks ma neid grupi tuure väga ei armastanud. Aga kuna sellised kogemused on mul aastatetagused, siis olin selle lihtsa tõe ära unustanud...


Kolmas peatus on kookospähkli kommi tehas. Siseneme tehasesse, milleks on üks tühi ja räpakas katusealune. Seal podisevad kaks katelt ning 3 naist pakivad midagi. Giid teeb oma grupi ehk meie vahel vilkaid liigutusi, hüpates ühe paja juurest teise juurde ning siis ilmudes välja kommipakkimise leti ääres. Ta on ise õnnelik ja entusiastlik ning ka seekord ei jää informatiivne infokilluke saamata: „Tulge seiske siia, jah, nii lähemale, ei-ei, siin paremal on parem. See on kookospähkli kommi tehas. Need on Vietnami spetsialiteet kommid. Kõige kuulsamad kommid! Võetakse kookoshelbed, segatakse suhkruga, keedetakse ja ongi valmis. Ja siis pakitakse. Näete?” Giid tormab ja demonstreerib pakkimist, mis sest et 3 naist seda sama tööd parasjagu palju elegantsemalt teevad kui meie giid. Giid hüüab: „Tehke piltiii!! Kes tahab, tehke pilti!!!”


Komm hakkab hammaste külge mis hirmus... Hinna sees olnud lõuna oli kahe porganditükiga supp ning külmaks läinud kiirnuudlid. On esimese tuuri päeva pärastlõuna – ma ei ole mitte midagi teada saanud, sisuliselt ma ei ole mitte midagi näinud ning mingis imelikuks keeles mees muudkui käib ja kamandab mind. Tõesti, loivan kogu grupi lõpus nagu viimane bohheemlane..., aga kogu ülejäänud grupp ei näi ka enam suur rõõmsam või entusiastlkum olevat, välja arvatud vanemad ameerika mehed, kelle vietnamlannadest kaaslased nende tuju üleval hoiavad. Minul, ränduril on stress – sest ta on kohas kus ta ei taha olla ning ära ka ei saa. Miks ma siin olen?! Miks ma siia tulin?! Hingan ning loodan veel viimast korda, et äkki kohe läheb paremaks... Teen hingamisharjutusi...

Koguneme bussi juures ning giid loeb meid parasjagu saja seitsmendat korda üle, mis siis et kõik sagivad nagu sipelgad. Bussi jõudes haarab aga giid karaokelaulja enesekindlusega mikrofoni ning jagab meile taaskord uusi teadmisi: „Te nägite asja Vietnami kõige suuremat deltat – Mekongi deltat. Te nägite mesilasi, te nägite puuvilju ja kommi tehast. See oli kõik väga huvitav. Kas saite häid pilte? Nüüd läheme ööbimiskohta! Vahepeal peame praamiga ka sõitma. Väga huvitav päev oli.” Aaaaaaaaaaaaaaa...........


Jõudnud hotelli, selgitab giid, et hommikul lahkume kell 7, aga kõik peavad kell 6 üles tõusma. Selge, mõtlen ma ning panen oma toas kella 6:45ks helisema. Hommikul, sügavas unes näen, et keegi koputab mu uksele. Teen unenäos ukse lahti, kuid koputamine kestab edasi?! Teen silmad lahti – kell ei ole veel helisenud.. kell on 6:01. Koputatakse uuesti, Hüüan, et okei-okei, kuid ei, koputamine jätkub senikaua, kuni ma olen uksele ilmunud?! Ukse taga on loomulikult – giid! Ei ole võimalik! Mida?! Meenuvad pioneerilaagri ajad, kus hommikul äratuseks koputati ja koputati ning kui üles ei tõusnud, siis tuli kasvataja ja tõstis su voodist välja. Jeever – miks ma pean nii vara tõusma?! Minu stress süveneb, sest minu isikuvabadust piiratakse....


Giid on hommikuselt värske ning hoogu veel eriliselt juurde saanud ja teatab taaskord mikrofoni: „Täna tuleb meil väga huvitav päev. Läheme vaatama ujuvat turgu. See on mekongi delta kõige suurem ujuv turg. Te saate palju fotosid teha. Kui te soovite, siis te võite midagi osta ka! Väga huvitav!” Istu sina siia ja sina võiks sinna istuda! Jaaa, ärge kõigutage paati!!!” Ujuval turul on 10 laevukest, kust saab osta ananassi ning banaani ning nuudlisuppi. Ei midagi võrreldavalt näiteks Bangkoki lähistel nähtuga. „Giid selgitab. Nojah, turg on väike, aga suur turg on kell 5 hommikul. Aga teie turistid, teile ei ole nii vara hea ärgata. Te ei saagi nii vara ärgata, seepärast me pidime hiljem tulema ning nüüd on turg väike. Tehke fotosid!!!” Kõik turistid vaatavad giidi nüride nägudega, sest sõitsime 2 tundi edasi-tagasi, et seda 10 paati näha! Kuulen, kuidas 3 päevase tuuri ostnud Austraalia neiud minu selja taga peavad plaani, kuidas nüüd kohe lõuna ajal põgeneda. Briti neiu uurib mult, et ei tea kuhu siit linnast iseseisvalt bussiga saab... Kõik peavad põgenemise plaani.


Enne kui meid maismaale lastakse, tuleb veel kannatada. Giid jätkab: „Nüüd läheme vaatama väga huvitavat riisinuudli tehast. Tehas on taaskord räpakas katusealune paari inimesega. Giid on rahul ja näitab meile: „Näete nii, tehakse riisipaberit ja ahaa.... kui see masinaga lõigata ribadeks, siis tulevad nuudlid. Ostke ka see masin, siis saate hakata nuudleid tegema. Tehke pilti!!! Väga huvitav. Väga huvitav!”

Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaappppppppppppppppiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii

Olen õnnelik, et sellest linnakesest saan võtta bussi, mis viib mind lähemale minu saarekesele. Andke palun mu vabadus tagasi. Ma ei taha lammas olla.

Marika, lubab, et ei liitu enam ühegi suure turismigrupiga

(neile, kes soovivad tuurile minna, soovitus, valige hoolega giidi ja tuuri!)

7 kommentaari:

Unknown ütles ...

appppppiiiii kui hea lugu! Ma terve see aeg mõtlesin, et huvitav millal sa selle jama katkestad! :)))))
Väga vahva!
Eile tegin koogi ja täna on veiniõhtu :) Oi kuidas tahaks, et Sina ka sellel osaleks! :(
Ole tubli!
Jään Sinu järgmist lugu ootama!

Lumiselt Eestimaalt,
Kristel (Tuti)

M ütles ...

Marika, ma olen üdini vaimustatud sinu blogist ja kinldasti üks paljudest-paljudest fännidest.
Ära stressa nende giidide pärast - nad teevad seda lolli nägu ja kohatuid nalju, et suuremat jootraha inimestelt välja meelitada

Ootan põnevusega oma Bali reisi... Sinu ex-kursaõde

avantyristid ütles ...

haaaa-haaaaaa-haaaaaaa!!!!!

ja kui tuli lause, et "teen hingamisharjutusi" siis ma mõtlesin, et selliseid jutukesi saavad ainult tõelised rändurid kirjutada. jeesus mitu korda ma olen teinud hingamisharjutusi, sest keegi on lihtsalt nii tüütu :D
be.

marika ja tom ütles ...

Tuti, tänud meelituste eest! Proovin siin ikka neid lugusid ikka jõudumööda võluda...

Oi.. aga sinu rõõmsas seltskonnas ja sinu hubases kodus peetavatel koogi-veiniõhtutelt tahaks küll hea meelega osaleda... mmm kui kunagi koju jõuan, siis proovin varba ukse vahele saada.
Head säramist!!
Marika

marika ja tom ütles ...

Mariliis! Milline rõõmus üllatus avastada, et mu blogil veel mõni vanast tuttavast salafänn on!!! Rõõm ja tänud komplimentide eest!

Millal ja kauaks Balile lähed?!

Tervitusi,
Marika
(marika.tamm2@gmail.com)

Triin ütles ...

Muhahhaa... Ma ei oleks kindlalt nii pikalt vastu pidanud. Ka koos hingamisharjutuste ja Ööülikooliga. Respekt. Järgmine kord (kui peaks mingi uss pähe tulema ning lähed giidiga tuurile) põgene varem. Tervislikum. Hingata ja joogat teha on ka üksi mõnusam.

marika ja tom ütles ...

Triin,
Tänan väga elutervete soovituste eest! Oleks pidanud põgenema jah, kuigi esimesel päeval oli keeruline, sest ainult vesi ümber- pole kuhugi põgeneda... aga teine päev oli üle igasuguse mõistuse!!!!
Marika :)